Virumaa - Alutaguse

Vahe eelmise muinasmaa-reisikirjaga on kasvanud päris pikaks, kuna vahepeal on olnud hullumeelselt toimekad päevad. Aga ei maksa muretseda – reisikirjade tsüklist pole mul võimalik välja tulla ning uued seiklused juba ootavad oma avaldamisjärge.

* * *

Virumaa idaosa on pitsitatud Soome lahe ja Peipsi järve vahele, aga tal on senimaani jätkunud kindlameelsust kahe vetelaama vahel püsimiseks. Et Peipsi oma voogudega Alutagust päris alla ei neelaks, voolab temast välja Narva jõgi, mis juhib merre vett suuremalt alalt kui terve Eesti riigi territoorium. Jõest vasakut kätt jääb Alutaguse, paremat kätt Vadjamaa.

14. aprillil tekkis mul väga soodne juhus külastada Narvat ning seda ei jätnud ma kasutamata. Kuna Narva jõe paremkaldale pääsemiseks on praegusel momendil vaja Vene viisat, mida mul pole, piirdusin vasakkaldaga, kus kehtib Eesti jurisdiktsioon ja vaba õhk. Juba muinasajast peale teatakse Virumaa idaosa Alutaguse nime all ning tavalisele inimesele eelkõige seostub see eelkõige suurte metsade ja soodega, karude ja ilvestega. Uuemal ajal ka põlevkivikaevanduste ja tuhamägedega. Seetõttu võib ehk paljudele üllatusena tulla, et Alutagusel leidub ka inimhingi. Aga tõepoolest, nii see on! Selle omapärase maanurga asustus on sajandeid ja aastatuhandeid vana ning siinne rahvas on alati olnud üsna kirju taustaga

(Kaardid kohtadega, mis kirjas või pildis mainimist leiavad. Tekstis on need numbrid märgitud nurksulgudes. Kaardialus Maa-ametist)

Taani hindamisraamat nimetas 13. sajandi alguspoolel Alutaguse (Alentagh) kihelkonda, mis hõlmas väga suurt maa-ala. Virumaa idaosa asustus oli peamiselt koondunud põhja poole mereranniku lähistele – seal on viimase aja tuntumatest leidudest näiteks Kukruse muinaskalmistu ja Kohtla raudesemete ohverduspaik. Põhjaranniku lähedale jääb ka Alulinnana tuntud soolinnus, millest lõuna poole jäävat ulatuslikku piirkonda võidi hakata millalgi Alutaguseks hüüdma. Siin laiutasid kõnnumaad ja metsalised ning inimestele jäi ruumi kasinamalt. Aga kuhu iganes võimalik, sinna siginesid nad sellegipoolest. 12. sajandi lõpus või 13. sajandi alguses võisid Alutagusele kolida ida poolt Vadjamaalt pärit inimesed. Nad tegid siia oma kodud, elasid, töötasid, rõõmustasid ja kurvastasid, ning kui aeg täis sai, kolisid omaste abiga kääbastesse. Taolisi liivast kuhjatud kääbaskalmistuid on Alutagusemaal teada mitmeid.

Ilmselt kõige tuntum kääbastega muinaskalmistu Kirde-Eestis asub Iisaku vallas Jõuga külas [1]. See on ka märkimisväärse suurusega – kääpaid on siin tihedalt üksteise kõrval olnud kokku umbes 260.  Üle saja neist on eri aegadel läbi kaevatud. Kalmistu teadaolevalt varaseim matus on üks arvatavasti 11.–12. sajandi piirimaile kuuluv põletusmatus. See ei kuulunud veel ilmselt sisserännanutele, vaid pigem ühele kohalikule 900 aasta tagusele perekonnale. Kääpaid hakati Jõugal kuhjama millalgi 12. sajandil ning see tava kestis 14. sajandi alguseni. Kuna 12. sajandi lõpul kasvas maetute arv, näib, et sellal tuli siiakanti elama veel mõni pere. Jõuga kalmistus on ka mõned nn žalnikhauad – meie maast ida pool oli muinasaja lõpul ja keskajal laialt levinud komme tähistada haud maa peal kividest ringi- või ristkülikukujulise piirdega. Eestis on neid teada vähe.

(Jõuga kääpad varitsevad metsa servas pahaaimamatuid teelisi)

Kes need sisserännanud inimesed sellised olid? Kääbastest leitud asjad ja matusekommete jäljed on sarnased Narva jõest ida poolt avastatutega ning seetõttu tundub usutav, et ränduridki pärinesid Narva tagant. Ajalooliselt on too kant olnud suur ja vägev Vadjamaa, mille vadjalisus on viimaste aegade jooksul kahetsusväärsel viisil üsnagi kokku kuivanud. Sajandite eest leidus rahvast, kes vadja keelt oskasid, sealmail kindlasti tuhandeid ja kuigi küsimus, kas nad ka ennast juba siis vadjalasteks pidasid või tundsid end kellegi teisena, on rängalt tänuvääritu, võime me neid ehk siiski lugeda hilisemate vadjalaste eelkäijateks. Vanad Vene kroonikad tundsid vadjalasi hästi ning nimetasid neid водь. Novgorodimaa oli hilisemal keskajal ja varauusajal jagatud halduslikult nn viiendikeks ning üks neist kandis Vadja viiendiku (Водская пятина) nime. 

Need muinasvadjalased olid muide ka paljude kohalike loodevenelaste eelkäijateks. Nimelt kuigi ametlik Vene ajalugu püüab näidata kõiki tänapäevaseid venelasi muistsete slaavlaste järeltulijatena, siis tegelikult teame me kõik väga hästi, et nad pole suures osas muud, kui vaid keelt ja identiteeti vahetanud soomeugrilased. Vene riigi kujunemisel juhtus kuidagi nii, et slaavi keel muutus palju tähtsamaks ning oli eriti linnades ja kauplemiskohtades eelistatud keel. Vaikselt-vaikselt kogus slaavi keel populaarsust ning noored, kes tahtsid ajaga kaasas käia, jätsid kodukeele laokile ja püüdsid uut keelt rääkides ajaga kaasas käia. Suurtest linnadest jõudis see komme ajapikku väikestesse linnadesse, sealt linnalähedastesse küladesse ja viimaks kaugetesse kolkataludessegi. Ja nii ongi juhtunud, et ehkki vadjalased pole sugugi teistest lastevaesemad olnud, ei tunne nende noorem sugupõlv oma esivanemate keelest tihtilugu poolt silpigi ning peavad end tavalisteks venelasteks. Kuigi vere poolest oleks kõik justkui nii, nagu vanasti.

On arvatud, et Jõugale ja teistesse Alutaguse küladesse võisid inimesed Vadjamaalt tulla 1215. aasta suure näljahäda eest. Novgorodi kroonika sõnul olevat just sellal palju vadjalasi oma kodudest lahkunud. Alutagusel elades said neist järk-järgult virukad, kuigi vene ja eesti keelte ning elulaadi segamise/segunemise tõttu kutsuti neid veel pikka aega poluvertsikuteks või poluvernikuteks.

(Vadjapärastes kääbastes näevad vadjapärased inimesed igavest und)

Tee viis mind edasi hommiku suunas, kuni jõgi vastu tuli. Olin jõudnud Narva, tänase Eesti idapoolseimasse linna. See on kant, kuhu paljud meist just kuigi tihti ei satu, ehkki avastamist on palju. Narva on ajaloo ja kultuuriloo poolest äärmiselt rikas linn, nii et kes vähegi huvi üles näitab, ei pea kindlasti pettuma. Vanema aja nuuskijana leidsin muidugimõista ka endale iseäranis südamelähedast ja meelepärast. Samas oleks patt arvata, et uuema ajaloo tunnismärgid siin kuidagimoodi kahvatumad oleks.

Narva nimi on peaaegu sama iidne kui maailma lätted ning näib, et esmajoones on seda kandnud jõgi [2], andes hiljem ka asulale nime. Sajandite tuules on nimi ka üsna ühetaolisena säilinud. Henriku kroonika ütleb Narva, Taani Hindamisraamat Narvia, Vene keskaegsed allikad Нарова, Норова või Нерова. Narva linna kohal on jõel juga, mis võiski talle nime anda – vepsa keeles tähendavat „narva/narvaine“ astangut. Jõge on tuntud ka näiteks Alukse või Beki nime all.

Jõgi liidab ja lahutab. Narva linnast allavoolu on see kenasti laevatatav ning sajandite jooksul kasutati seda veeteed usinalt, et jõuda merelt Narvani ja Narvast mereni. Ülesvoolu häiris sõitu juga, aga kui veidi vaeva näha ning näiteks sõitjad ja kraam ühelt aluselt teisele tassida, võis ka joast ülevalpool sõitu jätkata Peipsi poole, sealt edasi olid aga teed valla näiteks nii Tartusse kui ka Pihkva suunas. Kes aga plaanis maad mööda Virumaalt Vadjamaale – või vastupidi – rännata, pidi küllap Narva kandis leidma koostööalti paadimehe, kes nõustus kokkulepitud tasu eest reisilise üle jõe viima. Jõgi ise on Narva linna juures nii kärestikuline ja kiirevooluline, et katse sellest isetahtsi läbi sumada võis päädida ühe põhjaliku uppumisega. Aga ehk leidsid söakamad reisulised tee ka läbi äkiliste voogude...

(Narva jõgi on Soome lahte suubuvatest jõgedest suuruselt teine. Esimene on Neeva, aga ega Narva väga palju maha ei jää)

 

(Teisel kaldal asub Vadjamaa. Ühtegi vadjalast kaugelt vaadates paraku silma ei torganud)

Tee Virust üle Narva itta oli olemas juba muinasajal. Meile juba nii armsaks saanud Henriku Liivimaa kroonika kirjeldab, kuidas 1221./1222. aasta talvel külastasid ugalased ja sakalased, kumbki eraldi, üle Narva jõe minnes Vadjamaad (tuntud ka juba vanadest aegadest Ingerimaana) ja tegid seal kõvasti kurja, rüüstades ning saaki ja vange ära vedades. Kuna tapahimu oli väga suur, tapsid sakalased lisaks inimestele ka lambaid ja härgi, keda nad oma meelehärmist ei suutnud endaga kaasa viia, sest käed olid kokkuahnitsetud manti täis.

Narva linna pärl on kahtlemata keskaegne Hermanni linnus, mis pärast barbaarset pommitamist viimases sõjas kõvasti pihta sai, kuid tõusis ometigi fööniksina tuhast. Teisel pool jõge lösutab teinegi, Ivangorodi ehk maakeeli Jaanilinna linnus. Teineteist valvates on nad pikalt olnud Ida ja Lääne vastandumise sümboliks. Narva linnus on ehitatud 13. sajandil, Jaanilinna oma 15. sajandi lõpus, seega jäid nad minu jaoks veidi liiga äsjasteks. Minu hing igatses vanemaid asju. On küll oletatud, et Narva kivilinnuse kohal oli ka muinasaja lõpul linnus, aga pole kuulda olnud, et keegi midagi kindlamat leidnud oleks. See ei tähenda siiski, et Narva peaks üleüldse muinaslinnuseta toime tulema. Muinaslinnus on täiesti olemas. 

(Postkaardivaade Narva ja Jaanilinna kantsidega. Esiplaanil väike sõbralik laguun, kus narvakad suplemas käivad. Rannahooaeg näib tänavu hilinevat)

Narva Joaoru linnamägi [3] paikneb keskaegsest linnusest vaid umbes kolmveerand kilomeetrit ülesvoolu. Kunagisest massiivsest künkalahmakast on praeguseks säilinud vaike üsna väike nukk – ülejäänu on lihtsalt laiali veetud – , kuid ka see allesjäänud osa on muljetavaldav, eriti kui vaadata künkalae servalt paepaljandilt otse alla jõele. Künkanukist läänes on samuti jõesängi meenutav org, ent selle tekke juures tasub kahtlustada karvast inimkätt. Muistset kultuurkihti on linnamäel säilinud vähe, muist on aja jooksul nõlvu mööda alla vajunud. 

(Narva Joaoru linnamägi või õigemini see, mis temast järgi on jäänud)

(Joaoru linnuse kivine pale vaatab itta)

(Sama paesein teiselt poolt. Taamal elektrijaam, mis ekspluateerib Narva ürgset voolu) 

(Joaoru linnamäe õu on kivine, ringi jalutamisel tasub kas silmad lahti hoida või tiivad valmis panna – servalt kukkumine oleks kangesti ebameeldiv)

Esimesena jõudsid siia keskmise ja noorema kiviaja esindajad, eelkõige paneb Joaoru linnamägi vere kuumama aga tulihingelistel pronksiaja austajatel. Siis oli mägi kindlustatud ning selle müüride taga valati pronksesemeid. Linnamäge kasutati veel varasel rauaajal ning pärast pikemat hingetõmbepausi ka meie ajaarvamise esimese aastatuhande teisel poolel. Tõsi, peale ühe 6.–9. sajandile pKr viitava söeproovi pole sellest ajast künkalaelt midagi kindlamat leitud, nii et võib-olla polnudki linnusel siis püsielanikke. Küll aga leidus neid kohe künka loodenõlva ees terrassil, kus on avastatud viikingiaja ja hilisrauaaja asula [4]. Elukoht oli järgi katsutud ja heaks kiidetud juba omal ajal kiviaja inimeste poolt. 13. sajandi alguspoolel Taani hindamisraamatus märgitud 8 adramaaga Narvia võiski olla seesama Joaoru linnamäe jalamil olev küla. On põnev, et Novgorodi kroonikas on 1172. aasta (6680 aastat Maailma loomisest) juures kirjas, et Novgorodi üheks linnaosaks oli Nerevi ots. Ka see nimi viitab Narva jõele või jõe ääres olevale asulale. Ja miks ka mitte – oli ju Narva jõgi tähtis mitte vaid Virumaa poolt vaadatuna, vaid kindlasti ka Novgorodimaa jaoks. Narvakad ja novgorodlased võisid tõepoolest omavahel tihedalt suhelda ja äri teha.

(Linnamäelt loode pool oleval platsil võis kord kuulda juttu, naeru, nuttu, hõikeid ja muid hääli. Ühesõnaga: elu)

Päeva hulkumiste punktiks jalutasin linnast välja põhja poole. Siivertsi kalmistu kandis ronisin taas alla päris jõekaldale, lootuses näha teisel pool mõnd maja või küla. Kahjuks pole selles lõigus neist ühtegi näha, ent teadsin, et seal, kunagises Eesti-Ingeris, asub mitu põlist isuri ja ingerisoome küla – Kallivere/Kallivieri, Vanaküla/Vanhakylä, Kärstala/Karstala, Veneküla/Väikylä, Saarküla/Saarkylä ja teised. Vabadussõja ja piiriläbirääkimistega kauples Eesti Vabariik endale tubli riba Narva jõe paremkaldast ning seda hakati kutsuma Narvataguseks või Eesti-Ingeriks. II maailmasõja järel võttis üks nimetu vunts Narvataguse koos suurem osa Petserimaaga Eestilt ära ning see ajutine olukord on millegipärast kestnud tänaseni.

(Vaade Siivertsi juurest jõe teisele kaldale. Kui puid ees ei oleks, võiks ehk isegi mõned vanad ingerisoome või isuri külad ära paista. Piirivalvetorn nende hulka ei kuulu)

Ma ei peatuks neil lähiajaloo sündmustel lähemalt, kuid praegu on ilmselt parim võimalus oma muinasmaade reisikirjade sarjas tutvustada lisaks vadjalastele teistki meile lähedast rahvast – isureid.

Isurid on ennast kutsunud ižoralaine, inkeroine või karjalaine. Nimi „ižoralaine/isur“ tuleneb nähtavasti suure Neeva parempoolsest lisajõest Ižora nimest; soome keeles tuntakse seda Inkere nime all ja sealt pärineb ka Ingeri maa ja rahva nimi. Arvatakse, et sealt, hilisema Piiteri kandist, on isurid algselt pärit ning umbes tuhatkond aastat tagasi läksid karjalastest, kellega nad seni väga lähedased olevat olnud, lahku ning kolinud vadjalaste naabriteks. Kuidas sellega tegelikult oli, ei tea täpsemalt muidugi mitte keegi, liiatigi on asjalised mälestusmärgid – pea ainsad, mis kaugemast möödanikust säilinud – igasugustes etnilistes küsimustes äärmiselt mitmetimõistetavad. Igal juhul on kindel, et kogu mäletatava aja jooksul on isurid elanud Vadjamaa ehk Ingerimaa põhjaosas ning veidi ka Oredeži jõgikonnas (praeguse Len... Piiteri oblasti lõunaosas). Vadjamaa ehk Ingerimaa hakkas II aastatuhande pKr algussajandite jooksul järjest enam ja enam olema seotud Novgorodimaaga ning Vene riigi osa on ta tänapäevalgi. Nii vadjalaste kui isurite keele oskajaid on praeguseks vaata et ühe käe sõrmede jagu ning kui imet või suurt paradigmanihet ei sünni, siis võivad nad mõlemad ühel päeval kadunud olla. Kuna sellest oleks äärmiselt kahju, kutsun siinjuures kõiki minu blogi vadja ja isuri lugejaid üles oma keelt elus hoidma ja järeltulevatele põlvedele õpetama.

Olge aga kiisud edasi!

Muuuuusika

Järgmise kuu esinemistest (võib veel muutuda):

29. aprill – muusikaline õpituba, Mehikoorma

7. mai – muusikaline õpituba, Palamuse

8. mai – Tartu

9. mai – Sirgutii, Annikoru

16. mai – Sirgutii, Tartu

19. mai – muusikaline õpituba, Põltsamaa

21. mai – muusikaline õpituba, Vara

21. mai – muusikaline õpituba, Juula

22. mai – muusikaline õpituba, Valga

23. mai – Valendik, Alatskivi

26. mai – muusikaline õpituba, Väike-Maarja

29. mai – Ulguränd, Tartu

1. juuni – muusikaline õpituba, Türi

Ugandi – Alt-Laari ja Erumäe

Oma muinasmaade lugude sarja alustasin kodulinna Tartuga, mis vanal ajal jäi täitsa Ugandi põhjapiirile. Sedapuhku pöördun Ugandi radadele tagasi, sest maa on suur ja avastamist palju. 11. aprilli õhtu sattus olema muidu nii heitlike kevadilmade sekka sedavõrd ilus ja soe, et rõõmustas isegi minu kivist südant. Kes selle päeva majaseinte vahel mööda läks, võivad nüüd kibedasti kahetseda, sest ma arvan, et ega õiget suve enam tulegi, peagi asendab sügis kevade ja jaanitule asemel võime mõtted sättida juba uue jõulukuuse toomisele.

Aga nüüd asja juurde! Täpselt Puhja ja Elva vahel Vahessaare külas on muinashuvilisel vaadata omajagu ning veelgi enamat varjab pilkude eest maapõu. Eestis pole just väga palju kohti, kus kaks linnamäge teineteisele sedavõrd lähedal asuks. Need kannavad nime Alt-Laari linnamägi ja Erumäe kants. Paiknedes teine teisel pool sügavat ürgorgu, on kaks linnust üksteisest linnulennult vaid 400 meetri kaugusel. Alt-Laari linnamäe kõrval on ka ulatuslik asulakoht. Kandi teeb minu jaoks eriliseks asjaolu, et olen siin ise korduvalt käe mullaseks saanud ning nii mõndagi, millest järgnevalt juttu, olen näinud oma isikliku ihusilmaga ja katsunud oma isikliku ihusõrmega.

 (Kaart kohtadega, mis kirjas või pildis mainimist leiavad. Tekstis on need numbrid märgitud nurksulgudes. Kaardialus Maa-ametist)

Vahemärkusena pean tunnistama, et ei oskagi õieti öelda, kuidas seda kanti muinasajal kutsuda võidi. Vanad kirjutised mainivad küll Tarbatu kihelkonda, mille põhiosa võis jääda hilisema Nõo kirikukihelkonna alale, ent Alt-Laari ja Erumäe võisid jääda ka Puhja maile, kus on samuti oletatud omaette muinaskihelkonna eksisteerimist. Jättes võimalused lahtiseks, piirdugem teadmisega, et kõigi märkide järgi oli tegemist Ugandi maadega.

Esimene koht, kuhu rändaja Vahessaare külas linnustele osutavate pruunide viitade juhatusel minnes jõuab, on Alt-Laari muinasasula [1]. Praegu on siin vaid põld, alla orgu Alt-Laari tallu viiv külatee ja parkla. Ent kujutlegem endid ajas sajandeid tagasi. Mida me näeksime? Taamal mäe peal linnust, esiplaanil aga madalaid tarekesi, aiajuppe, tuhnivaid sigu, tigedaid tokerjaid penisid. Võib-olla isegi mõnda muinasaegset inimest. Kui proovida nendega juttu teha, võib juhtuda, et teineteise mõistmine jätab tublisti soovida – niivõrd on meie keel, eelkõige aga mõttemaailm muutunud. 

Kahjuks või õnneks pole keegi suutnud veel ajamasinat leiutada, nii et möödanikku kiikamiseks tuleb endiselt kasutada mõneti konventsionaalsemaid meetodeid. Üheks selliseks on teha natukene arheoloogilisi väljakaevamisi. Alt-Laaris avanes võimalus või õigemini vajadus selleks 2008. aastal, mil tee uuendamise ja parkla rajamise käigus kraapis kopp kõvasti asulakoha kultuurkihti maha. Päris kõike ta siiski ära ei lõhkuda ei suutnud – kooritud tee- ja parklaalal paljastus üle paarikümne tumeda lätaka, millest enamus osutus iidsete koldeasemete põhjadeks, täis kive, potikilde, söekribalaid ja musta nõgist muinasmulda. Alt-Laaril sain oma elu esimese kaevamiste juhendamise töö ning range käega juhina panin kohe hakatuseks kehtima 26-tunnised tööpäevad. Ei saanud seal hõlpu keegi! Tagantjärele tõden isegi, et sai vist vähe üle pingutatud, aga kogemusi polnud neil ammustel rasketel aegadel ka kusagilt mujalt võtta kui vaid otse eesliinilt. Mitte nagu praegu, mil elu on ihhahhaa ja trallallaa!

(Alt-Laari muinasküla ase. Tee ja parkla on ebainimlike tingimustega töölaagri tummadeks tunnistajateks. Puude taha jääb linnamägi)

Nädal töölaagris oli küll permanentselt sandistav, aga ka teadus ei jäänud päris ilma. Saime teada mõndagi uut. Selgus, et küla võis selle koha peal olla juba hiljemalt rooma rauaaja lõpupoolel või rahvasterännuajal. Mõnest koldest saadud söeproovid andsid tulemuseks vahemiku 3.–6. sajandi pKr ning neist leitud savinõukillud – suured küpsiseid meenutavad riibetega tükid – kuulusid samasse aega. Kuna sellise keraamikaga koldepõhjasid oli välja tulnud päris mitu, võis uskuda, et siin asus juba tollal mitme majapidamisega küla. Üldiselt arvati, et vanemal rauaajal valitsesid meie maal üksiktalud ja hajaasustus, kuid Alt-Laari muinasküla on pannud mõtted ka teises suunas liikuma. Küla kestis kenasti edasi eelviikingi- ja viikingiajal (mil oli nähtavasti kõrval asunud linnuse hiilgeperiood) ning ka muinasaja lõpus ehk hilisrauaajal. Alles kuskil 13. sajandi lõpus või 14. sajandi alguses sai külaelanikel elust ühes ja samas kohas siiber ning küla jäeti maha.

Paljud koldeasemed paiknesid justkui ühel joonel, olles paralleelselt Vahessaarest Alt-Laari talu poole viiva külavaheteega. Ohhoo, kas võisid need kolded (ja hooned, milles kolded asusid) juba vanasti, oma 1500 aastat tagasi, olla tee ääres, mõtlesime kaevamiste ajal. Ent miks ka mitte! Tundub tõesti usutav, et muinasaegne maantee [2] tuli ida poolt ning küla läbides viis otse linnamäele. Ehkki mingeid muistseid rattaroopaid või muid taolisi jälgi näha polnud (eks oli ju ka ekskavaatorikopp head tööd teinud), võis siiski ette kujutada muinasaegset külatänavat läbi Alt-Laari asula lõunaserva.

(Teekate on uus, aga tee vana. Koldeasemed jooksid paremal pool teed reas nagu järjekorras)

Seesama tee läheb läänepoolsest nõlvast alla ning keerab paremale. Tiheda kuusenoorendiku (mis aasta-aastalt muutub aina enam kuusevanandikuks) tagant ilmub päris äkitselt nähtavale järsunõlvaline küngas, mille jalamile löödud silt tõestab, et see siin ongi Alt-Laari linnamägi [3]. Kitsas jalgrada juhatab virgema rändaja künkalaele ja kui kellelgi mägironimisest jalad ära väsisid, võib ta pingile istuda ja rahulikult ringi vaadata.

 (Alt-Laari linnamägi on armas nagu üks mütsakas!)

Pealtvaates näeb Alt-Laari linnamäe õueala välja nagu ümardatud nurkadega kolmnurk (või nagu igatepidi äramängitud kitarrimedikas). Mingeid valle või kraave tal pole, aga mäe nõlvu on ehk natuke järsemaks tehtud. Kui mitte varem, siis vähemalt nõukogude ajal, mil buldooser küngast jaanitulede ja teiste rahvapidude jaoks tasandas ning osa pinnasest mäe servadesse lükkas. Nähtavasti oli linnamäe õu varem konarlikum ja mõne meetri võrra väiksema läbimõõduga.

(Buldooser on linnuseõue nii tasaseks ajanud, et hea ilma ja tähtede seisu korral võib maha vaadates näha oma peegelpilti)

Alt-Laari linnamäel on olnud au olla üheks esimeseks iseseisvas Eestis kaevatud linnuseks. Sündis see Harri Moora käe all aastal 1927. Kahest kaevandist saadi potikilde, loomaluid, luisk, raudkonks ja rauast nooleots ning nende põhjal järeldati, et linnus oli kasutusel I aastatuhande teisel poolel pKr. See ei jäänud ometi ainsaks uurimishooajaks, sest 2013. aastal löödi siin uuesti labidad, kühvlid ja tahhümeetrid mulda. Künka idaserva, üsna künkalaele viiva jalgraja lähedale, tehti kaheksa meetrit pikk ja üks meeter lai proovikaevand, mis kulges künkaservaga risti. Kuna ma juhtusin ka nüüd kohapeal olema, siis räägin seda, mida ise nägin ja kuulsin.

(Kaevand asus nende kahe lahutamatu kase ees. Kui leiud olid välja võetud, ajasime augu muidugi uuesti täis)

Proovikaevand ulatus sügavale. Kaevasime pea kolme meetri sügavusele ning teoreetiliselt oleks saanud ka sügavamale urgitseda, aga kuskil kuklas hakkas väike ohulamp teatama, et sõbrad, jätke nali, elusalt maetud saamine pole pooltki nii vahva kui filmidest tundub. Pool kaevandist jäi seetõttu edasi kaevamata. Aga teinegi pool jutustas meie kodumaa ajaloost mõndagi ägedat. Kihte oli palju ning nende ülelugemine näitas, et linnus oli näinud palju paremaid ja halvemaid aegu. Paremaid siis, kui midagi üles ehitati, halvemaid siis, kui ülesehitatu katki läks. Ei tea öelda, kas see ka tegelikkusele vastab, aga mulle tundus, et Alt-Laari linnust on ehitatud või tõsisemalt remonditud vähemalt viis korda. Esimesed korrad olid kas rooma rauaaja lõpul või rahvasterännuajal ehk umbes küla vanema järguga üheaegselt. Peale mõnede söestunud palgijuppide oli sellest ajast vähe leida – paar kiviladet (koldeasemed?) ja üksikud riibitud pinnaga potikillud. Linnust putitati tublisti eelviikingiajal, kuid ainuüksi sellesse aega dateeritavaid esemeid me ei leidnud (mis ei tähenda, et neid ei võiks tegelikult leidude seas olla), ainult söetükke. 

Hulga huvitavamaks läks elu viikingiajal, sest siis ehitati linnuseõue serva sepikoda. Tumehall pinnas sisaldas rohkelt šlakki ja savist ääsi tükke, kõige põrutavam leid oli aga – üllatus-üllatus! – sepaalasi. Mitte küll nii kobakas, nagu me tänapäeval oleme harjunud ette kujutama, vaid väike ja armas, paras pihku võtta. Alasi alumine ots löödi paku sisse ja oligi tööks valmis. Ta meenutab natuke meie aja vikatipinni, mis samamoodi paku külge susatakse. Päris täpselt sellise kujuga alasit ma mujalt Põhja-Euroopast ei teagi, kuigi neid mõni siit-sealt ikka on leitud. Alt-Laari alasi järgi tehti Rõuge tänapäevase muinastalu sepikojalegi alasi.

Vaata alasi koopiat töös siit: 
https://picasaweb.google.com/100016242967039908840/Rouge30Juuli2014?feat=directlink#6042228129587768354

Küllap sulatati Alt-Laari linnuse sepikoja juures nii maagist rauda kui ka valmistati palju ilusaid ja vajalikke asju. Lisaks sellele võeti ilmselt aktiivselt osa toona väga tulusast karusnahakaubandusest. Koprad, täpsemalt küll nende nahad sõidutati mööda suuri Ida-Euroopa jõgesid Araabiamaadesse ja sealt tulid sama teed mööda siiakanti hõberahad dirhemid. Alt-Laari ärikad ise päris Bagdadi vahest küll ei reisinud (ega ka vastupidi), vaid kasutasid arvukaid vahendajaid, kes ka ise tubli kopika...vabandust, dirhemi oma kukrusse pistsid. Kui Araabiamaade hõbedakaevandused tühjaks kraabiti, närbus ka senine hea elu ning terve rida linnuseid nii Eesti alal kui mujalgi läksid omadega pankrotti. Nii näib, et Alt-Laari linnuski jäeti 11. sajandil maha ja kui ehk muinasaja loojangu rahututel aastatel püütigi teda taaskindlustada, siis erilist tolku sellest enam polnud. Linnuse kõrval olnud küla püsis samas, nagu juba öeldud, keskajani välja.

Alt-Laari linnamäelt tuldud rada mööda tagasi alla laskudes on kaval hoida paremale, kus veel üks rada läheb asulakohast otse sirgelt alla Maiorgu. Laupäevaõhtune ilus ilm muutis ilusa metsaraja veelgi ilusamaks. Oru põhjas voolavast ojakesest viib üle korralik laudsild ning kui veidi porisemast kohast graatsiliselt üle keksida, tõuseb tee taas ülesmäge. Seal, Maioru kõrgel läänenõlval asub teine vägev linnamägi – Erumäe kants [4].

(Erumäe kants täies aupaistes)

Erinevalt oma naabrist Alt-Laarist on Erumäe linnust õnnistatud kõrgete vallidega. Eriti mastaapne on lõunapoolne vall, mis koos kraaviga eraldab linnuseneemikut muust maast. Vall on siin suisa kuni 4,5 meetrit kõrge. Teine, madalam vall piirab neemikut lääneservast. Esimesed häbelikuvõitu kaevamised toimusid Erumäel aastal 1982, teised, juba mõneti suuremakaliibrilised 2008. aastal (muide, vahetult enne Alt-Laari asula avariikaevamisi).

(Erumäe linnuse lõunapoolne otsavall. Kõrge)

Erumäe kantsi sünniaeg langeb huvitaval kombel kokku Alt-Laari linnuse ja asulaga. Vanimad neemikult leitud riibetega potikillud ning söeproovid viitavad, et siin tegutseti umbes alates 4. sajandist ehk hilisest rooma rauaajast. Kuna mingit teab mis paksu kultuurkihti Erumäel pole, näib, et siin väga pikka aega järjest ei elatud (erinevalt Alt-Laarist, mis näis olevat pidevalt kasutuses). Pigem seisis koht enamik ajast üsna tühjana ning alles siis, kui hädaoht ukse taga kolistas, ärkasid erumäelased letargiast ning tegid linnusele kiire värskenduskuuri. Enamik vallidest saadud söeproovidest kuulub hilisrauaaega, 11.–13. sajandisse. Kas aga Erumäe lõi kaasa ristisõja tulistest sündmustest, on natuke kahtlane. Lätlaste preester Henrik pole pidanud vajalikuks Erumäge oma kuulsas kirjatöös mainida ning võib-olla oli linnus selleks ajaks juba võsas ja nõgestes. Kes teab, millised sõjad ja juhtumised siinkandis näiteks sajand varem aset leidsid? Vene kroonikad mainivad korduvaid sõjaretki Eesti alale 12. sajandi alguspoolel, sealhulgas Ugandimaale. Erumäe kants võis saada põntsu mõne taolise idast initsieeritud lööma käigus, kuid on veelgi tõenäolisem, et vihamehed võisid tulla veelgi lähemalt, näiteks Ugandist endast. Või ehk koguni Alt-Laarist...

(Kui mõni aasta tagasi oli Erumägi uljalt võsa täis, nagu ikka Eesti linnamäed, siis nüüd pakub linnus paitavat silmailu)

Erumäe ja Alt-Laari omavahelised suhted on omaette küsimus. Milleks oli vaja ehitada nõnda lähestikku kaks linnust? Üks variant on, et Alt-Laari ja Erumäe linnused ehitasid ja kasutasid erinevad kogukonnad. Kui Alt-Laari puhul on lood üsna selged – inimeste eluasemed asusid nii linnamäel kui ka külas – , siis Erumäe kantsis elati nähtavasti korraga üsna lühiajaliselt, aga linnuse läheduses pole leitud asulakohta, kus erumäelased võinuksid alaliselt elada. Teine variant oleks, et Alt-Laari ja Erumäe linnuseid kasutasid ühed ja samad inimesed, aga mitte päris üheaegselt. Eriti näib see kehtivat päris muinasaja lõpu puhul. Kui Alt-Laari linnusel kadus elurõõm 11. sajandil, siis Erumäe kõrge vall näib olevat just sellal või natuke hiljem kokku kuhjatud. Võib-olla otsustati, et Alt-Laari linnamägi ei vasta uute aegade nõudmistele sõjalise kaitse osas ning panustati edaspidi Erumäe kantsile teisel pool orgu.

Kolmas seletus on aliens.

Alt-Laari ja Erumäe linnuseid ühendab veel üks saladuslik niit. Kohalik pärimus räägib, et Alt-Laari mägi olevat seest tühi. Künkalael hüpates kostuvat maa alt kõminat. Selle mõistatusliku õõnsusega aga lugu ei piirdu. Nimelt kõneldakse veel, et Alt-Laari ja Erumäe vahel olevat salajane maa-alune käik [5], mis kahte linnust omavahel ühendas ja kes teab, ehk ühendab praegugi. Ükski arheoloogiline kaevamine pole veel leidnud seda pikka salakäiku, mis läks alla orgu, oja alt ning taas mäkke üles, aga ükski kaevamine pole seda ka tõtt öeldes otsinud. Kes sedagi teab, kas see salakäik tegelikult üldse kunagi olemas oli – skeptilisemad lugejad kindlasti välistaksid kategooriliselt igasuguse võimaluse. Jätan siinkohal küsimuse õhku rippuma. Kõike vahest polegi vaja tõestada või ümber lükata...

(Kuskil siin Alt-Laari ja Erumäe vahelise pentagrammimetsa all jookseb salajane maa-alune käik. Miski ei reeda)

(Siiski-siiski! Usun, et leidsin midagi õige huvipakkuvat...)

 

Nagu juba arvata võitegi, siis tegin päris esimeseslõigus natuke kurja võllanalja. Tegelikult ma muidugi ei arva, et jaanipäeva asemel uued jõulud tulevad. Öösoe, metsmaasikad ja laulusääsed tulevad kindlasti, ärge muretsege! Kuna päris soe kevad pole veel oma täit jõudu näidanud, siis soovitan igaühel passida peale õiget hetke ning seejärel välja loodusesse kapata. Teate küll, terves kehas terve vaim, puhkus taastab jõu ning kõik need muud väljendid. Mina aga jätkan jõudumööda uute muinasmaade avastamist.

Läbi metsade ja üle maa

Kolmapäeva hommikupoolikul võtsin aega, et Palutootsi kandis veidi ringi rännata ja maid avastada. Kevad, ehkki tänavu pigem jahedavõitu, on siiski juba päris korralikult kanda kinnitanud ning teda tuleb järjest juurde. Sellepärast pakitses rännusoov tugevalt hinges ning pöörasin nina lõunasse, sest sinnakanti polnud ma veel varem sattunud. Mida ma teekonnal nägin, näitan teile piltide pealt.

(Fotoaparaadil on objektiivi sees mingi väike tume asi, mis siin-seal ennast tundmatu lendobjektina piltidel ilmutab, aga ärge uskuge teda - ufosid ma sedapuhku eriti ei näinud).

Iga reis algab algusest. Vana-Palutootsi talu vana õunapuuaed ja mesila. Taamal piilub saun.

Minu üks lemmik-saunatiike, kus ma sel aastal juba kaks korda olen käinud (siis pidi küll jäässe augu raiuma). Kevadised veed on tiigikese triiki täis ajanud.





























Ja tiigis elab oma rahvas. Taimelehtede ja -kõrte peal tatsavad ringi ehmestiivaliste vastsed puruvanad. Selle liigi noorsugu meisterdab omale kasuka pisikestest taimetükkidest.


Jõudsin Vana-Palutootsist juba natuke kaugemale. Pilguheit seljataha talule (need veidi kõrgemad puud pildi keskel) ja hiljuti süvendatud kraavile. Kevadveed kiirustavad merre.


Selle hingematva maastikuvaate kõige kandvamaks elemendiks on hoopis keset taevast laperdav kiivitaja. Üks olulisemaid kevadekuulutajaid minu jaoks ning üleüldse tore tegelane.

Teisel pool põldu on Uue-Palutootsi talu. Rehielamu oli omal ajal ilmselt väga esinduslik, aga aastad pole sellele talule just kõige paremini mõjunud.




























Sambliku järgi ei oskakski hinnata, kumb siin enne oli, kas kõiv või redel. Mina pakun, et mõlemad on täpselt ühevanused.

Ja siis - põldude vahelt metsa! Esialgu küll sellisesse hõredamapoolsele raiesmikule. Siin kohtasin ka metsasokku, kes tegi soku häält. Aga nad sunnikud on üsna vilkad ja pildile jäämisest ta ei hoolinud.





















Erinevalt metskitsedest pole rästikud väga vilkad. See võib ka neile mõnikord saatuslikuks saada. Üks muidu eriliselt kaunisiksakiline madu on oma elutee lõpetanud keset metsateed. Võib-olla on süüdi juhuslik autoratas.

Põhjamaised panoraamid Lõuna-Eesti raiesmikul.

Veidi vähem väärtuslikuks hinnatud puu peab minemavedamist ootama järjekorras. Kuhi oli vägev.

 Möödusin veel viimasest metsaservas piidlevast tare-tarekesest ning jätsin inimasustuse mõneks kilomeetriks seljataha.





















Kuristalt läheb Lootvina poole selline päris kena tee. Mõlemast küljest palistab teda männimets ehk nagu meie, aborigeenid, seda tavatseme kutsuda, palu.



 Nagu näha, ei kavatse talv ilma võitluseta alla anda. Tema peamised toetuspunktid, lumehunnikud, asuvad sügavas metsas. Täpselt nagu vabadusvõitlejad 1945. aastal.

Paluliivikute vahele leidub ka madalamaid lappe. Hiljem kaardi pealt lugesin, et see mändidetagune peaks olema Kajakasoo.




























Puhtjuhuslikult jäi pilk ühele teeäärsele männitüvele. Kas see on ristipuu?

Ja sama asi lähemalt. Vist on ristipuu.



















Üle lendas neljane flotill. Hanede invasiooni ja interventsiooni on praegusel ajal keeruline mitte märgata. Kuigi targad raamatud väidavad, et nad lendavad kevadel lõunast põhja poole, siis minu loodusteaduslikud vaatlused näitavad, et mingit mõistuspärast suunda siin küll täheldada ei saa. Mõned lendavad kirde-loode suunaliselt ja mõned lähevad hoopis praegu lõunasse

Ehkki Tartu ja Põlva maakondade piir on ajalooliselt üsna uus nähtus, siis on nende tõmbamisel arvestatud samuti olulisi looduslikke maamärke. Siin näiteks oli selleks küllaltki arvestatav metsaoja, mille mäslevate voogude rahustamiseks on sängi natuke kraavitatud.

Väike meeldetuletus, et mets ei kuulu inimesele. Tegin sealt kiiresti sääred, kuklas hõõgumas hundi ulg.

Ausõna, nägin sinililli tärkamas.




















Järjekordne flotill lendamas kuhu juhtub. Ehku peale jõuavad mõned neist lõpuks lausa Soome ja Lapimaale välja. Arktikas on hanedel muretu põli, aga mõni neist jääb ikka ka meie kodusele Maarjamaale.




















Kõndisin ja kõndisin, kuni jõudsin külakesse. Nagu selgus, olingi jõudnud Lootvinasse.

Kommentaarid on liigsed: 666.

Marga mäest alla. Vaade muutub majesteetlikumaks.

Pead paremale keerates muutus vaade lausa veelgi majesteetlikumaks.

Tegelikult pole Lootvina sugugi nii väike külake. Igatahes bussiühendus on täiesti olemas.

Lootvinas on kaks järve. Põhjapoolsem on Tsõõrikjärv...

...lõunapoolsem Pikkjärv.

Tagasi läksin alguses sama teed mööda, aga ühel hetkel otsustasin olla julge ning käänasin vasakule väikesele metsavaheteele. Tagantjärele selgus, et vaist ei petnud. Ära ei eksinud.

Liivased metsateed on minu nõrkus. Eriti väljendub see nõrkus siis, kui on vaja jalgrattaga mööda taolist liivasossi vändata.

Ränd viis mööda vanast turbalõikamiskohast.

Teel sõlmisin hulgaliselt uusi ja kasulikke tutvusi. Näiteks selle sümpaatse ööliblikaga, kelle liiki ma küll pole jõudnud veel ära mõistatada.

Jõudes viimaks ringiga tagasi Vana-Palutootsile, kohtasin piirikraavis teistki sümpaatset tegelast. Pildile ta eriti jääda ei soovinud, püüdis minema hüpata. Tagasihoidlikkus on voorus!

Vana-Palutootsil on kaks tiiki - ühest neist elavad näiteks puruvanad. Teine on aga koduks paljudele kahepaiksetele ja muudele tegelastele. See pontsakas ujur näiteks ei pannud pildistamist sugugi pahaks. Esijalgade järgi pakun, et vist on emane.

Vee all on muidu tore toimetada, aga vahepeal peab hinge ka tõmbama. Ujurid tõmbavad hinge sedaviisi, tagumise poolega. Sedasi saab kattetiibade alla ka veidi õhuvarusid koguda.


Mina jäin küll matkaga rahule.

Ulguränd - Poodute mets

Veel häid uudiseid Ulgurännu rindelt - valmis on saanud meie esimene salvestus "Poodute mets"



Ärge kuulmise ja kuulamise pealt kokku hoidke! Kirstus pole kõrvadega niikuinii midagi peale hakata (ainult vaglad saavad mõne mõnusa ampsu).