Meihämm

Kui kreeklased oma jalaluid nagu kõrsikuid pooleks praksavad, on lausa väga meeldiv, kui see tähendab, et HRL-l esineb ansambel MAYHEM.

(mis on 100% grotesk minu silmaauku. Kaalun enda põlemapanemist esireas, et saada maksimaalne elamus sellest suurejoonelisest etendusest. Kõik teised jäävad selle kõrval äpuperekonnaks - noh, võib-olla välja arvatud DHG ja vahest kunagi Langenu ka)

The Scorn Torrent, mu kallikesed

Break down all conventional forms and create chaos to reinvent order
Rebel against all circles and dead ends
Fight your way with your mind set on the masses
Execute with mechanical aggression
Arrogance and extravagance
March on unapproachable
Shut out the outside pressure
Or are you too weak?
When shall they see the real darkness?
In a world where our justice is replaced by mercy
...mercy for the inferior
The serpent's maelstrom is already here
Just waiting to be unchained
So feed the fire with the vile and let sincerity rule
Why can't you see that the armoured hostile aura is meant to keep
You away in all your primal simplicity
(it seems like) fright procreates the downfall of the mind
Such a sin isn't it... the stagnation of it all
You must collect your instruments of battle
And protect, to emancipate that which lives within you
Rebel against the chains
Break down the embodiment of your pain
Attack with robot precision
Rise and Shine under Wings of Divinity
Now pick me up night and whirlwind
And let me ride with you
To peace of mind and nothing to Rebel

.

Me uurime öö sügavamaid soppe
Ja hingeteadvuse salasusi
Aga muidugi ei mõtle me siis
et see avantüür ja seiklus
võiks hinge päriselt seest süüa
Ja kahju on natuke ehk sellest
et puuduvad teadmised
kuidas remontida hinge
ja kui need teadmised kord
tekivad - kes tont teab kust
siis pole enam vahet
siis on niikuinii hilja

Hoolimata öö
sügavaimatest soppidest
pole ma siiamaani
lõpuni mõistnud ja taibanud
et mis hea või halva pärast
ma üldse olen ja mida teen
Kui kõik oleks ette määratud
võiks ju siht meeles püsida
või kui ainult on juhus
siis söandan ma küsida
kes on inimene, et oma elule
nii suurt tähtsust pookida
Who do we think we are

Tahtsin kord -(või õigemini
tui see mõte just nüüdsama
praegu - kui olla üdini aus - (
aga ma pole kunagi üdini aus - (
ka mitte enese vastu))) -
panna kogu oma elunatuke
ühteainsasse laulu
mis pole isegi minu enese
kirjutatud või unes kuuldud
oo, on tõesti meeletult paremaid
täiusele pürgivaid teoseid
mille iga nootki on enam kui mina

There's so many different worlds
So many different suns
And we have just one world
But we live in different ones

Now the sun's gone to hell
And the moon's riding high
Let me bid you farewell
Every man has to die
But it's written in the starlight
And every line on your palm
We're fools to make war
On our brothers in arms

Müstika maik

Nähes täna linnas tüüpi, kes nägi täpipealt välja nagu noor hipist Varg Vikernes, mõistsin, et maailmas polegi asjad alati nii lihtsad, kui paistavad.

ÖÖ

Ning ikka ja jälle olen ma õnnelik selle üle, et meil on olemas BM, mis toob tasakaalu ja rahu sellesse musta südamesse, mille aus omanik ma olen. Kõik asjad saavad taas omale õigele kohale ning pilgus süüdatakse taas tuli....













....mida kellelgi teisel eales ei ole.....

Järjejutt 3

Meie järjejutu kolmas ja ühtlasi eelviimane osa viib meid väga üksildastesse paikadesse, mida Järva-Madise kihelkond rohkelt sisaldab. Minu rännakud siin – ja neid on viimase poolteise kuu jooksul olnud päris mitmeid – hakkavad nüüd otsa saama, kuna Järvamaa elu on minu jaoks veel vaid paari napi nädala jagu ning siis tulevad teised lood, mis saavad osaks ühest suurest traagelpuntrast nimega elulugu.

Kirjutamise paus on vahepeal suur olnud ning selle täpset põhjust ei oskagi öelda. Osalt olen olnud lihtsalt laisk, teisalt aga tuli ka elada, selle asemel, et sellest ainult kirjutada.

Ühesõnaga öeldes sai talv otsa ning kevad tuli sellise tormiga, et pea mõne päevaga oli lumi silma alt läinud. See ei tähendanud aga sugugi seda, et lumi oleks üldse ära kadunud. Metsa alla jääb ta tõenäoliselt oktoobrini püsima, kuni uus õrn lumekiht teda katab.

Suurel reedel, kui aega lahedalt käes, otsustasin ära käia Kaalepi Linnamäel, mida vaata et terve talve piielnud olin, kuid kuna koht asub keset sood ja metsa, siis pidin pikka aega leppima lihtsalt kaardi pealt õige punkti imetlemisega. Nüüd aga panin omad uhiuued kummikud jalga ning teekond rappa võis alata.

Nagu pildid ise jutustavad, oli raba vett täis ning kummipaadiga oleks tõesti kohati hästi hakkama saanud. Veed voolasid, laudtee kadus siin-seal ära ning ühel korral oleksin äärepealt kraavi jalutama läinud, kuid sain õnneks oma eksitusest õigel ajal aru. Suutsin siiski vee ka üle kummikuääre lubada ning etteruttavalt peab mainima, et vesi külastas mu jalgu veel tublil paaril-kolmel korral matka jooksul.

Raba enam-vähem läbitud, suunasin koonu metsa. Nüüd alles läks lõbusaks! Lund oli kohati kuni 40 cm; ainus, mis hoidis õigel rajal, oli puude tüvedele punase või kollase värvitud matkaraja märgistus, seegi paiguti raskesti leitav. Inimhingedest muid jälgi seal polnudki, olin sattunud tõelisse põtrade kuningriiki. Nemad olid kõikvõimalikke elutegevuse jälgi rohkelt jätnud. Paraku ühtegi elutegevuse jälgede loojat ennast ma oma Kolgata-teel ei kohanud. Kuna vett oli mitu korda jalanõudesse läinud, siis olid sokid märjad ja paksus lumes hakkas jalgadel väga-väga külm. Kõigest hoolimata jätkasin, kuna tagasitee enam eriti ei võlunud.

Jättes vahele kirjelduse, kuidas ma mitu tundi metsas elu eest üritasin kuidagimoodi edasi liikuda, jõudsin ma viimaks sildini, mis ütles miskit, et siin on pelgupaik Kaalepi linnamägi ja et see on riikliku kaitse all ning tal on registrinumber see ja too jne jne. Väsinud rändur muidugi väga rõõmus ning kohe järsust künkast üles ronima. Korraga näeb – keegi liigub võsa vahel. Jääb seisma, hakkab lähemalt vaatama. Ennäe – mingi karvane loom, nagu müts passib eemal. Rännumees võtab oma seebikarbist tuunitud fotoaparaadi ja hakkab karvakera pildistama. Fokusseerimine on tülikas, aga loom on hirmus kannatlik. Kokku tuleb umbes 25 minuti jagu fotosessiooni, millest mõni tulemus on nii enam-vähem. Paar tükki neist on siin, nii et võite ise oma zooloogia-alased teadmised vaka alt priiks lasta ning arvata, mis puntraga tegemist on:

Vahepeal tüdisin passimisest ära ning käisin mäel ära. Pole miskit öelda, ilus koht on, ma läheksin ise ka siia sõja eest pakku, sest milline vaenlane ikka viitsib nii kaugele vantsida, nad ju ikka pigem mugavad vennad. Tagasi tulles passis tuust ikka seal, kus enne – kiiret tal eriti just polnud, pealegi – kuhu tal kodunt ikka minna?

Tagasitee oli palju lühem, ehkki vahepeal tuli lumes sumpamist jälle ette. Kuna minu kartograafiline abimaterjal oli pehmelt öeldes kesine, siis helistasin oma lahingpaarilisele, kes Tartus muuhulgas palju aerokaartidega tegeleb ning palusin tal öelda, kuskohas ma üldse asun. Telefonivestlus oli umbes järgmine:

„Nüüd peaksid kraavi nägema vasakule minemas.“

„Ei ole miskitki kraavi. Aa, ei, nüüd näen. On kraav.“

„Umbes kahesaja meetri pärast tuleb paremat kätt väike tiik.“

„Selge. Kõnnin siis edasi.“

Jne.

Kui pärast kõiki looduse seatud takistusi ja raskusi viimaks koju jõudsin, oli matka algusest möödunud umbes seitse tundi. Jalad said muidugi külma, mistõttu tegin tulist jalavanni ning olin kaks tundi haige, mis väljendus oksendamises ja halvas enesetundes, aga sama kiiresti, kui see kõik tuli, ta ka läks ning kõik sai korda.

Järjejutt 2

Meie järjejutu teine osa laskis ennast mõnevõrra oodata, sest vahepeal tabas mind kümnepäevane puhkus ning viibisin sellal hoopis Tartus, kus tegelesin lindistamise ja avaliku eluga. Sellel lihtsal põhjusel polnud mul võimalust Madise-mail ringi kooserdada ning uued avastusretked pidid ootama alles veebruari lõppu, kui Eesti sünnipäev õnnelikult üle elatud ja minu jalg puudutanud taas Järvamaa pinda. Kirjutamine venis aga igasuguste muude toimtuste ja minu loomuomase laiskuse tõttu.

Kui neljapäevane tööpäev oli möödas, aga valget aega jätkus veel umbes paari tunni jagu, haarasin taas fotoka ning sõitsin Tammsaarest oma residentsi Männil. Männi on Albu „linnaosa“, kus mändide ja kuuskede vahel asuvad mõned kortermajad. Ühes väikeses korteris pesitsengi mina ning haun maailma vastu õelaid salaplaane, millest keegi midagi ei tea, sest see Männi on kui Wana-Jumala enese seljatagune, millest keegi midagi ei tea. Tammsaare muuseumi ja sellesinatse Männi vahele jääb 6 kilomeetrit, mille jalgrattaga läbib 18–20 minutiga (aastaajast sõltumata), autoga talvel 10 ja suvel 6 minutiga. Tee peale jääb veel mitmesuguseid huvitavaid kohti, aga neist lähemalt eespool.

Üks objekt, millest iga päev mööda sõidan, on suur nõukogude-aegne laut, kus praegugi elajad sees elavad. Autoga laudale lähenedes märkasin juba kaugel suurt summa vareseid üheskoos. Neid elab lauda ümber hulgi ja mina ei tea, kas nad söövad seal silo või nokivad lõpnud veisi või tihaste pekki. Lähenedes vaatasin, et otse tee kõrval lumevallil istub tavalistest varestes kogukam vennike ning pidasin teda rongaks, missugust suguhõimu samuti siinkandis leida võib. Sõitsin autoga sulissõbra kõrvalt mööda ning taipasin, et tiivuline pole keegi muu kui kirju kull, kes oli sinna tulnud ühele raipele viimast asutust avaldama. Looduse kombel. Peatasin auto keset teed, lõin ohutuled sisse ja kobasin fotoka järgi. Paraku on siinsete metsaelajatega nõnda, et liikuvast autost ei tee nad väljagi, kuid niipea, kui masina kinni pead ja välja astud, viskavad nad kiiremas korras varvast. Nõnda ka seekord – kull vennike tõstis tiivad ja tegi minekut. Noh, mõtlesin endamisi, sõidan sealt veel pärast mööda ja hoian fotoka tulistamisvalmis.

Sõitsin Männile, kus mu kallis teinepool juba ootas söögiga ning peale kehakinnitust sõitsime üheskoos oma järjekordsele avastusretkele. Kahjuks oli kull selleks puhuks kõhu raipest täis õginud ja omi asju ajama läinud, mistõttu pildi peale me teda ei saanud. Küll aga jõudsime ära näha, kes see õnnetu lautade juures siis oma otsa oli leidnud. Selleks osutus üks jänes, kelles ma aimasin ära tundvat vana tuttava ja paadunud liiklushuligaani, kes minugi auto eest üle tee silganud. Kui minu puhul oli pikk-kõrval veel hästi läinud, siis lõpuks oli härra Surma kord oma iseloomulikku luidrat naeru kõhistada, kui ta ühe juhusliku automobiili (selle viimase) jänksile otsa ajas. Haavikuemanda matustele olidki kull ja varesed kogunenud, meenutasid hea sõnaga kadunukest ja mekkisid peierooga.

Surnud jänese pärast me ei olnud välja tulnud, vaid võtsime kursi Simisalu suunas, mis on Tammsaare-sarnane soosaar keset laia raba. Simisalusse on püsti pandud vaatetorn, kust näeb kogu laia ilma, mis siinpool poolkera olemas on ning sinna pääsemiseks tuleb Tammsaare muuseumist mööda minna. Seetõttu võtan nõuks kirjeldada siinkohal põhjalikumalt, mida teel Tammsaarde kõike näha võib.

Männilt umbes kaks kilomeetrit Tammsaare poole (ja ärge ütelge, et kohanimi on Vargamäe! See on kirjanduslik luul), kus tee hargneb vasakule Järva-Madisele ja paremale Tammsaarde, on teeharus Otsa talu. Kirjanikuhärra Hansen (vt järjejutu 1. osa) muutis Otsa oma brožüüris „Tõde ja õigus“ Kassiaruks, kus tema haigevõitu fantaasia kohaselt elas kohalik rikkur ja hobuseärikas Jaska, kes kõrtsis paljajalu ringi käis, iga varba vahele paberraha torgatud – lugege ise, kui ei usu. Kultuuriloolisest rollist hoopis olulisem on aga Otsa talu omaaegne militaarne tähtsus. Praegu kuulub Otsa Vetepere küla alla, aga ennevanasti olnud ta hoopiski Venevere külas, millele Albu mõisnik kunagi üks-null tegi, kui suurem jagu talusid laiali peksis ja küla maad sujuvalt mõisa omadega liitis, nii et praegu sellist küla enam mujal ei esine kui vanadel kaartidel ja portaalis uputaja.blogspot.com. Ajal, mil Vene ja Rootsi olid omavahel sõjajalal (mäletate ju, millal see juhtus? Ametliku ajalookäsitluse kohaselt nimelt ammu), toimunud Otsa juures kõige suurem löömine, mille käigus eriti palju venelasi otsa sai ja nende verd kõvasti valatud. Sellest said Otsa talu ja Venevere küla oma nimed ja see kõik võib üpris tõsi olla, sest mille muu kui vene vere pärast on seal tee sees truup, mida alles sel sügisel remonditi, sest muidu on liialt niiske.















(Otsa talu)

Hüva, Otsalt käänulist teed pidi edasi kimades jõuame umbes paarisaja meetri järel madalatele küngastele, mis on piiriks vasaku nõlva all seisva vesise võpsiku ja parempoolse põllulahmaka vahel. Künkaid kutsutakse Tobramäeks ning seegi nimi pärineb samast ammusest sõjast, mis venelaste ja rootslaste vahel kord olnud. Venelaste vägi oli vanade mälestuste kohaselt mingil veidral põhjusel otsustanud minna läbi eriti inimvaenulike soode ja rabade ning oli seetõttu juba pikemat aega kauni puutumatu Eesti loodusega sinapeal olnud (ma võin vaid aimata, mis sõnu selle maalilise rabamaastiku kirjeldamiseks kasutati, aga kuna seda reisikirja võivad lugeda väikesed lapsed, siis ei ütle ma miskit). Lõpuks naeratas õnn ka moskoviitidele, kui nad jõudsid küngaste kohal lõpuks kõrgemale maale, kus – ime küll – vesi ei lirtsunudki jala ega hamba all. Suur oli vennikeste õnn ja nad laususid üksteisele „Dobra“ (mis tähendab idanaabri keeles head). Künkad kannavad Tobramäe nime tänase päevani.
















(Tobra mägi)


Kui nüüd oma reisikirjelduse rangest vormist veidi mõtiskluste rajale kalduda, siis tundub mulle igatahes – ehkki vanad jutud seda otsesõnu ei kinnita - , et see hirmus verevalamine Otsa talu juures või lausa talu õues sees sündis kohe peale seda, kui Vene soldatid olid pikast rabamatkaga Tobramäe juures ühele poole saanud. Nende kahjuks olid rootslased sealsamas juba ees ja andsid räämas idanaabritele kõva valu. Mis siin imestada, kes see ikka lahingu võidaks, kui endal sokid älves paterdamisest puha märjad.

Jättes vanad vaenulood selleks korraks kõrvale, liigume veelgi edasi, ikka kaugemale Kõrvemaa saladuslikku sisemusse, kus inimene jääb haruldasemaks ja metsakiskjad sedavõrd tavalisemaks. Männilt arvates ligikaudu nelja kilomeetri kaugusele jääb tee äärde Eeru talu, mille lähedal tee taas hargneb – vasakule Tammsaarde ja Simisallu, paremale Rummussaarde, Napule ja ülivägapaksu metsa. Eeru talu hoonete juures olnud kunagi tuulik, aga nõukogude ajal tehti seal, nagu paljudes paikades, maaparandust ja tuulikust pole praeguseks haisugi alal. Eeru talus elas kunagi – võib-olla sada aastat tagasi, võib-olla sada kolmkümmend või nelikümmend tagasi (aga on’s see oluline? Ütleme lihtsalt, et vanasti) – üks tark vanamees, keda kutsuti Eeru tohtriks, sest ta oskas endal kokkukeeratud rohtudega ravida marutaudi ehk hullu koera tõbe, mille tõttu palju rahvast tema juures käis, kuni igaüks jäi päris täis. Lisaks mõistis tohtrihärra vajaduse järgi välja kutsuda maduusse ja ussmadusid, mis on teatavasti üks võimsate meeste tundemärke. Tänaseks päevaks on Eeru tohter ilmselt manalateile ära läinud, aga väga kindlalt ma seda kinnitada ei söandaks – sellised vennad on osavad üllatama.
















(tuuliku umbkaudne kunagine asukoht ja taamal talu)

Eerult veel kaks kilomeetrit edasi sõites jõuamegi Tammsaarde, aga sel korral siin pikemalt ei peatukski, vaid sõidaks veel oma paar kilti edasi, kuni jõuame meile tuntud maailma piirile. Siin on viimane suur soosaar nimega Simisalu. Meile juba tuntud kirjatsura oli Simisalust teinud Hundipalu ja sinna pannud elama Tiidu-nimelise mehe (lugege kirjandust, siis teate maailma asjust!). Hundipalu Tiitu pole seal küll kunagi elanud, küll aga pidasid mingi sada aastat tagasi Simisalus kahepeale talu vennad Grossthalid. Praegusel ajal on Simisalu soosaare peal lisaks paarile perele veel RMK matkakeskus ja kõrge vaatetorn. See viimane koht oli ka meie sihtmärgiks.

Palju huvitavat võis näha Simisalu vaatetornist. Kõigepealt muidugi lõputu mets, mis ei saa ega saa otsa. Siis veidike Tammsaaret, eriti Põhja talu katuseid. Ja kaugemalt ka Järva-Madise kiriku torni. Ennevanasti olnud metsa siinkandis vähem, sest inimesed kasutasid maad rohkem ära igasuguste tööde jaoks – heinamaad, põllulapid jne jne - , aga pärast II ilmasõda, mil maaelu siin Eestimaal täiesti segi löödi, jäid kaugematel soosaartel olevad heina- ja karjamaatükid sööti ja mitmed taludki elaniketa. Nõukogude viljastavad tingimused kestavad mitme ilminguna siiamaani edasi.

Simisalu (kaksik)talul oli omal ajal maad muidugi ropult, oma üle 300 hektari. Ennevanasti – eks ikka siis, kui sõda oli – tulnud Simisallu ratsa neli venelast, löönud siin oma kaardid lahti ning pununud siis kuhugi raba poole edasi. Eks neil pidi kaardil siis kirjas olema mingi salatee, millest keegi teine ei tea, sest hobusega suvalisse kohta rabamatkale minna pole teab mis väärt mõte (välja arvatud juhul, kui on soovi nautida hobuse uppumist älvesse – mõnele meeldivad ka sellised asjad).

Simisalu peidab endas veel üht-teist põnevat, millest ma paraku siin rääkida ei söanda, kuna esiteks ei tea ma neist ega nende asukohast midagi (peale juhuslike ammuste vihjete) ning teiseks las mõned asjad jäävadki saladuseks, nii nagu nad võib-olla algseltki mõeldud olid...
















(Simisalu soosaare põhjaots)
















(kauguses paistavad Tammsaare hooned)















(veel kaugemal paistab Järva-Madise kiriku torn)
















("paganad näitasid meile kätte koha, kuhu päike magama heidab")





















(torn Simisalus)



Jutt sestsinasest sõidust jätkub järgmises osas.