Soome-ugri levimuusika rubriik jätkab eelmise artisti lähikonnast, Saamimaalt. Inarisaami keel on koltasaami keelest veelgi õnnetum - seda kõneleb kõigest umbes 300 inimest. Teiste seas kuulub selle tagasihoidliku numbri sisse andekas räppar Amoc, kodanikunimega Mikkâl Antti Morottaja, kes on minust vaid aastakese vanem. Järgnev suurepärane lugu "Suomârâp Uarjih" pärineb 2007. aasta plaadilt "Kaccâm". Mida loo pealkiri täpsemalt tähendada võiks, pole mul aimugi.
Koltasaami rock - Tiina Sanila
Ütles
unelendaja
arvamist
(
0
)
Kaugel põhjas elavad saamid. Nad räägivad mitut keelt - tänapäevaks on neid järgi üheksa, sealhulgas selliseid, millel kõnelejaid vaid paarkümmend. Koltasaami keel ei kuulu küll KÕIGE haruldasemate saami keelte sekka, ent arvestades, et Soomes oskab seda keelt vaid umbes 400 ja Venemaal Koola poolsaarel lisaks veel 20-30 inimest, pole ka suuremat põhjust pidutsemiseks.
Siiski võivad koltasaamid olla rahul sellega, et neil on Tiina Sanila, rokkmuusik ja - nagu netist lugesin - ka poliitik. Poliitika poliitikaks, meid huvitab muusika. 2005. aastal andis Sanila välja albumi "Sää´mjânnam rocks!", mis peaks tähendama, et Saamimaa rokib (mingi koltasaami/inglise segakeeles) ning sellel on mind isiklikult väga intrigeeriv lugu "Anti on loom":
Soome rokikoolkonna mõju on päris tuntav, aga selline kergelt melanhoolne tunnetus ongi just see, mis teeb põhjamaa muusika ainulaadselt tõmbavaks.
Siiski võivad koltasaamid olla rahul sellega, et neil on Tiina Sanila, rokkmuusik ja - nagu netist lugesin - ka poliitik. Poliitika poliitikaks, meid huvitab muusika. 2005. aastal andis Sanila välja albumi "Sää´mjânnam rocks!", mis peaks tähendama, et Saamimaa rokib (mingi koltasaami/inglise segakeeles) ning sellel on mind isiklikult väga intrigeeriv lugu "Anti on loom":
Soome rokikoolkonna mõju on päris tuntav, aga selline kergelt melanhoolne tunnetus ongi just see, mis teeb põhjamaa muusika ainulaadselt tõmbavaks.
Hundilaut
Ütles
unelendaja
arvamist
(
0
)
Koristasime Margusega lauda ära, nüüd võib vastu talve veel sisse kolida. Pilt on udune, aga õnneks jäi ufo-orb kenasti pildile. Veidi tingel-tangelit tuleb siin veel meisterdada - lõigata, kleepida, voltida.
Pärast aegade voolu
Ütles
unelendaja
arvamist
(
0
)
Keegi on oma päeva- ja ööraamatu vahepeal unarusse jätnud, jah? Olen maailmas ringi tormanud ja teinud sada asja korraga ja üle ühe. Sirutanud tiivad ning lennanud, ikka üles, et päike mind tuhaks kõrvetaks ja tuul laiali laotaks.
Niikaua, kuni mul pole hetkel millestki targemast kirjutada (aga kas on kunagi üleüldse olnud?), pakun kuulamiseks hoopis oma uut imetlusobjekti:
Niikaua, kuni mul pole hetkel millestki targemast kirjutada (aga kas on kunagi üleüldse olnud?), pakun kuulamiseks hoopis oma uut imetlusobjekti:
Muusikaline vahepala
Ütles
unelendaja
arvamist
(1)
Malmö muljed jätkuvad varsti. Seniks aga kuulake muusikat ühelt kõige loomingulisemalt ja eklektilisemalt heliloojalt, kes sellel maal eales kunagi elanud on.
Malmö pt 4
Ütles
unelendaja
arvamist
(
0
)
Teisipäev oli omaette Malmö avastamise päev. Toppisin endale niipalju riideid selga, kui mul oli, sest ilm oli jahe ja tuuline ning pealegi kippus mul kurk valusaks ja nina vesiseks. Esiteks lonkisin ma muuseumi juurde, kus leidsin tänava äärest ühe muistse lohukivi, ja seejärel sealt edasi Malmö linna peamise maamärgi "Turning Torso" juurde. See nimelt on Põhjamaade kõrgeim pilvelõhkuja 190 meetri ja 54 korrusega, nii et ära eksimiseks pidi ikka suisa lauspime olema. Seda ma päris veel ei olnud, sest torni leidsin vaevata üles. Ehitatud on ta selliselt, et näib, nagu väänataks teda välja. Veidi lisalugemist ja pilt kah:
http://en.wikipedia.org/wiki/Turning_Torso
Tornist oli mere äärde kiviga visata, sestap seadsin sammud just sinna, kus Taani väinade lained vastu Skoonet peksavad. Kaugemal vasakul - järelikult edela pool - paistis sild, mis ühendas Rootsit ja Taanit ning millest juba korduvalt olin üle sõitnud. Meie vahel oli ikka tubli tükk maad vahet ning sinna minemine oleks olnud liialt asjatu vaev. Täpselt sellepärast ma selle vaeva ette võtsingi. Muudkui vantsisin mööda mereäärset teed ja radu, kuni rännust kõrini sai ja paralleelselt teed mööda tagasi tulema hakkasin.
See tee läks teiselt poolt kitsaid tiike, mis suure sõidutee ja rannatee vahele jäid ning siin nägin ma palju huvitavat. Eelkõige erinevaid veelinde, keda Malmös on - erinevalt näiteks Tartust - massiliselt. Noh jah, Tartus on näiteks Emajõe peal sinikaelpardid, aga Malmö kui oluline merelinn mitte ainult inimestele, vaid ka aviofaunale on koduks rohkearvulistele sulelistele. Mina nägin seal näiteks järgmisi tegelasi: hallhaned (neid on igal pool ja näiteks veidi osavamatel kodututel ei tohiks toiduhankimisega erilisi probleeme tekkida), valgepõsk-lagled (sama palju kui hanesid), kühmnokk-luiged, sinikaelpardid, naeru- ja kalakajakad, laugud, taidid, üksik hallpõskpütt. Eriti ägedad olid luikede ja laukude pesad roostikus. Või vähemalt laukude pesad olid tõesti naatuke rohkem varjatud, samas kui luigepaar oli oma kodu rajanud otse silla kõrvale, nii et silla pealt oli - rõhutan, teoreetiliselt - näiteks täiesti võimalik hauduvale luigele pähe sülitada. Nii et malmölased ilmselt kakukaamerat ei vaja, vaid saavad huvi korral oma silmaga vaatama minna, kui kaugel need elukad näiteks oma järeltuleva põlve kasvatamisega on või midagi säärast.
Kesklinna jõudes kolasin veidi mööda peent jalakäijate tänavat ringi ning astusin sisse paari poodi, kus midagi ägedat ei olnud. Ei, valetan, muusikainstrumentide pood oli tegelikult väga äge, eriti muidugi - khm, khm - kitarrid. Näppisin üht kena klassikalist kitarri, et sõrmed keeli päris ära ei unustaks. Aga kaua sealgi konutada! Seniks, kuni M&M koju jõuavad, otsustasin ma lähedalasuvas surnuaias ringi luusida. See oli lausa kolmeosaline, igaüks teistest tänavatega eraldatud. Hauaplatsid olid kõik kenasti hooldatud ja üsna ühesugused, sest nende eest kantseldamisega tegelevad siin spetsiaalsed palgalised tegelased. Maetud oli ka igas vanuses ja iga päritoluga inimesi. Lõppude lõpuks oled ka heaoluühiskonnas ikkagi seltsimees Surmaga silmitsi. Hauakivide vahel tegutsesid oma igapäevategemisi varesed, harakad, hall- ja musträstad. Neid kõiki on siin ka üksjagu. Kuna vahelduseks tuulele soojendas vahepeal ka päike, siis istusin ühele pingile ning püüdsin isegi silma looja lasta, sest suurest kõmpimisest oli väsimus sisse tulnud.
Koju jõudes magasin praktiliselt kogu ülejäänud päeva ka maha.
http://en.wikipedia.org/wiki/Turning_Torso
Tornist oli mere äärde kiviga visata, sestap seadsin sammud just sinna, kus Taani väinade lained vastu Skoonet peksavad. Kaugemal vasakul - järelikult edela pool - paistis sild, mis ühendas Rootsit ja Taanit ning millest juba korduvalt olin üle sõitnud. Meie vahel oli ikka tubli tükk maad vahet ning sinna minemine oleks olnud liialt asjatu vaev. Täpselt sellepärast ma selle vaeva ette võtsingi. Muudkui vantsisin mööda mereäärset teed ja radu, kuni rännust kõrini sai ja paralleelselt teed mööda tagasi tulema hakkasin.
See tee läks teiselt poolt kitsaid tiike, mis suure sõidutee ja rannatee vahele jäid ning siin nägin ma palju huvitavat. Eelkõige erinevaid veelinde, keda Malmös on - erinevalt näiteks Tartust - massiliselt. Noh jah, Tartus on näiteks Emajõe peal sinikaelpardid, aga Malmö kui oluline merelinn mitte ainult inimestele, vaid ka aviofaunale on koduks rohkearvulistele sulelistele. Mina nägin seal näiteks järgmisi tegelasi: hallhaned (neid on igal pool ja näiteks veidi osavamatel kodututel ei tohiks toiduhankimisega erilisi probleeme tekkida), valgepõsk-lagled (sama palju kui hanesid), kühmnokk-luiged, sinikaelpardid, naeru- ja kalakajakad, laugud, taidid, üksik hallpõskpütt. Eriti ägedad olid luikede ja laukude pesad roostikus. Või vähemalt laukude pesad olid tõesti naatuke rohkem varjatud, samas kui luigepaar oli oma kodu rajanud otse silla kõrvale, nii et silla pealt oli - rõhutan, teoreetiliselt - näiteks täiesti võimalik hauduvale luigele pähe sülitada. Nii et malmölased ilmselt kakukaamerat ei vaja, vaid saavad huvi korral oma silmaga vaatama minna, kui kaugel need elukad näiteks oma järeltuleva põlve kasvatamisega on või midagi säärast.
Kesklinna jõudes kolasin veidi mööda peent jalakäijate tänavat ringi ning astusin sisse paari poodi, kus midagi ägedat ei olnud. Ei, valetan, muusikainstrumentide pood oli tegelikult väga äge, eriti muidugi - khm, khm - kitarrid. Näppisin üht kena klassikalist kitarri, et sõrmed keeli päris ära ei unustaks. Aga kaua sealgi konutada! Seniks, kuni M&M koju jõuavad, otsustasin ma lähedalasuvas surnuaias ringi luusida. See oli lausa kolmeosaline, igaüks teistest tänavatega eraldatud. Hauaplatsid olid kõik kenasti hooldatud ja üsna ühesugused, sest nende eest kantseldamisega tegelevad siin spetsiaalsed palgalised tegelased. Maetud oli ka igas vanuses ja iga päritoluga inimesi. Lõppude lõpuks oled ka heaoluühiskonnas ikkagi seltsimees Surmaga silmitsi. Hauakivide vahel tegutsesid oma igapäevategemisi varesed, harakad, hall- ja musträstad. Neid kõiki on siin ka üksjagu. Kuna vahelduseks tuulele soojendas vahepeal ka päike, siis istusin ühele pingile ning püüdsin isegi silma looja lasta, sest suurest kõmpimisest oli väsimus sisse tulnud.
Koju jõudes magasin praktiliselt kogu ülejäänud päeva ka maha.
Malmö pt 3
Ütles
unelendaja
arvamist
(
0
)
Esmaspäeval algas uus arginädal ning Maarja võttis mu kaasa Malmö muuseumisse, kus ta praktikal on. Mineku jaoks tegime Margusega mulle ühe jalgratta enam-vähem sõidukorda. Sõitma asudes selgus, et tegemist on tõenäoliselt kõige hullema jalgrattaga, millega ma oma lühikese elu jooksul sõitnud olen, kuigi suure tõenäosusega aitas kaasa ka minu talve jooksul tekkinud olematu vorm. Tohutute jõupingutustega õnnestus mul siiski Maarja kannul muuseumisse jõuda ja sain mahti rahus veidi verd köhida.
Malmö muuseum ise on ehitatud keskaegsesse linnusesse, mis 18. sajandist 20. sajandi alguseni oli kasutuses vanglana. Muuseumiekspositsioonis leidus nii ajalugu alates päris-päris vanadest aegadest kuni uusajani, samuti vanglat ja tema värvikaid asukaid. Omaette oli veel kunsti ja looduse osad. Fotokat mul kaasas ei olnud, nii et pilte ma teile näidata ei saa, vaid peate leppima minu subjektiivsete kirjelduste ja muljetega.
Alustades ajaloo osast. Kõigepealt jäi mulle silma eriliselt rohkearvuline kiviaja materjal - tulekivist peenelt töödeldud kraami (näiteks ohtralt kivist pistodasid) ja hiiglaslikke ilusasti kaunistatud savinõusid oli tagasihoidlikult väljendades palju. Pronksiaja osas võivad nad ka uhked olla. Vahest ainult viikingiaja kohta käiv väljapanek jäi natuke tagasihoidlikuks. Muidu oli ajaloo poole pealt muuseum nagu muuseum ikka - kuningate ja kuningannade pilte (sh minu suur lemmik Karl X, kes poseeris kunstikule, nagu oleks tal suht suva) ja palju vanu asju. Praegune ajalooekspositsioon on muidugi juba võrdlemisi eakas, 1970. aastatest, ning nad parajasti just tegelevad asjade uuendamisega.
Tore oli vangla ajaloo tutvustus. Omal ajal majutas auväärne hoone muidugi igasuguseid koloriitseid karaktereid alates valerahategijatest ja hulkuritest kuni patoloogiliste retside ja intsestifännideni. Ühes kongis näiteks voolas seina mööda verd. Küllap oli mõni muuseumipraktikant usinasti eneselõikumisega ametis, et vaid külastajatel põnevam oleks. Aga mis parata, iga amet siin ilmas on hea ja vajalik. Vist.
Pärast lõunat käisime veel kohalikku loodust tutvustaval näitusel. Eriti sügava mulje jätsid mulle kirevavärvilised, kuid ülimalt mürgised konnad, samuti palvetajaritsikad, karvapallist leemur, gekod ja püütonid. Lisaks olid esindatud päris elusad nahkhiired, kes oma klaasi taga ringi lendasid, rästikud, ungid, kohad, haug, ahvenad, kogred, särjed, ogalikud, linaskid (olgu, suurem osa neist uimelistest on meil koduski akvaariumis pesitsenud), küttkalad, nelisilmad ja mingisugused sootuks silmadeta koopakalad. Pluss veel mõni elajas, keda ma varem näinud ei olnud. Selles mõttes oli ikka päris huvitav küll.
Kojusõit läks juba leebemalt, sest ei püüdnudki enam nii suurt kiirust arendama hakata, ning imede ime - jalgratas hakkas justkui taltuma ning ei olnud enam nii nõme nagu enne.
Malmö muuseum ise on ehitatud keskaegsesse linnusesse, mis 18. sajandist 20. sajandi alguseni oli kasutuses vanglana. Muuseumiekspositsioonis leidus nii ajalugu alates päris-päris vanadest aegadest kuni uusajani, samuti vanglat ja tema värvikaid asukaid. Omaette oli veel kunsti ja looduse osad. Fotokat mul kaasas ei olnud, nii et pilte ma teile näidata ei saa, vaid peate leppima minu subjektiivsete kirjelduste ja muljetega.
Alustades ajaloo osast. Kõigepealt jäi mulle silma eriliselt rohkearvuline kiviaja materjal - tulekivist peenelt töödeldud kraami (näiteks ohtralt kivist pistodasid) ja hiiglaslikke ilusasti kaunistatud savinõusid oli tagasihoidlikult väljendades palju. Pronksiaja osas võivad nad ka uhked olla. Vahest ainult viikingiaja kohta käiv väljapanek jäi natuke tagasihoidlikuks. Muidu oli ajaloo poole pealt muuseum nagu muuseum ikka - kuningate ja kuningannade pilte (sh minu suur lemmik Karl X, kes poseeris kunstikule, nagu oleks tal suht suva) ja palju vanu asju. Praegune ajalooekspositsioon on muidugi juba võrdlemisi eakas, 1970. aastatest, ning nad parajasti just tegelevad asjade uuendamisega.
Tore oli vangla ajaloo tutvustus. Omal ajal majutas auväärne hoone muidugi igasuguseid koloriitseid karaktereid alates valerahategijatest ja hulkuritest kuni patoloogiliste retside ja intsestifännideni. Ühes kongis näiteks voolas seina mööda verd. Küllap oli mõni muuseumipraktikant usinasti eneselõikumisega ametis, et vaid külastajatel põnevam oleks. Aga mis parata, iga amet siin ilmas on hea ja vajalik. Vist.
Pärast lõunat käisime veel kohalikku loodust tutvustaval näitusel. Eriti sügava mulje jätsid mulle kirevavärvilised, kuid ülimalt mürgised konnad, samuti palvetajaritsikad, karvapallist leemur, gekod ja püütonid. Lisaks olid esindatud päris elusad nahkhiired, kes oma klaasi taga ringi lendasid, rästikud, ungid, kohad, haug, ahvenad, kogred, särjed, ogalikud, linaskid (olgu, suurem osa neist uimelistest on meil koduski akvaariumis pesitsenud), küttkalad, nelisilmad ja mingisugused sootuks silmadeta koopakalad. Pluss veel mõni elajas, keda ma varem näinud ei olnud. Selles mõttes oli ikka päris huvitav küll.
Kojusõit läks juba leebemalt, sest ei püüdnudki enam nii suurt kiirust arendama hakata, ning imede ime - jalgratas hakkas justkui taltuma ning ei olnud enam nii nõme nagu enne.
Subscribe to:
Posts
(
Atom
)