Talv

Lapõrdadõh nigu
talvinõ kiivit,
kiä hildast om jäänü' lõunahe.
Tsihti ei tiiä',
Külm purõs varbit,
Nälg joba uut -
tal om aigu.

Keväjä lämmüs
om aastitõ takah,
vaivõldõh õkva nii tundus.
Kas olõ ma õigõst aost
iih vai ehk takah,
parhilla olõ-i määnestki vahet.

Õkva kui unõst
nõsõs miilde tuu kiri:

"Oh, jätke' ti luutminõ,
kiä siia tulõt!"

Rävala

Põhja-Eesti rannikuäärset Rävalat tunneb ilmselt igaüks, kuna just siin laiub meie riigi pealinn Tallinn. Ent hoolimata keskaegse vanalinna müüride veetlusest teatakse selle kandi varasest ajaloost päris vähe. Kui ühe nn „harju keskmise“ inimese osas on see üsnagi ootuspärane – aegu, mida ise pole läbi elatud, mäletataksegi üldjuhul hämaralt – , siis vähemalt Tallinna enda puhul kipub seis esiaja osas olema sarnane ka ajaloolaste ja arheoloogide jaoks. Mitmesaja aasta vanune tihehoonestus seab nimelt arheoloogilistele välitöödele omad tõsised piirangud ning kirjalike allikatega, mis pealinna lapsepõlve valgust heidaksid, on lood nagu alati ehk kehvapoolsed. Õnneks on väljaspool Tallinnat arheoloogiat tehtud tublisti ning seega võime me Rävalamaa kohta ikkagi üht-teist rääkida.

24., 25. ja 26. aprill olid need kolm päeva, mil ma Rävalas veidi ringi luusisin ning selle maanurga isevärki ajaloos tuhnisin. Esimesel päeval avastasin ühe õige turisti kombel, fotoaparaat ja kaart näpu vahel, Tallinna vanalinna, teisel päeval võtsin koos meeldiva kaaslasega ette matka Pirita alamjooksu kanti Iru linnamäele ning kolmandal päeval tutvusin taas koos meeldiva kaaslasega Keila ürgsemate paikadega. Kuna aga mulle tundub, et neist paikadest tutvumise järjekorras jutustamine võib jääda veidi konarlikuks, siis teen seekord hoopis nõnda, et esimesena räägin Irust, seejärel Tallinnast ja viimaks Keilast.

(Kaardid kohtadega, mis kirjas või pildis mainimist leiavad. Tekstis on need numbrid märgitud nurksulgudes. Kaardialus Maa-ametist)

Rävala muinasmaa paiknes laias laastus umbes samades piirides praeguse Harju maakonnaga. Muide, ka Harjumaa oli muinasaja lõpus täiesti olemas, kuid selle nime all tunti hoopis teist piirkonda, nimelt tänase Rapla maakonna südamaid. Millalgi 13. sajandi vallutuse järel liitusid Rävala ja Harju kokku üheks Harjumaaks ja Rävala nimi taandus Tallinnale, mida saksa keeles kutsuti Reval veel 20. sajandini.

Minu varasemates reisikirjades korduvalt mainimist leidnud Taani Hindamisraamat teadis öelda, et 13. sajandi alguses oli Rävalas kokku 1600 adramaad. Maakond oli kokku pandud kolmest kihelkonnast. Idapoolseim oli Repel ehk Rebala, keskel asus Ocrielæ (mille tähendust ei osata ühemõtteliselt seletada, pakutud on näiteks, et see võis tähendada Ohrjala või ka Vaskjala) ning lääneosas paiknes Vomentakæ (Vomentaga, Vomentagana või Võhmataguse). Rävala enda nime tähendus on kaunis segane ning sellest veel segasem on küsimus, mil viisil oleks seda tänapäeval kõige viisakam nimetada. 13. sajandil on see nimi jäädvustatud kujul Revele, Revelia, Revalia ning Revalis. Erinevad uurijad on oletanud, et algne nimekuju võis olla Revala, Rebala, Räbälä või Rävälä. Eesti rannarootslased on Tallinnat kutsunud Räväl ehk Rävul, sestap on Paul Ariste pidanud usutavaks, et algses maanimeski võis olla üks või mitu Ä-d. Ja et vanasti oli vokaalharmoonia eesti keel(t)es levinum, võiski nimi olla tema meelest Rävälä, mis oletamisi võis tuleneda mehenimest Rävä. Mina kasutan varianti Rävala lihtsalt sellepärast, et nii on varem ka tehtud ja ma olen mugav inimene.

Mereäärse maana leidis Rävala üsna varakult mujal maailmas teadmist ja tuntust. Juba muinaspõlves sattus siia külalisi lähemalt ja kaugemalt, nii et tänapäevased turistide hordid Tallinna vanalinnas pole iseenesest midagi uut. Vana-Islandi Njálli saagas räägitakse näiteks, kuidas umbes 1000. aasta paiku tavatseti aeg-ajalt ikka teha mõni tore viikingiretk Rafalasse. Vanad mereteed ei rohtunud hiljemgi.

Alustagem kohatud kohtadest idapoolseimast – Pirita jõe paremkaldal seisvast Iru linnamäest [1], kohalike seas tuntud ka Iru Linnapära nime all. Taani Hindamisraamatu aegadel oli Iru nimi hoopis Hirwæ ehk Hirve. Ennast kenasti jõelookesse mahutanud mäeneemik on aegade jooksul oma kukile mahutanud terve posu inimrahvast ja arheolooge. Sarnaselt Narva Joaoru linnamäele (vt Alutaguse postitust 21. mail) on Irugi meelitanud elanikke juba vanal kirjul kiviajal ja kuldsel pronksiajal. Neist päevadest oleks rääkida palju, isegi kui mälestus neist on kadunud ning vaid tummad asjad on jäetud pajatama. Tummasid asju nii kivi-, pronksi- kui rauaajast on väljakaevamistel maapõue ahistavast kütkest päästetud terve hulk. Linnamäe ümbruses on paiknenud ka trobikond eriaegseid kivikalmeid, millest praeguseks on jäänud alles vaid üksikud vaprad.

(Iru Linnapära põhja poolt vaadates. Hakkab looma...)

(Pirita jõgi käänutab siin mis kole. Üks selline looge on muinasinimestele andnud suurepärase võimaluse viljeleda linnuseehituskunsti)

Kuna mu enda huvi keskendub rohkem rauaaja tagumisele osale, siis jätan siinsesse kivi- ja pronksiaega piilumise kas hilisemaks või sootuks teistele pajatamiseks. Igatahes kuskil 5.–6. sajandi paiku võeti Iru neemik juba päris mitmendat korda ehitusplaanidesse ning tehti linnus valmis. Järgnevate sajandite jooksul ei suutnud irukad kuidagi käed rüpes istuda, vaid kibelesid ikka ja jälle ehitama. Neile Linnapära külastajatele, kellele Taevaisa kas või üheainsagi meeleelundi on kinkinud, ei saa kuidagi jääda märkamatuks, et mäeneemikul leidub suisa mitu kõrgemat kühmu. Need olid paeplaatidest laotud vallid, mille suurejoonelisust on omaaegsed arheoloogilised kaevamised tükkjagu kahandanud – vallidest läbi raiutud kaevandid on siiamaani äratuntavad. 

(Vallijupid Iru linnamäel on kohati endiselt peaaegu sama kõrged kui taevas. Või vähemalt peaaegu sama kõrged kui Tallinna teletorn)

(On ju kõrge! Foto: T. Erik)

Selgelt äratuntav on siiski aga veel ka see, mis vallidest alles jäänud. Neid on nii pikerguse mäeneemiku otstes kui külgedel, aga üks kõrge vall jookseb ka risti keset neemikut, poolitades selle kaheks ebavõrdse suurusega osaks. On arvatud, et mõlemad osad polnud kunagi üheaegselt kindlustatud, vaid linnuseks kasutati korraga vaid üht osa – vahel oli selleks väiksem põhjapoolne jupp, teinekord aga suurem lõunapoolne osa. Küllap meelitas Iru tüüpilise linnusena ligi ka igasuguseid õnnetusi, nagu sõda ja kahjutuli, ning seega tuli suitsevate ahertukkide vahele ikka ja jälle maha istuda ning mõelda, mis küll valesti sai tehtud ja kuidas edaspidi taolist jama vältida. Ja eks siis aina ehitati ja ehitati, kuni kätte jõudis saatuslik 11. sajand ning Linnapära jõudis oma elukaare linnuse-etapi lõpliku lõpuni.

(Iru linnamäe keskvallile sai heisatud must lipp. Alanud on uus paheline etapp linnuse elus)

(Linnuse põhjapoolne osa keskvalli otsast...)

(...ja lõunapoolne, suurem jupp. Tallinna majad on selle kõrval tillukesed kui tikutoosid)

See Iru oli neil vanadel aegadel üldse üks kuulus kants ning nähtavasti polnud talle võrdset terves Rävalas. Mererannast jäi ta natuke eemale, aga mitte liiga väga – Pirita jõe suue oli siis Irule tänasest tunduvalt lähemal ning võib-olla oligi sisemaa pool veidikenegi turvalisem kui merekaldal kajakate ja ringihulkuvate viikingite meelevalda taludes. Nii et Iru linnus oli täitsa parajalt heas kohas. Sellepärast meelitas ta ligi rahvast lähemalt ja kaugemalt. Muidugimõista ei võetud kaugeltki mitte igaüht avasüli linnusemüüride vahele elama, aga müüride taga vähemalt esialgu ruumi jätkus. Pärast nähtavasti enam mitte nii väga. Iru muinasküla [2] kultuurkihi plekk on kõige tumedam linnusest põhjas ning künka läänejalamil. Paiguti oli hoonestus niivõrd tihe, et linnamäe ja jõe vaheline kitsas maariba pidi mahutama nii hoonete rea kui ka tänava, mis nende eest läbi jooksis. Säherdune pead-jalad läbisegi olemine meenutas kindlasti rohkem peent linnaelu kui neil, kes kuskil laanepadrikute üksikuis taludes koos huntidega ulusid. Ja kuna inimesed on läbi aegade olnud ühetaolisemad kui me tunnistada tihkame, siis peibutasid linnatuled ilmselt toonagi paljusid. Taolised linnus-asulad võisid endasse tõmmata rahvast ümberkaudsetest küladest ja taludest nagu aourbanistlik must auk ning alles siis, kui Iru linnus 11. sajandil hüljati, kadus lumm ning linnuseküla tühjenes aegamööda elanikest. Tasapisi hakkas tähelepanu endale tõmbama hoopis üks teine koht mõni kilomeeter lääne pool. Siiski jäi Iru asula püsima muinasaja lõpuni, kuigi nähtavasti märksa tagasihoidlikumates mõõtmetes kui oma viikingiaegseil hiilgepäevil.

(Plats linnamäe ees, kus kunagi asus linnuseküla. Praeguseks on need krundid justkui tühjaks jäänud)

Kuna jutt juba vaikselt selles suunas tüüris, ongi paslik jätta Iru selleks korraks sinnapaika ning liikuda õhtu poole, kohta, mida tänapäeval üldiselt tunnustatakse Eesti Vabariigi pealinnana. Kes lugejaist veel ei taipa, millele ma siin ääri-veeri viidata püüan, ütlen vihjeks, et see koht on Tallinn. Tallinna varaajalugu on Eesti muinasuurimisse jätnud kaunis rasvase peatüki, kuigi küsisõnu on õhku heidetud kaugelt rohkem kui vastussõnu.

Mida Tallinna muinaspõlvest siis üldiselt räägitud on? Kui võtta lühidalt kokku, siis on lugu olnud umbes taoline: Pärast Iru linnuse lõppu 11. sajandil hakkas Põhja-Eesti tähtsa sadamakohana kasvama ja arenema Tallinn, tollane Lindanise või Kolõvan. Toompea kaljunukile ehitati linnus ja selle jalamile kerkis käsitööliste ja kauplejate asula. Aastaks 1154 oli Kolõvan meresõitjate seas nii tuntud, et Sitsiilia geograaf, araabia päritolu Abū ‘Abdullāh Muḩammad al-Idrīsī kandis selle qlwry (mis oli ilmselge kirjaviga, sest õigem oleks pidanud olema qlwny) nime all oma maailmakaardile. Kolõvan õitses ja õilmitses edasi, kuni 1219. aastal vallutasid selle Taani kuningas Valdemar II väed (mille järel hakati Kolõvani/Lindaniset maakeeles Tallinnaks, Taani linnaks, hüüdma). Pärast järgnevaid konflikte taanlaste, Mõõgavendade Ordu ja erinevate Eesti maakondlaste vahel jätkus Tallinna arenemine keskaegseks euroopalikuks linnaks, mille oluline maamärk on Lübecki õiguse kasutuselevõtt hiljemalt 1248 – sellega oli Tallinn saanud ametlikult Euroopa linnade keskaegsesse perre.

Kõik oleks muidu igati ilus ja hea, kui sellel pildil poleks päris mitu asja natuke valesti. Muidugi pole ma esimene, kes neile osundab; mina vaid lihtsalt refereerin teisi, autoriteetsemaid arvajaid. Ent võtkem ühes kaart ning tehkem linnas üks tilluke tiir, et kõike lähemalt uurida.

Kõige lihtsam on ehk pihta hakata kõige kõrgemalt, et siis järk-järgult allamäge madalamale liikuda. Toompea keskaegset kivilinnust pole vaja pikalt otsida, sest ta hakkab silma juba kaugelt. Ka muinasaja lõpul pidi rävalastel kuskil siin oma linnus olema, nagu Henricus de Lettise ajaraamatus kirjutatust aimata võib. Aga kus? Oletusi on mitmeid. Kroonika ütleb, et Taani kuningas ja tema liitlased sõitsid 1219. aastal laevadega Rävalasse ning asusid Lyndanisesse, mis oli varem olnud rävalaste linnus. Lammutanud vana linnuse, asusid nad aega viivitamata uut ehitama. See taanlaste kants, „Taani linn“, polnud ise veel seesama, mida me tänapäeval imetlema ja mille kõrgeimas tornis lehvib meie rahvuslipp. Nõnda see taanlaste linnus – ja varasem rävalaste linnus – küll võis olla praeguse Toompea lossi koha peal [3], aga ei pruukinud. On pakutud teisigi asukohti, näiteks Toompea põhjaotsa (kus praegu asub Balti jaamale ja Tallinna lahele avanev Patkuli vaateplatvorm) [4], aga ka piirkonda Toompea kaguosas, vast umbes Taani Kuninga Aia kandis [5]. Mingeid konkreetseid kaevamisleide, mis ühele või teisele arvamusele kaalu lisaks, pole meil aga ühestki mainitud paigast. On isegi esitatud arvamust, nagu võinuks muinaslinnus haarata tervet Toompead ehk oletatava vana nimega Härjapead, ent selle jaoks on mäelae 7 hektarit lihtsalt arutult suur. Toompea/Härjapea linnusekoha leidmiseks peab tegema veel tublisti tööd.

(101 rahvaasemikku on oma pesapaiga kavalasti valinud. Juhul kui pikaldastel talupoegadel nende veiderdamistest kõrini peaks saama ning nad vikatid mõõkadeks taovad, istuvad saksad mugavalt linnuses ja lasevad pööblile aeg-ajalt tulist tõrva kaela kallata, samal ajal eteldes ise üksteisele poeeme rahvamandaadist)

(Üks pakutud muinaslinnuse kohtasid. Siin poleks küll muud, kui kõnniteeplaadid üles tõsta ja muinaskiht ongi käes)

(Taani Kuninga Aias ei kasva tänavu küll suurt midagi. Võin öelda, et porgandite, kapsaste ja kartulite saak on juba ette ikaldunud. Taani kuningakoda peab talvel hakkama lilli närima)

Ent see ei tähendaks, justkui poleks Toompeal/Härjapeal üleüldse midagi iidset leitud. Siit-sealt on maad natuke ikka sorgitud ka ning ehkki arvestades mäelae suurust on see vaid piisk meres, on vahetevahel siiski satutud peale huvitavatele leidudele. Toomkiriku [6] vundamendi uuendamisel 1950-ndatel selgus, et kiriku all peitub soliidne kiht loomasõnnikut, mis loogiliselt järeldades peab olema kiriku ehitamisest varasem. Toomkirikut asuti aga ehitama juba üsna kohe pärast Taani vallutust 13. sajandi I poolel. Kui jätame kõrvale võrdlemisi ebatõenäolise võimaluse, et sõnnik pärineb kohutavalt suurelt hulgalt metsloomadelt, kes Härjapea kaljunukil oma ainevahetusel möllata lasid, jääb üle järeldada, et küllap see oli koduloomade töö. Keegi pidi seal mäel ilmselt ikka elama ja loomi pidama, mis muud. Sõnnikukihist veelgi sügavamal oli auk – nähtavasti murti selles kohas paekivi. Ent milleks oli muistsetele inimestele tarvis paasi murda? Isegi hästi teades, et üldeestiliku arutu töörabanduskultuse juured küündivad maailma loomise aegadesse, tuleb ometi eeldada, et lahtimurtud paest tehti omakorda midagi head ja kasulikku. Näiteks linnust. On ju paljud teised Põhja-Eesti muinaslinnad, sealhulgas Iru, kindlustatud muuhulgas paest kuivmüüriga. Nii et isegi kui me ei tea, kuhu härjapealased oma linnuse ehitasid, aimame ometi, kuskohast nad võisid materjali hankida. Asi seegi.

(Linnasillutis ja hoonemüürid varjavad frivoolsevõitu fakti, et just siin lasub tüse ja väga vana sõnnikukiht. Selle all oli aga kunagine paemurruauk)

Toomkiriku lähedal, Kohtu tn 2/4 krundilt [7] on leitud ammunooleotsi ja odateravikke, mis võivad pärineda 12. sajandi teisest poolest või 13. sajandi algusest. Muinasrävalased ei pruukinud enne kehvapoolset 1219. aastat ise veel ambusid sõjapidamises tarvitada, nii et need leitud relvad võisid kuuluda ka vallutajatele, kuid üsna varastele vaenuaegadele viitavad nad igal juhul, isegi kui jutt käib 1219–1223 Rävalas toimunud sõjast või sellele järgnenud taanlaste ja mõõgavendade omavahelisest kemplemisest. 

(Kohtu 2/4 krundi ees on kindel värav, et keegi sisse ei näeks...)

(...ent meid see ei peata. Fotosilm jäädvustas värava alt koha, kust leiti ammunoolte ja odade teravikke. Ühesõnaga, väga salajane militaarobjekt. Foto: T. Erik)

Üksikuid varaseid leide on Toompealt leitud veelgi. Juba 1952. aastal tehti väiksemaid väljakaevamisi Toomkirikust lääne pool [8] ning Aleksander Nevski katedraalist idas [9]. Neilt ja hilisematelt ehitustegevusega seotud päästekaevamistelt saadud mõned käsitsi vormitud savinõude killud, rinnanõel, käärid, nooleots jm võivad kuuluda muinasaja lõppu ning viitavad sellega samuti muinaslinnuse lähedusele, kuid paraku asusid nad leidmishetkel hiljem segatud pinnases või omaaegsel maapinnal, mitte mõnusas mustas muinaskihis, nagu arheoloogi jaoks oleks ideaalne. Mõnus must muinaskiht on seni veel tabamatutes sfäärides, kui just seda Toomkiriku alust sõnnikuladet mitte arvestada... Aga eks mäel on juba alates keskajast aset leidnud ka tormiline ehitustegevus, mis varasemate aegade jäänuste osas pole olnud armuline, nii et tuleb mõista olukorra teatavat komplitseeritust.

(Üks neist kohtadest Toompeal, kus 1950. aastatel labidas maasse löödi, et arheoloogiat teha. Vasakul on Aleksander Nevski katedraal)

Toompea teemat kokku võttes peab mainima, et ükski uurija pole vallutuse-eelse linnuse olemasolus iseenesest kahelnud. Selle kasuks räägivad nii kirjalikud allikad – kõige otsesemalt Henriku kroonika – , aga ka mõned esemed. Küll on aga erimeelsusi olnud selle täpsemalt teadmata asukohaga linnuse tekkeajas ja iseloomus. Varasemad uurijad, sealhulgas 1950. aastatel kaevamiste korraldajad Osvald Saadre ja Silvia Tarakanova, paigutasid linnuse alguse juba 10. sajandisse, viimasel ajal on aga väidetud, et ükski leitud ese pole 12. sajandi teisest poolest varasem ning seega võidi ka linnus ehitada umbes sellal. Lisaks puudub selgus selles, kas linnuses olid püsielanikud või kasutati teda ainult siis, kui hädasti vaja oli. Arheoloog Jaan Tamm on pannud kahtluse alla kogu muinas-Tallinna püsiasustuse, nii mäel kui all, kuna siin pole põlluharimiseks sobivaid maid. Viimase osas ma isiklikult kommenteerida ei oska, ehkki põgus tutvumine Tallinna kesklinnaga veenab, et kui välja arvata Tammsaare park ja veel mõni haljasala, siis tõesti väga palju ruumi künniks ei jätku. Küll aga kirjutas ju Henrikki, et taanlaste tuleku hetkel oli linnus tühi ning mingit piiramist seal esialgu ei toimunud.  Nii et vähemalt sel päeval polnud seal küll kedagi kodus.

On aeg mäelt all-linna veereda. Teel aga võtaksin üles teema, millest võinuks juba tükk aega varem rääkida, aga jätsin ta siia. Nimelt Tallinna muinasaegse nime jutu. Mokaotsast sai mainitud, et nimi „Tallinn“ tuleb taanlaste kantsist ja tähendab algselt Taani linna. Enne seda aga oli kindlasti mingi teine nimi või nimed. Ka neid sai juba nimetatud. Toompea mägi võis kanda Härjapea nime – sellenimeline oli Ülemiste järvest merre voolanud jõgi, mis praeguseks on suunatud diskreetselt maa-alustesse torudesse. Henriku kroonikas on nimetatud Lyndanise, mis pole mitte „Linda nisa“, nagu rahvusromantilises lõõmas tihti arvatud, vaid pigem „Linna ase“ (võib-olla lausa tänapäeval meie jaoks raskestihääldataval kujul Lidnanasõ vms). Vene vanemates allikates kohtab sestsamast „linna“-tüvest tuletatud nime Ledenets, seal kohtab lisaks veel Kolõvan-i nime. Kolõvan oli nimelt ka vana läänemeresoome isikunimi – sellenimelisi mehi leidus muide näiteks Novgorodimaalgi – ning võib olla tuletatud sõnast „kalevine“ (ehk „tugev“; sõna „kalev“ tähendusväli ja kujunemine on omaette pikk lugu). Rootsi keeles on Tallinnat nimetatud Lindanäs (tuletatud nähtavasti Linnaaseme nimest), soome keeles on Tallinna vana nimi rootsi keele mõjul Kesoniemi.

Kolõvani nimi toob meid veel ühe üpriski intrigeeriva teema juurde. Mängu astub härra Abū ‘Abdullāh Muḩammad al-Idrīsī, geograaf Sitsiilia kuninga Roger II teenistuses. Tema 1154. aasta maailmakaardist ja seal pisikeselt kirjutatud qlwry-st, mis on vigane ja peaks tegelikult olema qlwny, oli meil samuti möödaminnes juttu. Pikka aega valitses (ning valitseb paiguti siiani) arvamus, et selle araabiapärase konsonantide paraadi taga peitub Kolõvan (või Qolõwany) ehk Tallinn. Eks seda ongi siis hakatud pidama Tallinna esmamainimiseks ning järeldama, et juba 12. sajandi keskel pidi tegemist olema piisavalt olulise (kauplemis-) keskusega, et nimi ja kuulsus temast jõudis isegi Vahemeremaade kõrvu. Kõlab uhkelt küll, aga tegelikult pole mingit põhjust arvata, et qlwry (või isegi flwry) all mõtles al-Idrīsī tegelikult qlwny-t ning hilisemad ümberkirjutajad (al- Idrīsī maailmakaart ja -kirjeldus on nimelt säilinud vaid ümberkirjutistena) tegid hooletusvea, asendades N-tähe kogemata R-ga. Nii et tegelikult võis kaardil ja juuresolevas kirjelduses olla hoopis Kallavere või mõni muu koht Põhja-Euroopas, millest meil siin aimugi pole. Tänapäeva ajaloolased qlwry-t ja Tallinnat enam seostama ei kipu.

Pärast seda müüdimurret on tagumine aeg tutvustada Tallinna all-linna. Keskaeg vahib vastu igal vanalinna krundil, muinasaegne asula jääb aga märkamatuks. Palju parem pole lugu ka maa alla kiigates, vähemalt on senised sellekohased katsed jäänud poolikute tulemustega. Kõige suurejoonelisemad väljakaevamised võeti ette 1953. aastal Raekoja platsil [10]. „Kalevipoja parteipileti otsingutel“, nagu rahvasuu neid kaevamisi kutsus, püüti tõestada, et Tallinn oli enne ristisõdade vallutust juba sajandeid olnud tähtis kaubandus- ja käsitöökeskus, millel olid tihedad sidemed ümberkaudsete maadega, eriti muidugi Vene aladega. Mida otsiti, seda leitigi – 10. sajandil käsikäes linnusega sündinud küla, kuhu 12. sajandil rajati juba heakorrastatud, drenaažisüsteemi ja kaevuga turukoht, mille ääres elasid arvukad käsitöölised. Seda linnatüüpi asulat olevatki al-Idrīsī maininud. Skandinaavia kaupmeestest, kellele oli Tallinna kujunemisloos suurt rõhku pannud mõned varasemad „klikeaegsed“ ajaloolased (nt Paul Johansen), ei leidnud arheoloogid isegi mitte paha õhku. 

(1953. aastal - Stalin oli just äsja teinud kõigile teene ja omal otsad kokku tõmmanud - mõõtis grupp seltsimehi ja -naisi Raekoja Platsil kaevandi sisse ja väljakaevamised hakkasid suure tuhinaga pihta. Leiti nii mõndagi, paraku erinevad leidjate ja hilisemate uurijate arusaamad sellest, mida täpsemalt leiti, üksteisest oluliselt)

Kaevamisleide hiljem uuesti üle vaadates ei leitud seda 10. sajandit aga enam kusagilt ning isegi 12. sajandi kiht jäi tabamatuks. Tõsi, mõned hoburaudsõled ja nipet-näpet muud vanemat siiski saadi, aga seda kõike on natuke liiga napilt, et tõestada hilisrauaaegset käsitöö- ja kaubanduskeskust taolises põhjaeuroopalikus mastaabis. Asula olemasolu iseenesest pole sugugi välistatud, selle asukohaks on ka pakutud muuhulgas näiteks Pika tänava läänepoolse (ehk Toompea-poolse) otsa piirkonda [11], mis praegu on tihedalt täis maju, kivisillutist ning turiste. Tallinna teatavale olulisusele viitavad kaudsemalt ka nähtavasti juba muinasaja lõpus kujunenud teed, mis koondusid eri Põhja-Eesti paikadest siia, ning mitmed Tallinnast ja selle lähiümbrusest saadud aardeleiud. Ka Taani kuninga Valdemar II valik laevastik just Tallinna alla sõidutada polnud ilmselt päris huupi tehtud otsus. 13. sajandi jooksul kasvas juba paljuski väljaspoolt tulnud impulsside toel Tallinn linnaks ning selleks on ta jäänud tänase päevani.

(Aga võib-olla oli muinasasula hoopis siin? Või...?)

On veel üks nurgake, kus on arvatud olevat leidunud killuke muistset eluolu. See on vanalinna see ots, kus laiub Oleviste kirik ning kõrgub Paks Margareeta [12]. Ajaloolane Paul Johansen pakkus, et just seal võisid pesitseda Skandinaavia kaupmehed, kes olid sinna 12. sajandil rajanud oma peatuspaiga koos kaubahoovi ja Püha Olavi kabeliga, millest hiljem sirgus kõrge kirik. Käegakatsutavaid tõendeid sellest, üllatus küll, pole. 

(Toompea poolt paistab postuumselt pühakuks saanudNorra kuningale Olavile pühendatud kirik eriti hästi ära. Kahjuks fotopommitati muidu kaunis maastikufoto põhjalikult ära. Olen pettunud)

Kuna teadaolevalt on Tallinn merelinn, siis pidi juba ürgajal olema siin ka sadam, kus laevad said pikkadest sõitudest puhata ja inimesed koos asjadega peale ja maha minna. Maapind tõuseb igal aastal paar millimeetrit, lükates veepiiri aina enam põhja poole. Sajandeid tagasi loksusid lained tänapäevasest tükk maad lõuna pool, kus nüüd keeb Tallinna kesklinna liiklus ja sekeldamine. Oli täitsa tore kolada kohtades, kus erinevate uurijate arvates võis muinasaja lõpul sadamakoht paikneda, ning püüda ette kujutada neid kergeid, kuid vastupidavaid viikingilaevu madalas rannavees hulpimas. Olgu siin esitatud kõik need oletatavad kunagised sadamakohad tänapäevases urbanistlikus džunglis.

Sadamakoht geograaf Leo Tiigi järgi asus kuskil Põhja puiestee kandis, üsna linnahalli lähistel [13]. Meri pole siin tegelikult praegugi sugugi kaugel. Ilmselt on kallas selle koha peal olnud piisavalt järsk selleks, et maakerge pole merd kaugele tõrjunud.

(Muinassadama kandidaat nr 1. Soolane veeväli algab tegelikult juba nende majade tagant)

Ka Paul Johanseni pakutav muinassadamakoht ei jää eelmisest kaugele – umbkaudu linnahalli ja vanalinna vahelisele alale [14]. Tänapäeva sadam on ju tegelikult peaaegu siinsamas.

(Muinassadama kandidaat nr 2, foto Linnahalli pealt. Meri on siingi siinsamas, ainult et selja taga)

Edasi läheb huvitavamaks. Sadamakoht arhitektuuriajaloolase Rein Zobeli järgi jääb juba lõuna poole, kuhugi Kanuti Aia ja Väikese Rannavärava bastioni kanti [15]. Praegu on seal haljasala ning Rannamäe tee ja Mere puiestee liiklussooned. 

(Muinassadama kandidaat nr 3. Liiklus on jätkuvalt olemas, ainult et veesõidukid on asendunud maismaa omadega)

Arheoloog Osvald Saadre pakkus sadamakohta eelmisest natuke lõuna poole, keset omaaegset lahesoppi [16]. Midagi merelist on siin keeruline ette kujutada – kõikjal vohab linn.

(Muinassadama kandidaat nr 4. Tõele au andes pole meri ka siin liiga kaugele jäänud. Kusagil seal kiriku taga ta peaks olema. Vist)

Arheoloog Jaan Tamm pidas kõige tõenäolisemaks sadamakohaks eelmistest variantidest olulisemalt lõuna pool olevat piirkonda, kunagise Härjapea jõe suuet [17]. Jõgi jõudis merre praeguse Maakri tänava põhjaosa kandis ning just siin oli muistsetel meresõitjatel võimalik hankida järgmiseks reisiks vajalikku joogivett. 

(Muinassadama kandidaat nr 5. Härjapea jõe suudmealast said merelised värsket vett. Praegu peaks selleks vist kanalisatsioonikaevul kaane maha vinnama, ent söandan kahelda, kas sealt ka värsket joogivett saaks ammutada)

Niipalju siis Tallinnast ja tema kolmest peamisest osast – ülalinnast, all-linnast ja sadamast. Nagu kogu sellest sigrimigrist nähtub, jätkub meie pealinna muinasjuurte väljasonkimiseks tööd-tegevust veel mitmele uurijate põlvkonnale.

Tallinnast mõnikümmend kilomeetrit edelas, kunagises Vomentaga kihelkonnas asus Keila küla [18], millest aegade armutud tuuled on nüüdseks teinud linna. Kaheksasadakond aastat tagasi pandi Taani Hindamisraamatusse ta Keikæl nime all kirja kui kümne adramaaga külake. Vomentaga mail oli Keila ilmselt mitte kõige tähtsusetum koht, sest just siia ehitati juba 13. sajandi esimesel poolel kirik. Erinevalt Tallinnast võib Keila tunda uhkust, et tema muinaskultuurkiht on üles leitud. Rahutu vooluga Keila jõe paremal kaldal, praeguse linna idaservas asuv asulakoht on kenasti muinsuskaitse all. Samuti on tagatud ühendus teiste oluliste tõmbekeskustega, sest otse keset asulakohta on ehitatud raudtee. Nõnda olen iga kord siit rongiga üle jõe sõites hetkeks mõelnud vana külaaseme peale. Lisaks raudteetammile on asula põhjaosas mõned aedadega eramajad ning lõuna pool Keila mõisa pargi serv. Mõneski mõttes paikneb just siin Keila vanalinn.

(Keila asulakohal on sisuliselt kõik mugavused olemas. Kultuurkiht, muinsuskaitse, raudtee...)

(...ning lisaks muidugi ka maaliline paiknemine otse Keila jõe mäslevate voogude kõrval. Asulakoht ise paistab vastaskaldalt)

Selles, et Keila on vana kant, pole mingit kahtlust. Näiteks jõesaarel, mõisa peahoone (praegu Harjumaa Muuseumi kodu) ja vasallilinnuste kõrval peidab siinne suur park veel Orjakivi. Selle kujult sadulat meenutava rahnu kõrgemas osas on uuristatud üks väike lohk, milletaolisi leidub omajagu paljudes Põhja- ja Lääne-Eesti suuremat kasvu kivides ning mis võivad pärineda vanemast rauaajast. 

(Sadulakujulisel Orjakivil on üks pisike kausjas lohk, mis tehti ajal, mida isegi muinasaja loojangu inimesed pidasid hirmus ammuseks)

Keila linnast mööda Linnamäe teed umbes kilomeetri jagu edela poole välja minnes jõuab rändur kenasse salutukka, mida ümbritsevad turbaväljad ja võsane mets. Salutukk kannab nime Ohtu linnamägi [19], kuid õiget mäge siin tegelikult pole – maapind tõuseb vaevu-vaevu ümbritsevast kõrgemale. Taolisi Linnamäe-nimelisi künkaid ja muid maanurki on samuti Eesti teada hulgaliselt, aga arheoloogid nimetavad neid „libalinnamägedeks“, kuna päris õige linnuse mõõta nad eri põhjustel välja ei anna. Enamasti puuduvad neil veenvad inimtegevuse jäljed. Aga rahvas on neid sellegipoolest linnamägedeks kutsunud ning teadnud mõnel juhul veel ka pajatada lugusid, kuidas vanasti olla neisse küladest kaugetesse kohtadesse sõdade eest varjule mindud. Leidude puudumise tõttu on nende vanust väga raske öelda, ent küllap on neid kasutatud korduvalt – sõdu on meie maale eksinud õige rohkesti ning pole võimatu, et näiteks üht ja sama Ohtu linnamäe taolist soodest ja metsadest ümbritsetud saarekest on pelgupaigana kasutatud nii Liivi sõja kui II maailmasõja aegu, kõik vahepealsed jamad kaasa arvatud. Omad pelgupaigad olid inimestel ka 13. sajandi alguse sõdade ja rüüsteretkede aegu, kuid seda, milliseid meile teadaolevaid peidikuid on tollal oma hinge ja varanatukese päästmiseks tarvitatud, ei mõista praegu enam küll keegi täie kindlusega öelda. Aga kes teab – eriti kui asustus ja teadmine kodukoha paikadest on olnud põlvest põlve pidev, võidi sama pelgupaika kasutada iga kord, kui häda sundis. Ja nii tõepoolest väga-väga pika aja jooksul...

(Ohtu linnamägi pole tegelikult muud kui ümbritsevast maastikust vaid veidi kõrgem ja kuivem paik. Taolisel puisniidul võis tegelikult päris ilus olla metsistunud sõjasalkade eest peidus)

Virumaa - Alutaguse

Vahe eelmise muinasmaa-reisikirjaga on kasvanud päris pikaks, kuna vahepeal on olnud hullumeelselt toimekad päevad. Aga ei maksa muretseda – reisikirjade tsüklist pole mul võimalik välja tulla ning uued seiklused juba ootavad oma avaldamisjärge.

* * *

Virumaa idaosa on pitsitatud Soome lahe ja Peipsi järve vahele, aga tal on senimaani jätkunud kindlameelsust kahe vetelaama vahel püsimiseks. Et Peipsi oma voogudega Alutagust päris alla ei neelaks, voolab temast välja Narva jõgi, mis juhib merre vett suuremalt alalt kui terve Eesti riigi territoorium. Jõest vasakut kätt jääb Alutaguse, paremat kätt Vadjamaa.

14. aprillil tekkis mul väga soodne juhus külastada Narvat ning seda ei jätnud ma kasutamata. Kuna Narva jõe paremkaldale pääsemiseks on praegusel momendil vaja Vene viisat, mida mul pole, piirdusin vasakkaldaga, kus kehtib Eesti jurisdiktsioon ja vaba õhk. Juba muinasajast peale teatakse Virumaa idaosa Alutaguse nime all ning tavalisele inimesele eelkõige seostub see eelkõige suurte metsade ja soodega, karude ja ilvestega. Uuemal ajal ka põlevkivikaevanduste ja tuhamägedega. Seetõttu võib ehk paljudele üllatusena tulla, et Alutagusel leidub ka inimhingi. Aga tõepoolest, nii see on! Selle omapärase maanurga asustus on sajandeid ja aastatuhandeid vana ning siinne rahvas on alati olnud üsna kirju taustaga

(Kaardid kohtadega, mis kirjas või pildis mainimist leiavad. Tekstis on need numbrid märgitud nurksulgudes. Kaardialus Maa-ametist)

Taani hindamisraamat nimetas 13. sajandi alguspoolel Alutaguse (Alentagh) kihelkonda, mis hõlmas väga suurt maa-ala. Virumaa idaosa asustus oli peamiselt koondunud põhja poole mereranniku lähistele – seal on viimase aja tuntumatest leidudest näiteks Kukruse muinaskalmistu ja Kohtla raudesemete ohverduspaik. Põhjaranniku lähedale jääb ka Alulinnana tuntud soolinnus, millest lõuna poole jäävat ulatuslikku piirkonda võidi hakata millalgi Alutaguseks hüüdma. Siin laiutasid kõnnumaad ja metsalised ning inimestele jäi ruumi kasinamalt. Aga kuhu iganes võimalik, sinna siginesid nad sellegipoolest. 12. sajandi lõpus või 13. sajandi alguses võisid Alutagusele kolida ida poolt Vadjamaalt pärit inimesed. Nad tegid siia oma kodud, elasid, töötasid, rõõmustasid ja kurvastasid, ning kui aeg täis sai, kolisid omaste abiga kääbastesse. Taolisi liivast kuhjatud kääbaskalmistuid on Alutagusemaal teada mitmeid.

Ilmselt kõige tuntum kääbastega muinaskalmistu Kirde-Eestis asub Iisaku vallas Jõuga külas [1]. See on ka märkimisväärse suurusega – kääpaid on siin tihedalt üksteise kõrval olnud kokku umbes 260.  Üle saja neist on eri aegadel läbi kaevatud. Kalmistu teadaolevalt varaseim matus on üks arvatavasti 11.–12. sajandi piirimaile kuuluv põletusmatus. See ei kuulunud veel ilmselt sisserännanutele, vaid pigem ühele kohalikule 900 aasta tagusele perekonnale. Kääpaid hakati Jõugal kuhjama millalgi 12. sajandil ning see tava kestis 14. sajandi alguseni. Kuna 12. sajandi lõpul kasvas maetute arv, näib, et sellal tuli siiakanti elama veel mõni pere. Jõuga kalmistus on ka mõned nn žalnikhauad – meie maast ida pool oli muinasaja lõpul ja keskajal laialt levinud komme tähistada haud maa peal kividest ringi- või ristkülikukujulise piirdega. Eestis on neid teada vähe.

(Jõuga kääpad varitsevad metsa servas pahaaimamatuid teelisi)

Kes need sisserännanud inimesed sellised olid? Kääbastest leitud asjad ja matusekommete jäljed on sarnased Narva jõest ida poolt avastatutega ning seetõttu tundub usutav, et ränduridki pärinesid Narva tagant. Ajalooliselt on too kant olnud suur ja vägev Vadjamaa, mille vadjalisus on viimaste aegade jooksul kahetsusväärsel viisil üsnagi kokku kuivanud. Sajandite eest leidus rahvast, kes vadja keelt oskasid, sealmail kindlasti tuhandeid ja kuigi küsimus, kas nad ka ennast juba siis vadjalasteks pidasid või tundsid end kellegi teisena, on rängalt tänuvääritu, võime me neid ehk siiski lugeda hilisemate vadjalaste eelkäijateks. Vanad Vene kroonikad tundsid vadjalasi hästi ning nimetasid neid водь. Novgorodimaa oli hilisemal keskajal ja varauusajal jagatud halduslikult nn viiendikeks ning üks neist kandis Vadja viiendiku (Водская пятина) nime. 

Need muinasvadjalased olid muide ka paljude kohalike loodevenelaste eelkäijateks. Nimelt kuigi ametlik Vene ajalugu püüab näidata kõiki tänapäevaseid venelasi muistsete slaavlaste järeltulijatena, siis tegelikult teame me kõik väga hästi, et nad pole suures osas muud, kui vaid keelt ja identiteeti vahetanud soomeugrilased. Vene riigi kujunemisel juhtus kuidagi nii, et slaavi keel muutus palju tähtsamaks ning oli eriti linnades ja kauplemiskohtades eelistatud keel. Vaikselt-vaikselt kogus slaavi keel populaarsust ning noored, kes tahtsid ajaga kaasas käia, jätsid kodukeele laokile ja püüdsid uut keelt rääkides ajaga kaasas käia. Suurtest linnadest jõudis see komme ajapikku väikestesse linnadesse, sealt linnalähedastesse küladesse ja viimaks kaugetesse kolkataludessegi. Ja nii ongi juhtunud, et ehkki vadjalased pole sugugi teistest lastevaesemad olnud, ei tunne nende noorem sugupõlv oma esivanemate keelest tihtilugu poolt silpigi ning peavad end tavalisteks venelasteks. Kuigi vere poolest oleks kõik justkui nii, nagu vanasti.

On arvatud, et Jõugale ja teistesse Alutaguse küladesse võisid inimesed Vadjamaalt tulla 1215. aasta suure näljahäda eest. Novgorodi kroonika sõnul olevat just sellal palju vadjalasi oma kodudest lahkunud. Alutagusel elades said neist järk-järgult virukad, kuigi vene ja eesti keelte ning elulaadi segamise/segunemise tõttu kutsuti neid veel pikka aega poluvertsikuteks või poluvernikuteks.

(Vadjapärastes kääbastes näevad vadjapärased inimesed igavest und)

Tee viis mind edasi hommiku suunas, kuni jõgi vastu tuli. Olin jõudnud Narva, tänase Eesti idapoolseimasse linna. See on kant, kuhu paljud meist just kuigi tihti ei satu, ehkki avastamist on palju. Narva on ajaloo ja kultuuriloo poolest äärmiselt rikas linn, nii et kes vähegi huvi üles näitab, ei pea kindlasti pettuma. Vanema aja nuuskijana leidsin muidugimõista ka endale iseäranis südamelähedast ja meelepärast. Samas oleks patt arvata, et uuema ajaloo tunnismärgid siin kuidagimoodi kahvatumad oleks.

Narva nimi on peaaegu sama iidne kui maailma lätted ning näib, et esmajoones on seda kandnud jõgi [2], andes hiljem ka asulale nime. Sajandite tuules on nimi ka üsna ühetaolisena säilinud. Henriku kroonika ütleb Narva, Taani Hindamisraamat Narvia, Vene keskaegsed allikad Нарова, Норова või Нерова. Narva linna kohal on jõel juga, mis võiski talle nime anda – vepsa keeles tähendavat „narva/narvaine“ astangut. Jõge on tuntud ka näiteks Alukse või Beki nime all.

Jõgi liidab ja lahutab. Narva linnast allavoolu on see kenasti laevatatav ning sajandite jooksul kasutati seda veeteed usinalt, et jõuda merelt Narvani ja Narvast mereni. Ülesvoolu häiris sõitu juga, aga kui veidi vaeva näha ning näiteks sõitjad ja kraam ühelt aluselt teisele tassida, võis ka joast ülevalpool sõitu jätkata Peipsi poole, sealt edasi olid aga teed valla näiteks nii Tartusse kui ka Pihkva suunas. Kes aga plaanis maad mööda Virumaalt Vadjamaale – või vastupidi – rännata, pidi küllap Narva kandis leidma koostööalti paadimehe, kes nõustus kokkulepitud tasu eest reisilise üle jõe viima. Jõgi ise on Narva linna juures nii kärestikuline ja kiirevooluline, et katse sellest isetahtsi läbi sumada võis päädida ühe põhjaliku uppumisega. Aga ehk leidsid söakamad reisulised tee ka läbi äkiliste voogude...

(Narva jõgi on Soome lahte suubuvatest jõgedest suuruselt teine. Esimene on Neeva, aga ega Narva väga palju maha ei jää)

 

(Teisel kaldal asub Vadjamaa. Ühtegi vadjalast kaugelt vaadates paraku silma ei torganud)

Tee Virust üle Narva itta oli olemas juba muinasajal. Meile juba nii armsaks saanud Henriku Liivimaa kroonika kirjeldab, kuidas 1221./1222. aasta talvel külastasid ugalased ja sakalased, kumbki eraldi, üle Narva jõe minnes Vadjamaad (tuntud ka juba vanadest aegadest Ingerimaana) ja tegid seal kõvasti kurja, rüüstades ning saaki ja vange ära vedades. Kuna tapahimu oli väga suur, tapsid sakalased lisaks inimestele ka lambaid ja härgi, keda nad oma meelehärmist ei suutnud endaga kaasa viia, sest käed olid kokkuahnitsetud manti täis.

Narva linna pärl on kahtlemata keskaegne Hermanni linnus, mis pärast barbaarset pommitamist viimases sõjas kõvasti pihta sai, kuid tõusis ometigi fööniksina tuhast. Teisel pool jõge lösutab teinegi, Ivangorodi ehk maakeeli Jaanilinna linnus. Teineteist valvates on nad pikalt olnud Ida ja Lääne vastandumise sümboliks. Narva linnus on ehitatud 13. sajandil, Jaanilinna oma 15. sajandi lõpus, seega jäid nad minu jaoks veidi liiga äsjasteks. Minu hing igatses vanemaid asju. On küll oletatud, et Narva kivilinnuse kohal oli ka muinasaja lõpul linnus, aga pole kuulda olnud, et keegi midagi kindlamat leidnud oleks. See ei tähenda siiski, et Narva peaks üleüldse muinaslinnuseta toime tulema. Muinaslinnus on täiesti olemas. 

(Postkaardivaade Narva ja Jaanilinna kantsidega. Esiplaanil väike sõbralik laguun, kus narvakad suplemas käivad. Rannahooaeg näib tänavu hilinevat)

Narva Joaoru linnamägi [3] paikneb keskaegsest linnusest vaid umbes kolmveerand kilomeetrit ülesvoolu. Kunagisest massiivsest künkalahmakast on praeguseks säilinud vaike üsna väike nukk – ülejäänu on lihtsalt laiali veetud – , kuid ka see allesjäänud osa on muljetavaldav, eriti kui vaadata künkalae servalt paepaljandilt otse alla jõele. Künkanukist läänes on samuti jõesängi meenutav org, ent selle tekke juures tasub kahtlustada karvast inimkätt. Muistset kultuurkihti on linnamäel säilinud vähe, muist on aja jooksul nõlvu mööda alla vajunud. 

(Narva Joaoru linnamägi või õigemini see, mis temast järgi on jäänud)

(Joaoru linnuse kivine pale vaatab itta)

(Sama paesein teiselt poolt. Taamal elektrijaam, mis ekspluateerib Narva ürgset voolu) 

(Joaoru linnamäe õu on kivine, ringi jalutamisel tasub kas silmad lahti hoida või tiivad valmis panna – servalt kukkumine oleks kangesti ebameeldiv)

Esimesena jõudsid siia keskmise ja noorema kiviaja esindajad, eelkõige paneb Joaoru linnamägi vere kuumama aga tulihingelistel pronksiaja austajatel. Siis oli mägi kindlustatud ning selle müüride taga valati pronksesemeid. Linnamäge kasutati veel varasel rauaajal ning pärast pikemat hingetõmbepausi ka meie ajaarvamise esimese aastatuhande teisel poolel. Tõsi, peale ühe 6.–9. sajandile pKr viitava söeproovi pole sellest ajast künkalaelt midagi kindlamat leitud, nii et võib-olla polnudki linnusel siis püsielanikke. Küll aga leidus neid kohe künka loodenõlva ees terrassil, kus on avastatud viikingiaja ja hilisrauaaja asula [4]. Elukoht oli järgi katsutud ja heaks kiidetud juba omal ajal kiviaja inimeste poolt. 13. sajandi alguspoolel Taani hindamisraamatus märgitud 8 adramaaga Narvia võiski olla seesama Joaoru linnamäe jalamil olev küla. On põnev, et Novgorodi kroonikas on 1172. aasta (6680 aastat Maailma loomisest) juures kirjas, et Novgorodi üheks linnaosaks oli Nerevi ots. Ka see nimi viitab Narva jõele või jõe ääres olevale asulale. Ja miks ka mitte – oli ju Narva jõgi tähtis mitte vaid Virumaa poolt vaadatuna, vaid kindlasti ka Novgorodimaa jaoks. Narvakad ja novgorodlased võisid tõepoolest omavahel tihedalt suhelda ja äri teha.

(Linnamäelt loode pool oleval platsil võis kord kuulda juttu, naeru, nuttu, hõikeid ja muid hääli. Ühesõnaga: elu)

Päeva hulkumiste punktiks jalutasin linnast välja põhja poole. Siivertsi kalmistu kandis ronisin taas alla päris jõekaldale, lootuses näha teisel pool mõnd maja või küla. Kahjuks pole selles lõigus neist ühtegi näha, ent teadsin, et seal, kunagises Eesti-Ingeris, asub mitu põlist isuri ja ingerisoome küla – Kallivere/Kallivieri, Vanaküla/Vanhakylä, Kärstala/Karstala, Veneküla/Väikylä, Saarküla/Saarkylä ja teised. Vabadussõja ja piiriläbirääkimistega kauples Eesti Vabariik endale tubli riba Narva jõe paremkaldast ning seda hakati kutsuma Narvataguseks või Eesti-Ingeriks. II maailmasõja järel võttis üks nimetu vunts Narvataguse koos suurem osa Petserimaaga Eestilt ära ning see ajutine olukord on millegipärast kestnud tänaseni.

(Vaade Siivertsi juurest jõe teisele kaldale. Kui puid ees ei oleks, võiks ehk isegi mõned vanad ingerisoome või isuri külad ära paista. Piirivalvetorn nende hulka ei kuulu)

Ma ei peatuks neil lähiajaloo sündmustel lähemalt, kuid praegu on ilmselt parim võimalus oma muinasmaade reisikirjade sarjas tutvustada lisaks vadjalastele teistki meile lähedast rahvast – isureid.

Isurid on ennast kutsunud ižoralaine, inkeroine või karjalaine. Nimi „ižoralaine/isur“ tuleneb nähtavasti suure Neeva parempoolsest lisajõest Ižora nimest; soome keeles tuntakse seda Inkere nime all ja sealt pärineb ka Ingeri maa ja rahva nimi. Arvatakse, et sealt, hilisema Piiteri kandist, on isurid algselt pärit ning umbes tuhatkond aastat tagasi läksid karjalastest, kellega nad seni väga lähedased olevat olnud, lahku ning kolinud vadjalaste naabriteks. Kuidas sellega tegelikult oli, ei tea täpsemalt muidugi mitte keegi, liiatigi on asjalised mälestusmärgid – pea ainsad, mis kaugemast möödanikust säilinud – igasugustes etnilistes küsimustes äärmiselt mitmetimõistetavad. Igal juhul on kindel, et kogu mäletatava aja jooksul on isurid elanud Vadjamaa ehk Ingerimaa põhjaosas ning veidi ka Oredeži jõgikonnas (praeguse Len... Piiteri oblasti lõunaosas). Vadjamaa ehk Ingerimaa hakkas II aastatuhande pKr algussajandite jooksul järjest enam ja enam olema seotud Novgorodimaaga ning Vene riigi osa on ta tänapäevalgi. Nii vadjalaste kui isurite keele oskajaid on praeguseks vaata et ühe käe sõrmede jagu ning kui imet või suurt paradigmanihet ei sünni, siis võivad nad mõlemad ühel päeval kadunud olla. Kuna sellest oleks äärmiselt kahju, kutsun siinjuures kõiki minu blogi vadja ja isuri lugejaid üles oma keelt elus hoidma ja järeltulevatele põlvedele õpetama.

Olge aga kiisud edasi!

Muuuuusika

Järgmise kuu esinemistest (võib veel muutuda):

29. aprill – muusikaline õpituba, Mehikoorma

7. mai – muusikaline õpituba, Palamuse

8. mai – Tartu

9. mai – Sirgutii, Annikoru

16. mai – Sirgutii, Tartu

19. mai – muusikaline õpituba, Põltsamaa

21. mai – muusikaline õpituba, Vara

21. mai – muusikaline õpituba, Juula

22. mai – muusikaline õpituba, Valga

23. mai – Valendik, Alatskivi

26. mai – muusikaline õpituba, Väike-Maarja

29. mai – Ulguränd, Tartu

1. juuni – muusikaline õpituba, Türi

Ugandi – Alt-Laari ja Erumäe

Oma muinasmaade lugude sarja alustasin kodulinna Tartuga, mis vanal ajal jäi täitsa Ugandi põhjapiirile. Sedapuhku pöördun Ugandi radadele tagasi, sest maa on suur ja avastamist palju. 11. aprilli õhtu sattus olema muidu nii heitlike kevadilmade sekka sedavõrd ilus ja soe, et rõõmustas isegi minu kivist südant. Kes selle päeva majaseinte vahel mööda läks, võivad nüüd kibedasti kahetseda, sest ma arvan, et ega õiget suve enam tulegi, peagi asendab sügis kevade ja jaanitule asemel võime mõtted sättida juba uue jõulukuuse toomisele.

Aga nüüd asja juurde! Täpselt Puhja ja Elva vahel Vahessaare külas on muinashuvilisel vaadata omajagu ning veelgi enamat varjab pilkude eest maapõu. Eestis pole just väga palju kohti, kus kaks linnamäge teineteisele sedavõrd lähedal asuks. Need kannavad nime Alt-Laari linnamägi ja Erumäe kants. Paiknedes teine teisel pool sügavat ürgorgu, on kaks linnust üksteisest linnulennult vaid 400 meetri kaugusel. Alt-Laari linnamäe kõrval on ka ulatuslik asulakoht. Kandi teeb minu jaoks eriliseks asjaolu, et olen siin ise korduvalt käe mullaseks saanud ning nii mõndagi, millest järgnevalt juttu, olen näinud oma isikliku ihusilmaga ja katsunud oma isikliku ihusõrmega.

 (Kaart kohtadega, mis kirjas või pildis mainimist leiavad. Tekstis on need numbrid märgitud nurksulgudes. Kaardialus Maa-ametist)

Vahemärkusena pean tunnistama, et ei oskagi õieti öelda, kuidas seda kanti muinasajal kutsuda võidi. Vanad kirjutised mainivad küll Tarbatu kihelkonda, mille põhiosa võis jääda hilisema Nõo kirikukihelkonna alale, ent Alt-Laari ja Erumäe võisid jääda ka Puhja maile, kus on samuti oletatud omaette muinaskihelkonna eksisteerimist. Jättes võimalused lahtiseks, piirdugem teadmisega, et kõigi märkide järgi oli tegemist Ugandi maadega.

Esimene koht, kuhu rändaja Vahessaare külas linnustele osutavate pruunide viitade juhatusel minnes jõuab, on Alt-Laari muinasasula [1]. Praegu on siin vaid põld, alla orgu Alt-Laari tallu viiv külatee ja parkla. Ent kujutlegem endid ajas sajandeid tagasi. Mida me näeksime? Taamal mäe peal linnust, esiplaanil aga madalaid tarekesi, aiajuppe, tuhnivaid sigu, tigedaid tokerjaid penisid. Võib-olla isegi mõnda muinasaegset inimest. Kui proovida nendega juttu teha, võib juhtuda, et teineteise mõistmine jätab tublisti soovida – niivõrd on meie keel, eelkõige aga mõttemaailm muutunud. 

Kahjuks või õnneks pole keegi suutnud veel ajamasinat leiutada, nii et möödanikku kiikamiseks tuleb endiselt kasutada mõneti konventsionaalsemaid meetodeid. Üheks selliseks on teha natukene arheoloogilisi väljakaevamisi. Alt-Laaris avanes võimalus või õigemini vajadus selleks 2008. aastal, mil tee uuendamise ja parkla rajamise käigus kraapis kopp kõvasti asulakoha kultuurkihti maha. Päris kõike ta siiski ära ei lõhkuda ei suutnud – kooritud tee- ja parklaalal paljastus üle paarikümne tumeda lätaka, millest enamus osutus iidsete koldeasemete põhjadeks, täis kive, potikilde, söekribalaid ja musta nõgist muinasmulda. Alt-Laaril sain oma elu esimese kaevamiste juhendamise töö ning range käega juhina panin kohe hakatuseks kehtima 26-tunnised tööpäevad. Ei saanud seal hõlpu keegi! Tagantjärele tõden isegi, et sai vist vähe üle pingutatud, aga kogemusi polnud neil ammustel rasketel aegadel ka kusagilt mujalt võtta kui vaid otse eesliinilt. Mitte nagu praegu, mil elu on ihhahhaa ja trallallaa!

(Alt-Laari muinasküla ase. Tee ja parkla on ebainimlike tingimustega töölaagri tummadeks tunnistajateks. Puude taha jääb linnamägi)

Nädal töölaagris oli küll permanentselt sandistav, aga ka teadus ei jäänud päris ilma. Saime teada mõndagi uut. Selgus, et küla võis selle koha peal olla juba hiljemalt rooma rauaaja lõpupoolel või rahvasterännuajal. Mõnest koldest saadud söeproovid andsid tulemuseks vahemiku 3.–6. sajandi pKr ning neist leitud savinõukillud – suured küpsiseid meenutavad riibetega tükid – kuulusid samasse aega. Kuna sellise keraamikaga koldepõhjasid oli välja tulnud päris mitu, võis uskuda, et siin asus juba tollal mitme majapidamisega küla. Üldiselt arvati, et vanemal rauaajal valitsesid meie maal üksiktalud ja hajaasustus, kuid Alt-Laari muinasküla on pannud mõtted ka teises suunas liikuma. Küla kestis kenasti edasi eelviikingi- ja viikingiajal (mil oli nähtavasti kõrval asunud linnuse hiilgeperiood) ning ka muinasaja lõpus ehk hilisrauaajal. Alles kuskil 13. sajandi lõpus või 14. sajandi alguses sai külaelanikel elust ühes ja samas kohas siiber ning küla jäeti maha.

Paljud koldeasemed paiknesid justkui ühel joonel, olles paralleelselt Vahessaarest Alt-Laari talu poole viiva külavaheteega. Ohhoo, kas võisid need kolded (ja hooned, milles kolded asusid) juba vanasti, oma 1500 aastat tagasi, olla tee ääres, mõtlesime kaevamiste ajal. Ent miks ka mitte! Tundub tõesti usutav, et muinasaegne maantee [2] tuli ida poolt ning küla läbides viis otse linnamäele. Ehkki mingeid muistseid rattaroopaid või muid taolisi jälgi näha polnud (eks oli ju ka ekskavaatorikopp head tööd teinud), võis siiski ette kujutada muinasaegset külatänavat läbi Alt-Laari asula lõunaserva.

(Teekate on uus, aga tee vana. Koldeasemed jooksid paremal pool teed reas nagu järjekorras)

Seesama tee läheb läänepoolsest nõlvast alla ning keerab paremale. Tiheda kuusenoorendiku (mis aasta-aastalt muutub aina enam kuusevanandikuks) tagant ilmub päris äkitselt nähtavale järsunõlvaline küngas, mille jalamile löödud silt tõestab, et see siin ongi Alt-Laari linnamägi [3]. Kitsas jalgrada juhatab virgema rändaja künkalaele ja kui kellelgi mägironimisest jalad ära väsisid, võib ta pingile istuda ja rahulikult ringi vaadata.

 (Alt-Laari linnamägi on armas nagu üks mütsakas!)

Pealtvaates näeb Alt-Laari linnamäe õueala välja nagu ümardatud nurkadega kolmnurk (või nagu igatepidi äramängitud kitarrimedikas). Mingeid valle või kraave tal pole, aga mäe nõlvu on ehk natuke järsemaks tehtud. Kui mitte varem, siis vähemalt nõukogude ajal, mil buldooser küngast jaanitulede ja teiste rahvapidude jaoks tasandas ning osa pinnasest mäe servadesse lükkas. Nähtavasti oli linnamäe õu varem konarlikum ja mõne meetri võrra väiksema läbimõõduga.

(Buldooser on linnuseõue nii tasaseks ajanud, et hea ilma ja tähtede seisu korral võib maha vaadates näha oma peegelpilti)

Alt-Laari linnamäel on olnud au olla üheks esimeseks iseseisvas Eestis kaevatud linnuseks. Sündis see Harri Moora käe all aastal 1927. Kahest kaevandist saadi potikilde, loomaluid, luisk, raudkonks ja rauast nooleots ning nende põhjal järeldati, et linnus oli kasutusel I aastatuhande teisel poolel pKr. See ei jäänud ometi ainsaks uurimishooajaks, sest 2013. aastal löödi siin uuesti labidad, kühvlid ja tahhümeetrid mulda. Künka idaserva, üsna künkalaele viiva jalgraja lähedale, tehti kaheksa meetrit pikk ja üks meeter lai proovikaevand, mis kulges künkaservaga risti. Kuna ma juhtusin ka nüüd kohapeal olema, siis räägin seda, mida ise nägin ja kuulsin.

(Kaevand asus nende kahe lahutamatu kase ees. Kui leiud olid välja võetud, ajasime augu muidugi uuesti täis)

Proovikaevand ulatus sügavale. Kaevasime pea kolme meetri sügavusele ning teoreetiliselt oleks saanud ka sügavamale urgitseda, aga kuskil kuklas hakkas väike ohulamp teatama, et sõbrad, jätke nali, elusalt maetud saamine pole pooltki nii vahva kui filmidest tundub. Pool kaevandist jäi seetõttu edasi kaevamata. Aga teinegi pool jutustas meie kodumaa ajaloost mõndagi ägedat. Kihte oli palju ning nende ülelugemine näitas, et linnus oli näinud palju paremaid ja halvemaid aegu. Paremaid siis, kui midagi üles ehitati, halvemaid siis, kui ülesehitatu katki läks. Ei tea öelda, kas see ka tegelikkusele vastab, aga mulle tundus, et Alt-Laari linnust on ehitatud või tõsisemalt remonditud vähemalt viis korda. Esimesed korrad olid kas rooma rauaaja lõpul või rahvasterännuajal ehk umbes küla vanema järguga üheaegselt. Peale mõnede söestunud palgijuppide oli sellest ajast vähe leida – paar kiviladet (koldeasemed?) ja üksikud riibitud pinnaga potikillud. Linnust putitati tublisti eelviikingiajal, kuid ainuüksi sellesse aega dateeritavaid esemeid me ei leidnud (mis ei tähenda, et neid ei võiks tegelikult leidude seas olla), ainult söetükke. 

Hulga huvitavamaks läks elu viikingiajal, sest siis ehitati linnuseõue serva sepikoda. Tumehall pinnas sisaldas rohkelt šlakki ja savist ääsi tükke, kõige põrutavam leid oli aga – üllatus-üllatus! – sepaalasi. Mitte küll nii kobakas, nagu me tänapäeval oleme harjunud ette kujutama, vaid väike ja armas, paras pihku võtta. Alasi alumine ots löödi paku sisse ja oligi tööks valmis. Ta meenutab natuke meie aja vikatipinni, mis samamoodi paku külge susatakse. Päris täpselt sellise kujuga alasit ma mujalt Põhja-Euroopast ei teagi, kuigi neid mõni siit-sealt ikka on leitud. Alt-Laari alasi järgi tehti Rõuge tänapäevase muinastalu sepikojalegi alasi.

Vaata alasi koopiat töös siit: 
https://picasaweb.google.com/100016242967039908840/Rouge30Juuli2014?feat=directlink#6042228129587768354

Küllap sulatati Alt-Laari linnuse sepikoja juures nii maagist rauda kui ka valmistati palju ilusaid ja vajalikke asju. Lisaks sellele võeti ilmselt aktiivselt osa toona väga tulusast karusnahakaubandusest. Koprad, täpsemalt küll nende nahad sõidutati mööda suuri Ida-Euroopa jõgesid Araabiamaadesse ja sealt tulid sama teed mööda siiakanti hõberahad dirhemid. Alt-Laari ärikad ise päris Bagdadi vahest küll ei reisinud (ega ka vastupidi), vaid kasutasid arvukaid vahendajaid, kes ka ise tubli kopika...vabandust, dirhemi oma kukrusse pistsid. Kui Araabiamaade hõbedakaevandused tühjaks kraabiti, närbus ka senine hea elu ning terve rida linnuseid nii Eesti alal kui mujalgi läksid omadega pankrotti. Nii näib, et Alt-Laari linnuski jäeti 11. sajandil maha ja kui ehk muinasaja loojangu rahututel aastatel püütigi teda taaskindlustada, siis erilist tolku sellest enam polnud. Linnuse kõrval olnud küla püsis samas, nagu juba öeldud, keskajani välja.

Alt-Laari linnamäelt tuldud rada mööda tagasi alla laskudes on kaval hoida paremale, kus veel üks rada läheb asulakohast otse sirgelt alla Maiorgu. Laupäevaõhtune ilus ilm muutis ilusa metsaraja veelgi ilusamaks. Oru põhjas voolavast ojakesest viib üle korralik laudsild ning kui veidi porisemast kohast graatsiliselt üle keksida, tõuseb tee taas ülesmäge. Seal, Maioru kõrgel läänenõlval asub teine vägev linnamägi – Erumäe kants [4].

(Erumäe kants täies aupaistes)

Erinevalt oma naabrist Alt-Laarist on Erumäe linnust õnnistatud kõrgete vallidega. Eriti mastaapne on lõunapoolne vall, mis koos kraaviga eraldab linnuseneemikut muust maast. Vall on siin suisa kuni 4,5 meetrit kõrge. Teine, madalam vall piirab neemikut lääneservast. Esimesed häbelikuvõitu kaevamised toimusid Erumäel aastal 1982, teised, juba mõneti suuremakaliibrilised 2008. aastal (muide, vahetult enne Alt-Laari asula avariikaevamisi).

(Erumäe linnuse lõunapoolne otsavall. Kõrge)

Erumäe kantsi sünniaeg langeb huvitaval kombel kokku Alt-Laari linnuse ja asulaga. Vanimad neemikult leitud riibetega potikillud ning söeproovid viitavad, et siin tegutseti umbes alates 4. sajandist ehk hilisest rooma rauaajast. Kuna mingit teab mis paksu kultuurkihti Erumäel pole, näib, et siin väga pikka aega järjest ei elatud (erinevalt Alt-Laarist, mis näis olevat pidevalt kasutuses). Pigem seisis koht enamik ajast üsna tühjana ning alles siis, kui hädaoht ukse taga kolistas, ärkasid erumäelased letargiast ning tegid linnusele kiire värskenduskuuri. Enamik vallidest saadud söeproovidest kuulub hilisrauaaega, 11.–13. sajandisse. Kas aga Erumäe lõi kaasa ristisõja tulistest sündmustest, on natuke kahtlane. Lätlaste preester Henrik pole pidanud vajalikuks Erumäge oma kuulsas kirjatöös mainida ning võib-olla oli linnus selleks ajaks juba võsas ja nõgestes. Kes teab, millised sõjad ja juhtumised siinkandis näiteks sajand varem aset leidsid? Vene kroonikad mainivad korduvaid sõjaretki Eesti alale 12. sajandi alguspoolel, sealhulgas Ugandimaale. Erumäe kants võis saada põntsu mõne taolise idast initsieeritud lööma käigus, kuid on veelgi tõenäolisem, et vihamehed võisid tulla veelgi lähemalt, näiteks Ugandist endast. Või ehk koguni Alt-Laarist...

(Kui mõni aasta tagasi oli Erumägi uljalt võsa täis, nagu ikka Eesti linnamäed, siis nüüd pakub linnus paitavat silmailu)

Erumäe ja Alt-Laari omavahelised suhted on omaette küsimus. Milleks oli vaja ehitada nõnda lähestikku kaks linnust? Üks variant on, et Alt-Laari ja Erumäe linnused ehitasid ja kasutasid erinevad kogukonnad. Kui Alt-Laari puhul on lood üsna selged – inimeste eluasemed asusid nii linnamäel kui ka külas – , siis Erumäe kantsis elati nähtavasti korraga üsna lühiajaliselt, aga linnuse läheduses pole leitud asulakohta, kus erumäelased võinuksid alaliselt elada. Teine variant oleks, et Alt-Laari ja Erumäe linnuseid kasutasid ühed ja samad inimesed, aga mitte päris üheaegselt. Eriti näib see kehtivat päris muinasaja lõpu puhul. Kui Alt-Laari linnusel kadus elurõõm 11. sajandil, siis Erumäe kõrge vall näib olevat just sellal või natuke hiljem kokku kuhjatud. Võib-olla otsustati, et Alt-Laari linnamägi ei vasta uute aegade nõudmistele sõjalise kaitse osas ning panustati edaspidi Erumäe kantsile teisel pool orgu.

Kolmas seletus on aliens.

Alt-Laari ja Erumäe linnuseid ühendab veel üks saladuslik niit. Kohalik pärimus räägib, et Alt-Laari mägi olevat seest tühi. Künkalael hüpates kostuvat maa alt kõminat. Selle mõistatusliku õõnsusega aga lugu ei piirdu. Nimelt kõneldakse veel, et Alt-Laari ja Erumäe vahel olevat salajane maa-alune käik [5], mis kahte linnust omavahel ühendas ja kes teab, ehk ühendab praegugi. Ükski arheoloogiline kaevamine pole veel leidnud seda pikka salakäiku, mis läks alla orgu, oja alt ning taas mäkke üles, aga ükski kaevamine pole seda ka tõtt öeldes otsinud. Kes sedagi teab, kas see salakäik tegelikult üldse kunagi olemas oli – skeptilisemad lugejad kindlasti välistaksid kategooriliselt igasuguse võimaluse. Jätan siinkohal küsimuse õhku rippuma. Kõike vahest polegi vaja tõestada või ümber lükata...

(Kuskil siin Alt-Laari ja Erumäe vahelise pentagrammimetsa all jookseb salajane maa-alune käik. Miski ei reeda)

(Siiski-siiski! Usun, et leidsin midagi õige huvipakkuvat...)

 

Nagu juba arvata võitegi, siis tegin päris esimeseslõigus natuke kurja võllanalja. Tegelikult ma muidugi ei arva, et jaanipäeva asemel uued jõulud tulevad. Öösoe, metsmaasikad ja laulusääsed tulevad kindlasti, ärge muretsege! Kuna päris soe kevad pole veel oma täit jõudu näidanud, siis soovitan igaühel passida peale õiget hetke ning seejärel välja loodusesse kapata. Teate küll, terves kehas terve vaim, puhkus taastab jõu ning kõik need muud väljendid. Mina aga jätkan jõudumööda uute muinasmaade avastamist.