Roheline.

Oo mets, kes unenägusid sa peidad

kurja silma pilgu eest

Ja kiivalt saladusi hoiad

Elu lättest, mõttest, -teest

Nii näengi – kõik on varjatud ja vait

kuigi kuulen, näen ja tean

Ainult umbne aimdus kraabib

teadvust. Miskit veel on seal.

Kui ükskord tõuseb päev ja käseb sul

nüüd unustada minevik

Ning jätta hedonism veel enne,

koidab kord kui videvik

Siis valu ühes üksindusega

su seltsis verevendlust joob

Ning veidralt õela muigega su pähe

halbu mõtteid koob.

Kae’.

Üts sain om iih.

Üts häönü’ tarõ müür.

Ma näi taad unõh

Mõtsa seeh

Sääl palosoiõ vaihõl.

Sjoo halas sain.

Sjoo sükäv, korgõ sain.

Ja korgõ hain

Ja nõgese’

Kõõ morol kasusõ’.

Koh ütskõrd tiidse jutussit

Tuust vana ilma aost.

Parhilla õnnõ

Sainaveer

Miä ammu unõhtet.

Indifference

a path to break

if one’s about to try

But may I warn

already late

it is to make a move

This horde is one

and numerous

it takes no prisoners

There is no frontline

whatsoever

there’s battle in your cells

For every step

you’re gonna take

it’s two or three ahead

I know your questions

fears and thoughts

though hope – sad, there is none

So listen now

it’s everything

air, water, stone and woods

It’s food you eat

and breath you take

and every little bird

Farewell my pal

your fate is here

no mercy will be spilled

Hah, irony

that on your grave

there grows a blooming foe.