Kari

Vaikselt liikus piisonikari mööda udusse mässitud öist Elva tänavat. Loomi oli palju. Nad trügisid õlg-õla kõrval, kuid ei teinud seejuures ainsamatki heli, mis oleks võinud majade elanikke panna aknast välja kiikama. Ühtki tänavale pargitud autot ei puudutatud sarveotsagagi; neist möödusid hiiglaslikud karvased kogud graatsiliselt nagu muuseas. Karja esiots jõudis Väike-Kaarde ning keeras sealt tänavalaternate seepiast valgusest paremale pimedusse. Kõndisin tagumiste järel. Jalas kõrged rohelised kummikud, peos pikk karjasevits, mis oli küll rohkem seisusenäitaja kui reaalne töövahend. Nad ei vajanud kunagi tagantutsitamist. Nad teadsid alati. Kõrged veidi sünged kolmekümnendate aastate villad tunnistasid mitmesajapealise piisonikarja ja nende karjapoisi hääletut rändu, kuni vaid loetud minutite jooksul olid kõik juba jõudnud kõrvaltänavasse ning kadunud tasahilju kes teab kuhu. Ainult öö kestis oma aeglases hingamises edasi.