Aga paanitsemine neid ei peata...
* * *
Meie "galaktiliste sõprade" fruunide sissetungist oli möödas mitu aastat, esialgne hoogne pealetung oli viimaks ikkagi takerdunud ning näis, nagu hakanuks olukord maailmas juba tasakesi rööpasse jooksma. Aga lahenduseta probleemid ei kao, vaid jäävad pikalt-pikalt vinduma. Nii oli ka nüüd, et pärast võitu ühise vaenlase üle, mis tegelikult jäi poolikuks, ei taastunud vana maailmakord, vaid sigines arvutul hulgal pisikesi grupeeringuid, kes kõik tahtsid värskest kaoselähedasest olukorrast oma õnne sepistada. Rabariik - pisikesi kohalikke sissisalgakesi ühendav organisatsioon, mis suures sõjas ja selle saatuses oma väikest, ehkki omakasupüüdlikku rolli mängis - oli ühes tuumaplahvatuses sisuliselt pilbasteks lennutatud. Kohalikud salgad küll jäid, aga jäid omapead.
Meie salk oli tilluke. Viimases konfliktis sai meie juht Mõigas surmavalt haavata ning mitmed võitlejad ei näinud enam mõtet edasi tegutseda. Jäime ainult mina, Pasknäär, kellest sai uus salgajuht, ning Urb, relvanduses vilunud võitleja. Oleksimegi jäänud niiviisi kahekesi, kui meiega poleks mitte liitunud vana kogenud kunagine Rabariigi võitleja Metsnik. Oma hinges kandis ta neid kunagisi ideaale, mille pärast me kõik olime omal ajal Rabariigi teenistusse astunud. Vabadusiha, rahu taastamist, ausust. Kuigi ta oli minust palju targem, ei hakanud ta meie salga asjadesse kohe segama, vaid jättis peamise juhtimise ja otsused minu kanda.
Olime kunagisel Tartumaal (fruunide ajal kandis see kant minu mäletamist mööda nime "New-Kusthof Northcommissary") kuskil Uniküla ja Kurista kandis, kus, nagu ma mäletan, mõni aasta tagasi paar fruunidevastast operatsiooni läbi viidi. Nüüd aga olime saanud Metsnikult infot, et peame hoidma enda käes üht vana mahajäetud talu ning hoidma silmad lahti mööda teed liikuva kolonistide sõjaväegrupi suhtes. Oli teada, et nad lähenevad põhja poolt mööda teed (või noh, vähemalt teega paralleelselt) ning võivad suure tõenäosusega talu hõivata.
Tegemist polnud just kõige rahvarohkema kandiga. Talu oli maha jäetud juba võib-olla enne sõda, ainsad kasutuskõlblikud hooned olid peldik ja suitsusaun. Tegin mõttes otsuse, et kui oht möödas ja vastase võitlejatest enam mõne kilomeetri ulatuses haisugi pole, siis võiks sauna kütta ja end korralikult kasida. Ei hakanud seda aga teistele ütlema - pärast veel heietavad asjatult lootusi, kui olukord peaks hapuks minema. Lasin Urval koht läbi otsida ning selle käigus leidis ta ühest vanast kapist paar tähelepanuväärset paberit. Need olid dokumendid, mis tõestasid siinkandis veel enne sõda aset leidnud kontakte külalistega. Kui aus olla, siis olin pidanud kõiki oletusi eelmise sajandi ametlike kontaktide kohta vaid pelgaks vandenõuteooriaks ja vanaemade muinasjuttudeks, kuid need paberid rääkisid selget keelt asjadest, millest me ametlikest infokanalitest seni kuulnudki polnud. Avaksin seda teemat meeleldi lähemalt, ent tegin saatusliku vea ning jätsin paberid vedelema sinnasamasse, kust nad leidsime. Seetõttu võisid paberid vabalt sattuda vastase kätte ja metsavaimud üksi teavad, mis neist siis edasi sai...
Talu juures oli veel iidse välimusega viljapuuaed ning selle taga omakorda algas kohe mets, mis tegi kompleksi selle külje pealt kõige kergemini haavatavaks. Mujal oli hoonete ja metsa vahel piisavalt avamaad, et keegi poleks saanud märkamatult sisse hiilida. Võtsime sisse positsioonid: Metsnik sauna ja vana küüni (vms) vundamendi lähistele, kus tal oli ülevaade tallu sisenevast teerajast; Urb hävinud katusega rehetarre, üle palkseina piiluma; ning mina viljapuuaia serva kuuseheki äärde, kus ma võisin esimesena märgata metsast ligihiilivaid sullereid. Nüüd tuli vaid kannatlik olla ja oodata.
Kolonistidest niipaljukest, et ega ma täpselt ei tea, kes nad sellised on. Päris suure sõja algaastatel neist igatahes kuskil kuulda polnud, aga viimasel ajal oli neid siginenud kahtlaselt palju. Üldiselt elasid nad oma suurtes linnades, praktiseerisid veidravõitu õpetust ökoloogilise jalajälje vähendamisest ja Maa tšakrate avanemisest (vms) ning pidasid sõda, et oma elukorraldus kõikjal maksma panna. Aga meile see ei meeldinud ning me valmistusime kolonistide väegrupile olemist siinkandis kibedaks tegema.
Selleks kulus siiski kõvasti aega. Nägin küll sõjaväelises rõivastuses mehi kaugel metsaservas meie positsioonidele lähenemas, kuid kui nad puude varju kadusid, polnud neist enam pikka aega kippu ega kõppu kuulda-näha. Selline passimine on sõjapidamises alati üks tüütumaid asju. Vahepeal kipub tähelepanu hajuma ning selle asemel, et võimalikku vaenupoole liikumist tähele panna, hakkad hoopis metsalinde vahtima. Aga püsisime kõik endiselt varjes, sest keegi meist polnud suisa eilne, et oleks hakanud niisama kergemeelselt ringi töllerdama ajal, mil vaenlane niivõrd lähedal luusib. Nagu pärast selgus, oli vastane ümbrust liialt usaldades metsatukas pisut ära eksinud ega leidnud talu, mille pidi ära hõivama, kohe üles.
Viimaks olid nad lähedal! Usun, et pulss läks küll kiiremaks, kui kuulsin metsas üht või kaht inimest vaikselt otse minu varitsuskoha poole hiilimas. Vaevalt, et nad mind sealt kohe nägid, sest lamasin vaikselt otse tiheda kuuseheki taga. Kui aga lähem neist oli tasahilju lähenenud juba nii kaugele, et tema relvast lähtuv valang oleks muutunud mulle otseselt eluohtlikuks, võtsin vastu otsuse näidata üles initsiatiivi ning lasin mõned üksiklasud sahistamise suunas. Mu relva päästik tõrkus pisut (süüdlaseks päästikukaitse külge seotud rihm, mis päästiku ajutiselt ära blokeeris) ning see võimaldas vastasel kärmelt initsiatiiv enda kätte haarata. Kohemaid tuli minu suunas kuulirahe, mida saatis vastase relva puseri (relva aku seisukorda kuulutav pisike jupstükk) kiunumine. See viimane paljastas küll tema asukoha, kuid mul polnud erilist võimalust midagi selle suhtes ette võtta, sest enese paremale laskepositsioonile upitamine oleks tähendanud ühtlasi ka enese eksponeerimist sihtmärgina. Eemal vasakul kõlasid samuti üksikud lasud - ilmselt oli Metsnik seal häirimas teed mööda lähenevaid koloniste. Otsustasin jätta hekialuse kus seda ja teist ning taanduda rehetare juurde, kus minu seljataga varitses pahalasi Urb. Kiire hüpe püsti ning jooks läbi õunapuuaia tare suunas.
Mida ma aga hästi ette ei osanud näha, oli sõbralik tuli Urva suunast, mis mind otse rindu tabas. Langesin maha ja suutsin veel karjuda, et ta mind ära päästaks. Urb, vaeseke, oli pidanud mind otse pealetungivaks vastaseks. Ta lahkus oma positsioonilt ning jooksis minu juurde, et mind kinni siduda või esmalt ohutusse kohta lohistada, kuid oh ebaõnne! - sai ise sellesamase vastase käest, kellega mul ennist oli tegemist olnud, kuuli otse pähe. Võib-olla polnud mu otsus Urb endale appi kutsuda just eriti kaalutud, kuna ühe langenu asemel sai nüüd kaks, aga tagantjärele polnud midagi enam parata. Urb suri silmapilkselt, minul aga püsis elunatuke veel mõnda aega sees, nii et pühendasin oma elu viimased minutid selle muheda memuaari kirjapanekuks...
* * *
Nüüd algab jutustuse teine osa. Pasknäär ja Urb olid mõlemad võrdlemisi rumalatel asjaoludel langenud ning Metsnik jäänud üksipäini talu kaitsma. Õnneks oli sõnum abijõudude kutsumisest jõudnud meieni, Laanenääri ja Kurvani, ning me ei viivitanud aega, et jõuda taluni. Me ei teadnud, mis seisus olukord täpsemalt on - kas kolonistid olid positsioonid täielikult hõivanud või osutab Metsnik ikka veel üksipäini vihast vastupanu. Meie kahe ülesanne oli igatahes tungida taluni, aga muidugi polnud see mingi lihtne asi. Tulime üle lageda raiesmiku, kuid otse rehetare juurde minek oleks olnud selge enesetapp, sellepärast sööstsime hoonetest hoopis natuke paremale võsaserva. Võsast avati meie poole tuli, mis oli selge märk sellest, et keegi vaenulikult meelestatud isik pesitses seal. Sain ühe kuulist jalga haavata, kuid kiire sidumine päästis olukorra kõige hullemast. Varjusime Kurvaga jämedamate puude taha ja madalasse kraavi ning söösta-kata meetodil õnnestus meil viimaks taluõueni tungida.
Siin selgus, et Metsnik oli endiselt elus. Enamgi veel, ta oli teise ilma saatnud ka mitu sissetungijat. Rehetare lagunenud tubades redutades olid tal suurepärased võimalused õuele koondunud vastast ootamatu kuulirahega üllatada. Abivägede kohalejõudmisega polnud olukord aga kaugeltki rahunenud. Lugu oli selles, et nagu me juba varakult teada saime, luusisid pahalased õunapuuaia taguses metsas ning võib-olla veel kuskil läheduses. Mul endal juhtus üsna pea pärast taluni jõudmist tobe lugu, kui ma metsas passivale vaenlasele üsna kergeks märklauaks osutusin. Mind päästis surmasuust ainult rehetare seina äärde kukkunud katusetükid, mille taha ma vaglana pugesin. Kuulsin selgelt, kuidas kuulid minust vaid paarikümne sentimeetri kaugusel katusejäänuseid tabasid. Püüdsin end mitte naeltega vigastada ning tegin end nii madalaks kui iganes võimalik. Ma enam ei mäleta, mis oli see ime, mis mind päästis - kas avas rehe nurga tagant Kurb vastase suunas tule või sai vastasel salv tühjaks - igatahes kasutasin üürikest juhust ning lipsasin oma ebamugavast varjekohast kohe välja. Teisel pool kaitsvat rehetare saime Kurva ja Metsnikuga kokku ning arutasime tekkinud olukorda.
Oli selgelt näha, et vaenlane oli talu ümber piiranud - vastase mehi liikus talu ümber kolmes küljes, jäädes ometigi valdavalt laskekaugusest välja. Vaid raiesmiku poolne külg oli veel neist vaba. Selge see, et oli vaid aja küsimus, millal nad oma ülekaalukate jõududega meid täielikult ümber piiravad ning enda jaoks ohu likvideerivad. Tegin ettepaneku objekt maha jätta ning taanduda üle raiesmiku mõnesaja meetri kaugusel põhja pool oleva naabertaluni. Plaan oli küll ohtlik, kuna esiteks tähendanuks see peaaegu täielikult lageda peal silkamist (ja niiviisi enda kergeks märklauaks muutmist) ning teiseks oli naabertalu endiselt asustatud. Seal elas üks vanamees, kunagi enne sõda vist maastikuarhitektina tegutsenud ätt, kes nüüd kasvatas veel veidi lambaid ja kitsi. Tsivilistide kiskumine sõjalistesse operatsioonidesse on alati ohtlik ja taunitavgi, sest võib kaasa tuua palju liigseid ohvreid. Meie lootuseks oli siiski, et suudame naabertalu kraaviäärses võsas vastase võimalikke rünnakuid palju paremini vastu võtta, kuna nad oleksid meid rünnates lagedal maal, kus varjevõimalused äärmiselt kesised.
Noh, mõeldud, tehtud! Punusime eluga mahajäetud talust üle raiesmiku lähimate kasvamajäetud puude juurde, et sealt jälitavate vaenlaste jõududele heidutustuld anda. Nägime, kuidas seni ohutusse kaugusesse hoidnud kolonistide võitlejad taluõuele liikusid, kuid meid nad kohe jälitama ei hakanud. Nüüd otsustas Metsnik, et aeg on välja võtta oma üllatusrelv. See oli üks paraja pinali suurune karp, mis osutus Metsniku enda sõnade kohaselt võõrtehnoloogilist päritolu mobiilseks raketipakiks. Ta sättis selle mahalangenud kuuse okstele ning aktiviseeris sütiku.
Kahjuks polnud õnn selle relva käikulaskmisel meie poolel. Ilmselt vajanuks raketipakk märksa tugevamat alust, millel püsida, sest nii kui esimesed raketid oleksid pidanud lendama hakkama, kukkus pakk oksalt otse maha, nina allapoole, ning kogu laeng läks tühja. Paugutamine iseenesest oli muidugi kõva, kuid vastane ei teinud sel hetkel veel konkreetseid samme meile järele tulla. Ühest küljest oli see hea, kuna saime üsna segamatult edasi taanduda ühe suurema oksahunnikuni, mis meile varju pakkus, ent teisest küljest olime lootnud, et meil õnnestub vaenlast endiselt hoida kontaktis. Viimaks hakkasid paar meest nende seast viimaks meile järgnema, kuid terve aja jooksul püsisime teineteisest laskekaugusest väljas. Kuna meie esmane ülesanne oli pääseda naabertalu kraavi juurde uutele positsioonidele, siis silkasime kiiresti ühest teel leiduvast varjust teiseni, kuni jõudsimegi naabertalu kraavini.
Ma ei tea, kas see oli hea või halb, aga edasi vaenlane meid ei jälitanud ning jäi püsima mahajäetud talu ümbrusesse. Nagu me hiljem kindlaks tegime, olid kolonistlikud väegrupid sealt eemaldunud, jätmata maha midagi, mida Rabariigi luure oleks saanud info lahingjärgseks täiendamiseks ära kasutada. Kohalik Rabariigi rakuke jäi Kurista-Paluküla-Uniküla regiooni, et astuda tegevusse tulevikus, kui selles strateegilises piirkonnas edaspidi sõjalisi operatsioone läb tuleb viia.
P.S. Sellele, kes ei tea - Rabariik on seltskond tegelasi, kellele meeldib aeg-ajalt üksteist plastikterakestega tulistada, võserikes ragistada ning külmas ja märjas liguneda. Fotode autorid on AL ja ML.
0 arvamist :
Post a Comment