Harjumaa - Lohu ja Angerja

Eelmises muinasreisikirjas oli juttu Rävalast, mis asus umbes praeguse Harju maakonna alal. Nagu juba siis öeldud, oli muinasajal ka oma Harjumaa täiesti olemas. Rävala lõunanaabrina paiknes ta alal, mis tänapäeval jääb suuresti Rapla maakonna piiridesse – vaid Kose kant kuulub tänasesse Harju maakonda. Keskaja alguses sulasid Rävala ja Harju omavahel kokku üheks suureks Harjumaaks. 28. juunil kasutasin suurepärast võimalust kolada koos rännukaaslastega natuke Muinas-Harjumaal ringi. Terve maa ühe päevaga läbi kimamine olnuks isegi hoolika külastuspaikade valiku korral kaunis vaevaline ettevõtmine, seepärast koondasime tähelepanu Harju põhjaosale, Lohu ja Angerja ümbruskondadele.

(Kaart kohtadega, mis kirjas või pildis mainimist leiavad. Tekstis on need numbrid märgitud nurksulgudes. Kaardialus Maa-ametist)

Taani Hindamisraamatu Väike Eestimaa nimistu sõnul olnud Harjus (In Harriæn) kolm kihelkonda kokku 1200 adramaaga. Suur Eestimaa nimistu, kus on täpsemad andmed iga kirjapandud Põhja-Eesti küla kohta, ei maini aga millegipärast nimeliselt ühtegi Harjumaa kihelkonda, mistõttu valitsevad ajaloolaste seas sel teemal suured küsimärgid. Medievist Kersti Markus on muinaskihelkondade olemasolu Harjus lausa väikest viisi kahtluse alla seadnud – isegi kui nad tegelikult ikkagi olemas olid, ei vastanud nad 13. sajandi alguses loodud kirikukihelkondadega, millest vanimad olid Hageri ja Kose. Kose asus kaugel Harjumaa idaosas ning Hagerigi polnud sel ajal teab mis tõmbekeskus, vaid jäi toonase Põhja-Harju pealinna valduste ääremaale. Suisa kummaline on Eesti vägevaima kantsi Varbola asukoht kuskil Harju lääneservas, mis ei tundu sellise suurekaliibrilise linnusemüraka jaoks olevat sugugi paslik paik. Palju mõistlikum oleks ju, kui Varbola asuks väärikalt keset maad, ümber tiirutamas tillukesed satelliitkülad ja –talud, põlispõllud ja karjamaad. Aga ei. Millegipärast näib Varbola küklooplik ringvall olevat kokku veetud kuhugi täiesti kolkasse, kolme muinasmaa (Harju, Rävala ja Läänemaa) piiri äärde, kus ümberringi on suured metsad. On oletatud, et Varbola linnuse võisid ehitada mitu kihelkonda või isegi maakonda kamba peale. K. Markus oletas, et tegelikult polnud see Varbola midagi nii maade piiri peal, nagu näitab Taani Hindamisraamat, vaid et selle koostajad ajasid kõik segamini ja tegid üleüldse kelbast ning tegelikult võisid Varbola maad ulatuda ka seni arvatavast oluliselt lääne poole. Enamgi veel – ta arvas, et Varbola ei pruukinud olla kohaliku võimumehe residents, nagu näiteks Lohu või Keava, vaid kauplemiskeskus, kuhu oli praktiliselt igaühel lubatud tulla omi tähtsaid asju ajama.

Peatumata Varbola hingeelul põhjalikumalt – seal käimise ja sellest jutustamise jätan mõneks teiseks homseks –, võtaksingi ette Lohu. Selles külas on teineteise ligidal koguni kaks muinaslinnust pluss nende kõrval ulatuslik asulakoht. Ehkki Varbola oli väga võimas, polnud ka Lohu sugugi papist tehtud. Vanal ajal oli tema nimi Lone (ka Loal), suupäraselt Loone, millena teda ka praegu tuntakse. Loonekad olid end päris mõnusalt Keila jõe äärde sisse seadnud. Lohu küla [1] venis lausa enam kui poole kilomeetri pikkuse soolikana Keila vasakkaldal, alates põhjas umbkaudu Jaanilinna viiva silla ja teadetetahvli juurest (mis on sinna hiljem püsti pandud) ning küündides lõunas Lohu mõisa hooneteni välja. Mõni ime siis, et Henrik nimetab Loonet oma kroonikas „suureks külaks, mis on oja ääres keset maad“. Taani Hindamisraamatu kirjade järele oli külal 27 adramaad, nii et tõsi mis tõsi, tõesti suur ning rahva- ja põllurohke. Preester Henrikul oli muide 1216. aastal hea võimalus ise Loonel ära käia. Ta osales ristisõdijate rüüsteretkel Harjus ning pärast väsitavat, ent jumalale meelepärast tapatööd kogunes vägi kolmeks päevaks Loonele puhkama, kust oli hea jätkata harjumuseks saanud vägivallatsemist ümberkaudsete alade kallal. Henriku reisikirjeldus Lohult on iseenesest võrdlemisi napp, ta märkis detailse vandaalitsemisaruande juures vaid, et suur Loone küla asub oja ääres keset maad. Mina Keila jõge päris ojaks ei peaks, aga vool on tal Lohu juures küll nati nõrgavõitu. Veel üks kord pidi Lohu võõrustama rüüstajate laagrit 1220. aastal.

(Lohu muinasasula koht. Omaaegsed 27 adramaad vihast kultuurmaastikku kipuvad aegamööda veidi võssa kasvama)

(Lohu muinasasula koht vol. 2. Puude taga mustendavad Keila jõe laisad vood)

Lohu kaks linnust on küla põhjaosas, üks ühel, teine teisel pool jõekallast, ehkki mitte päris teineteise vastas – neid lahutab umbes 150–200 meetrit. Vanem neist, Lohu II linnus [2], on lõunapoolsem ning kohe muinasküla külje all. Umbes 1000 m² suurust nelinurkset õueala piirab lõunas kividest laotud vall. Pikka aega oli ta maailma jaoks unustatud ning alles kuulus linnusteuurija Evald Tõnisson leidis ta 1974. aastal taas üles. Kohe sel ja järgmiselgi aastal uuris ta oma avastust põhjalikumalt, kaevates valli ja jupike hoovialast. Potikillud viitavad, et kants pandi püsti viikingiajal, umbes 10.–11. sajandil. Esialgul oli ta ainuke linnus Lohul. Vall oli laotud peamiselt paeplaatidest ja raudkividest, kiviseina sisekülje vastu ehitati arvatavasti 12. sajandil palkhooned, mis olid mõeldud ühekorraga nii elamuks kui ka kaitseks. Nii nagu paljudel-paljudel muinaslinnustel, lõi tulenuhtlus valjult ka Lohu II linnust. Võimalik, et isegi korduvalt.

(Muinasasula kõrval peidab end puude vahel vana viikingiajal ehitatud Lohu II linnamägi. Lisaks madalale vallile reedab tema asukoha valge muinsuskaitsetahvel)

(Vana linnuse väike hoov karjub vikati järele. Nagu fotolt igakülgselt näha, ei lähe vikatiga niitmine tänapäeva noorusele enam põrmugi korda)

(Lohu II linnuse lõunapoolne vall koos entusiastlike muinashuvilistega. Vallil on veel nii palju kõrgust säilinud, et hooletu ronija saaks oma kauaoodatud trauma kätte)

Olgugi et Lohu I linnuse [3] ehitusaeg on veel kaunis segane peatükk meie suurejoonelise esiajaloo annaalides, võib 12. sajand olla selleks üsna usutav. Krunt valiti Keila jõe paremkaldale, küla ja vana linnuse suhtes vastaskaldale. Paras plats – umbes 6500 m² – ümbritseti kividest ja palkidest ringmüüriga, millest on jäänud veel nüüdki mitme meetri kõrgused vallid. Ühes nurgas, kus ringvall hetkeks katkeb, asus nähtavasti värav ja selle kõrval, valli kõrgeimas otsas, kaitsetorn. Väljakaevamisi on linnuse peal tehtud vähe. 1914. aasta kaevamiste käigus leiti katkiläinud nõude tükke, kirves ja vööpannal. Tänavu (2015) nokitseti veidi valli otsa väravakäigu juures. Mulla sees paljastuvad kivid pärinevad nähtavasti mingitest muistsetest ehitistest. On arvatud, et vana linnustki ei visatud uue valmides minema, vaid muudeti suure linnuse eelkindlustuseks.

(Lohu I linnus on nii suur, et korraga jääb fotole heal juhul ainult pool. Teist poolt peate endale ette kujutada, omalt poolt kinnitan, et ta on ka tegelikult olemas)

(Valli kõige kõrgema otsa juures on arvatavasti vanasti olnud väravakoht. Igatahes praegu on ta seal)

(Nagu näha, pole linnusemüüre laotud õhust ja armastusest, vaid paeplaatidest, sekka ka mulda. Müüriladujad tegid väsimatut tööd, suus sülje-, vere- ja oksemaik)

(Salapärased raudkivid rohukamara all. Ehitus, mis muud. Foto: T. Erik)

13. sajandi alguseks kuulus Lohu Harjumaa ja kogu Põhja-Eesti tugevamate linnuste sekka, nii et ristisõdijatel tuli ta oma vallutusplaanidesse arvata. 1216. ja 1220. aasta rüüsteretkede ajal nad vist siiski linnust veel ei puutunud, küll aga 1224. aasta alguses, mil ristisõdijad riialastest mõõgavendadeni ning liivlastest lätlasteni läksid kogu vahmiiliga vahepeal ülestõusnud eestlaste linnuseid uuesti ära võtma. Esialgu tahtsid nad minna küll Tartu peale, aga kellelgi tuli poole peal meelde, et Põhja-Eestis on konkurendid taanlased väga hädas ja selle peale tehti plaanid käigult ümber ning marsiti Harjumaale. Loone linnuse all käis piiramine ja taplus kaks nädalat ning selle aja jooksul läksid piirajatel käiku ammud, patarellid ja piiramistorn. Viimase jaoks kaevati linnusevalli kõige kõrgemat kohta, arvatavasti värava kõrval oleva torni juurest, kuni tekkis hirm, et kogu kaitsekupatus võib laiali pudeneda. Kaela langenud raskuste tõttu pidid linnuse kaitsjad viimaks alla andma, neile kingiti küll elu, ent kogu varandus – hobused, härjad ja muud kariloomad, vara, raha ja riided – võeti ära ning linnusele pandi tuli otsa. Taanlased olevat ootamatu abi peale muidugi väga rõõmsad olnud.

Aga siin tuleb mängu tilluke detail, mis paneb kahtlema, kas Henrik ikka päris kõike nii kirja pani, nagu asjad päriselt aset leidsid või lubas ta aeg-ajalt kontrollimata infol oma ajaraamatusse pesa punuda. Lohu linnuse juures pole seda piiramise ajal toimunud suurejoonelist vallikaevamist kuskil eriti näha. Teisiti on lugu Harjumaa lõunaosas oleva Keava linnamäega. Seal on küll üht perve tublisti kraabitud ning võib-olla, et suisa selsinatsel 1224. aastal. Nii ongi ajaloolaste ja arheoloogide sekka siginenud kahtlus, et Henrik äkki ei räägigi igal pool sulakulda ja haljast hõbedat, vaid on paiguti häma ajanud. Aga eksimine on inimlik. Vähemalt mainis ta paari lausega, et (nõndanimetatud) Loone piiramise ajal käisid osad sakslaste sõjaväest kolme väiksema läheduses paikneva linnuse juures ähvardamas ja kolli tegemas, mille peale neile palju makse ja vaipu anti. Nii et ehk ajas kroonik midagi omavahel segamini ning Lohu asemel piirati ägedalt hoopis Keavat. Mis oleksid need lähikonna kolm väiksemat, aga vaipaderikast linnust, jääb suureks ajaloo müsteeriumiks.

Uuema aja lohulased on linnuse õue leidnud olevat sobiliku jaanitule tegemiseks ning seega kutsutakse linnust praegu vahel ka Jaanilinnaks. Pidagem siis meeles, et see nimi ei tule väga suure tõenäosusega mingist muistsest Jaani-nimelisest linnusepealikust...

(1930. aastatel pandi paljudele linnustele pronksist kaardid, kus on kõik selleks ajaks teadaolevad linnusekohad peal. Oleks nad üles pandud näiteks 1200. aasta paiku, oleks ristisõdijad olnud sulavõis - üksainuke selline kaart võimaldanuks sõjakäike linnuste ja maade peale kümneid kordi lihtsamalt planeerida ja läbi viia. Foto: T. Erik)

Aga lähme edasi! Need, kes arvavad, et Kohilast ida pool pole suurt midagi vaadata – mitte, et ma selliseid inimesi isiklikult kohanud oleks –, eksivad rängalt. Angerja ja Pahkla külade kandis on lahtise meelega maadeavastajal kogeda palju põnevat. Pahkla taga metsades on mitu saunast suuremat rändrahnu (sh Pahkla Suurkivi ehk niinimet Eestimaa kivide kuningas), mida me fanaatiliste kiviuurijatena pidime ilmtingimata ära nägema, peale ronimisest või sisse pugemisest kõnelemata. Ka vaatasime ühes taluhoovis ilutseva keskaegse vasallilinnuse varemeid ning heitsime põgusa pilgu pealtnäha ilmetule rohumaale ja mingitele põllumajandus/tootmishoonetele. Mõnisada aastat tagasi olid siin kellegi kodud, praeguseks on see väli saanud nimeks Angerja asulakoht [4]. Eks selliseid kunagiste talude ja külade kultuurkihte ole meie maal leitud palju-palju ning nende read täienevad iga aastaga.

(Järsk kõrvalepõige arheoloogiast geoloogiasse. Eestimaa kivide kuningas koos väikese loodusesõbraga. Foto: T. Erik)

(Trepi kasutamine ei tulnud paratamatult kõne alla. Õnneks pakub samblik arvukaid võimalusi ronimiseks. Võite kodus järgi proovida. Fotod: T: Erik)

Angerja oli suur ja jõukas, Taani Hindamisraamatu järgi kuulus Angær-ile 25 adramaad –peaaegu sama palju kui Lohule. Osa tema rikkustest on jõudnud meie päevadessegi. Üks 12.–13. sajandi aare leiti kuuekümnendatel, teine 1986. aastal. Vanem leid oli esindatud koosseisus kaksteist hoburaudsõlge, üks punutud käevõru, üks kaelavõru tükk ja üks sõrmuselaadne toode. Teisena leitud aare, kaks laia ilusasti kaunitatud hõbekäevõru ning kaks hõbedast sõlge, oli maha maetud savipoti sees – küllap oli omanikul kavas oma varandus millalgi veel üles kaevata, ent õnnetu saatuse tõttu läks kõik teisiti.

(Kiviaia taga algab Angerja muinasasula. Parempoolses servas piiluva küüni ehitamisel leiti hõbeaare ning iidne tarease)

1986. aastal tehti ka Kohila sovhoosi uue heinaküüni ehitamise tõttu asulakoha kultuurkihilaigu peal päästekaevamised. Maa sees peitus muinasaja loojangu majavundament, mis lubas ette kujutada, kuidas toona üleüldse elati. Talumuuseumitest tuntud avar rehielamu on hulga noorem leiutis, muinaselamud olid väikesed ristpalktarekesed. Näiteks Angerjalt leitud maja mõõtmed olid vundamendikivide järgi otsustades 3,5 x 3,7 m. Lisaks kogu majapidamismammona ja laste-loomade-emalehmalellepoegadele pidi tuppa ära mahtuma ka kerisahi, mille jäänused ühest nurgast leiti. Ega ruumi sellises majas just üleliia polnud, aga esiteks olid elanikud nähtavasti ise juba harjunud taolise tiheda pead-jalad-koos elustiiliga, teiseks jäid talvised küttearved talupojamõistusele vastuvõetavatesse piiridesse. Hoone põrandaks oli mulla peale tallatud savikiht, täpselt samamoodi, nagu näiteks Kagu-Eestis viikingiaegses Rõugeski oli tavaline praktika. Seinapalgid olid koos katuse ja muu taolisega rännanud väljakaevamiste ajaks kõige kaduva teed. Sest et ei aeg ei peatu, ei-ei...

Erinevalt tänapäevasest olukorrast on Angerja kunagi väga ammu olnud tähtis koht. Asulakoha kaaslaste seas on vähemalt kuus kivikalmet, üle tosina lohukivi ning lähikonnas veel paar püha allikat. Üheskoos olles ei hakka neil sel igikestval ajarännakul kunagi igav. Seni on nad vastu pidanud – kes sajandeid, kes aastatuhandeid. Ja kui kõik läheb plaanikohaselt, siis kestavad nad Aegade Lõpuni.