Muusikamaailma viies lugu pärineb kaugelt soojalt lõunamaa saarelt Maltalt. See on väike saareriik Vahemeres, kus 316 ruutkilomeetril elab 445 000 inimest. Seda on päris palju. Riigi ametlikud keeled on malta ja inglise keel. Malta keel, millel on üleüldse kokku 520 000 kõnelejat (arvestav osa neist muidugi väljaspool Maltat ennast) kuulub afroaasia keelkonna semiidi rühma ning on sugulaste seas muide ainus, mis on alati kasutanud ladina tähestikku.
Selle rubriigi malta keele esindaja Freddie Portelli tegi kodumaal ilma juba 1960. aastatel ning koos oma meeldejääva nimega bändiga "The Malta Bums" tuuritas Euroopas ja Põhja-Ameerikas. Loo nimi "Hallini" tähendab "Jäta mind".
Nojah, selge on see, et päris iga päev ma uut muusikat siia postitada ei jõua. Ent andkem endast parim!
Soomeugri kõige rahvarikkam keel on ungari keel, millel on Ungaris ja üle maailma kokku umbes 13 miljonit kõnelejat. Seetõttu pole ka mingi ime, et head muusikat jõutakse seal palju teha. Kuna minu maitse-eelistused kipuvad tahes-tahtmata kalduma sinna metali poole, siis juhtuski, et ka nüüd tuleb järjekordne stiilinäide just hevimaailmast. Morpheus on 1998. aastast alates Kaposváris resideeruv bänd, mis on tänaseks välja andnud kolm täispikka plaati. Loo nimi "Az idö most jött el" tähendab "Aeg on nüüd kätte jõudnud" (tõlke eest tänud Stinale!), aga et tegemist on eesti keelest praeguseks väga kaugele kasvanud sugulaskeelega, siis lause kõla järgi pole eestlasel võimalik ise midagi tuletada. Igatahes, kuulake ise!
Ei saa me läbi Norrata, eriti kui kõne all on Norra black metal. See 1980-ndatel aastatel idanema hakanud ning 90-ndate hakul täiemääraliseks iseseisvaks muusikastiiliks kasvanud nähtus on juba ammu muutunud Norra üheks kõige äratuntavamaks ja majanduslikult edukamaks kultuuriväljundiks.
Kuigi tegemist on väga laialdast rahvusvahelist tuntust ja vastukaja
saanud stiiliga, on täitsa arvestav osa Norra bläkist endiselt jäänud
emakeelseks. Norra keelt räägivad tänapäeval umbes 5 miljonit inimest ning see kuulub indoeuroopa keelkonna germaani keelte põhjarühma. Talle on lähedased rootsi, taani ja islandi keeled.
Ilmselt kõik teavad, et black metal on üks õudne lärm, milles trumm ja kitarr üksteist kiiruse ja valjudusega ära lämmatada püüavad ning koledad karjed kõigele vähegi arusaadavale lõpu peale teevad. See on muidugi täiesti õige, ent aeg-ajalt - ja võiks öelda, et sagedamini, kui võiks oodata - hüppab välja kollektiive, kes sellele klišeele vee peale tõmbavad. Galar on üks neist, kes muusika esteetilise külje seavad kõrgemale kõigest muust, saavutades nõnda tulemuse, mis defineerib Põhjala kogu oma mustmiljonis aspektis. Olge julged ja visake kõrv pääle!
Tänane lugu pole samuti kuigi kaugelt leitud. Lõunanaabrite lätlaste muusikast teame me märksa vähem kui võiks, ent meie geneetiliselt lähim sugulasrahvas on muide väga andekas head muusikat tegema. Ise leidsin rokikollektiivi nimega Opus Pro, kellest ma seni varem midagi kuulnud polnud. Bänd oli iseäranis tuntud 1980-ndatel ja 90-ndatel aastatel. Viljeledes peamiselt hevirokki, võitsid nad masside südamed ilmselt just ballaadlike hümnidega. "Rozā lietus" tähendab roosat vihma.
Lätlastest veel niipalju, et nende keel läti keel kuulub koos leedu keelega indoeuroopa keelte balti rühma. Läti keel jaguneb kolmeks peamiseks murdeks - keskläti (millest kujunes läti kirjakeel), liivi (iseäranis tugeva läänemeresoome mõjuga) ja ülemläti (mille osa on ka eraldi keeleks peetav latgale murre). Läti keelt peab oma emakeeleks umbes 1,4-1,5 miljonit inimest, nii et neid on vaid natuke rohkem kui eesti keele kõnelejaid.
Mulle meeldib muusika. Õnneks pole ma ainus; terve maailm on
täis suurepäraseid muusikuid, kes valavad jumalikku inspiratsiooni
helide mängu. On suur rõõm otsida ja leida eri maanurkadest ägedaid
lugusid. Seepärast mõtlesin ma, et miks mitte seda kõike veidi
süsteemsemalt teha. Eile sooja kevadpäikese paistel tänaval jalutades
tekkis konkreetne plaan - miks mitte postitada siia blogisse terve aasta jooksul
iga päeva kohta üks tore laul, aga nõnda, et iga lugu oleks esitatud
erinevas keeles. Ega ma just alati ei pruugi netti sattuda, aga samas saab ju
lugusid ka ette või järele postitada. Eks näis, kuidas minema hakkab, igatahes on see hea võimalus paljude uute esitajate ja lugude
leidmiseks, mille suurepärasusest meil veel aimugi pole. Ning ühtlasi saan tunda jagamisrõõmu.
Mõni
aeg tagasi postitasin siia uputaja-blogisse meeldivaid leide
soome-ugrikeelsetest muusikamaailmadest ning sestap ongi paslik selle
teemaga uut sarja alustada. Olge lahked - teie ees on Karjala rokkar Santtu Karhu ja tema bänd Talvisovat!
Venemaal Karjala Vabariigi pealinnas Petroskois juba 1990. aastatest
alates tegutsenud punt on haruldane nähtus, kuna laulab
aunusekarjala ehk livvi keeles. Karjala keel nimelt jaguneb kolmeks peamiseks murdeks või keeleks (kuidas keegi arvab). Need on päris- ehk vienakarjala keel, livvi ehk aunusekarjala keel ning lüüdi keel. Kõik nad on päris ohustatud - karjala keel(-ed) on tänapäeval üks kiiremini kahaneva kõnelejaskonnaga soome-ugri keeli. Täpsed andmed puuduvad, kuid hinnanguliselt on livvi keele kõnelejaid kuskil 14 000-25 000 inimese vahel. Ajalooliselt on seda räägitud praeguse Karjala Vabariigi lõunaosa külades, aga tänapäeval elab suur osa karjalasi ka linnades. Nende seas on kodanik Aleksander Medvedev, muusikunimega Santtu Karhu, kes viljeleb peamiselt folgimõjulist rokkmuusikat, mängib mitmeid erinevaid pille ja, nagu ma aru sain, siis kirjutab mõnikord ka ise laulusõnu. Mees nagu orkester.
Leidsin Santtust ka lühikese dokumentaalfilmi, kus ta räägib oma elust ja muusikast, aga samuti keelest, mille elushoidmisega ta muusika abiga tegeleb. Juttu tuleb ka Karjala ajaloost ja tänapäevast. Taustaks veidi kulunud ilmega külad ja kriimulised nõukogude miljööga linnapildid. Aga kui rokenroll ei õitse sellistes tingimustes, siis kus veel?