Unelendaja

Nälg, taud ja saluudid

mehitatud kosmoselend Poola

Surma hobusemehed me oleme, igaüks isemoodi.



Talvematk, millest tänaseks päevaks on möödas juba hea mitu nädalat, oli lakkamatu võitlus ellujäämise eest. Seekord me siiski võitsime, kuid tasub meeles pidada, et see on pelgalt etapivõit. Enesehävitajalik huumor ärgitab igatahes edasi, ikka hullema hoo ja metsikuma pingega panema. Kuni jalalt langeme, irvitus näol. Igatahes mulle meeldis ja kui elu lubab, siis teinegi kord.

...Metsas oli väga pime, aga kuna meil olid kassi silmad, siis lootsime, et see aitab. Kahjuks olid meil vist vastsündinud kassi silmad, sest me ei näinud halligi. Pillasin vanale kalmele jõudes oma seljakoti kogu varustusega maha ja oleksin selle hea meelega uuesti üles võtnud, aga kuna eredalt oli veel meeles, mis juhtus minu hüva kujutletava sõbra Toidoga. Tal pudenes kalmel kuldkell maha ja ta võttis selle siis üles ja puha, aga kalme seaduste järgi polnud see lubatud ning peagi oligi Toits-poisil katk külas. Nõnda siis poetasin kallile kadunukesele seljakotile paar krokodillipisarat järelhüüdeks ja komberdasin ise edasi. Kuri liigesepõletik sõi meie põlvi ja küünarnukke, ent taganeda polnud kuhugi - seljataga oli Moskva ja sinna meil ometigi asja ei olnud. Minu kaaslased Illo ja Toido (kes nüüdseks oli manalavana) ägisesid oma seljakottide all, aga mina surusin käed karmanisse ja lasin muretut vilet. Jah, ees ootas hele, põletav tulevik...

0 arvamist :