Edu valem

1) Tulge linna pealt koju kell kaks öösel, meeldivalt veinisena.

2) Otsustage kuulata enne lõplikult unenäomaailmasse siirdumist veel natuke muusikat.

3) Valige kindlasti kuulamismaterjaliks järgnev lugu (Skitliv "Skandinavisk misantropi"):



4) Nautige tulemust, lubatud on ka spontaansed enesetapud või lihtsalt põlemasüttimised.

Charlie and the Sulphur Factory

Kalk pimedus, mis meie kohale on laotunud, sundis mu hinge tuhaks ja vaimu kibedaks. Selles sünges, tulevikus võimalusi mitte nägevas painajas hakkasin ma tasapisi tunnetama maailma nii, nagu ta võib-olla päriselt ei ole, aga meie, mannetute, jaoks kõlbab küll. Või kui olla veelgi täpsem, on see meie jaoks parim ja õigeim tunnetusviis. Õpetus. Suund. Sest kes soovib maailma paremaks teha, tehku seda kõigepealt enda arvelt. Vabastagu ilm endast ning ta näeb, kuis tekib killuke harmooniat sinna, kus seda varem ei olnud. Ning samm sammu haaval langeb inimkond tuhka ja maailm tõuseb tuhast...

Hüperborea asub maailma servas ning sedavõrd, kuidas talle omistati kunagi harmoonilist täiuslikkust, on ta nüüd iseenda kõverpeegeldus. Hüperborealased manduvad, unustavad täielikult endid ning surevad viimaks välja, andes teed uuele täiusele. See on saatus, millest keegi neist ei suuda kõrvale keerata. Nad on vaene, kibestunud, ennast võõrastav rahvakogum, mineviku, oleviku ja tulevikuta tolm tuules. Nad on ettekuulutajad. Sest õppigu kõik neist teejuhtidest, kes esimestena suunduvad väljasuremise väravate lävele, sest kõik veel järgnevad neile. Viimaks jääb järele puhas maailm, vaba arvututest mürgitunud mikrokosmostest.



"Charlie and the Sulphur Factory" helid ja pildi salvestas 1695 2010. aasta loojangul, Igavese Talve hakul.

Väljasuremine on alanud...

I'll be back

Kogu õhtumaade tsivilisatsioon ja kultuurilugu mahub sellesse videosse:

...nad enam ei laula...

"Suur sügis, samm-sammult ta süveneb, kuni talveks ta vajub.."

Ehkki mul oli ilus ja õilis mõte lõpetada üks lugu ära, osutas kompuuter mulle karuteene teha ning igasugusest koostööst keelduda. See morjendas mind väga ning selle asemel hakkan hoopis taas müra tegema.

Üldse on viimasel ajal tehnika hakanud ära lagunema. Mis toimub?


P.S. Kui kellelgi on mõni sõrmelüli üle, siis võib selle lahkesti mulle annetada. Tean täpselt, mida sellega ette võtta >:)

Sünd ja sünd

Tume ollus, mis pikka aega oli lihtsalt üks üsna suvaline ideede rägastik, on muutumas järjest selgepiirilisemaks. Meil on olemas kaheksa hektilist, labiilset ja ääretult rahutut ballaadi, millest igaühel on oma lugu jutustada. Ma ei tea veel, millest nad kõik räägivad, aga igaüks neist tekitab oma tunde ja siis on tahtmine nende manava katarsise saatel ennast lõhki rebida, käristada samamoodi, nagu käriseb kitarr mu igavesti krampis sõrmede all. Lõppude lõpuks on see kõik kokku müra, sest teiseks pole mul täpset aimugi sellest, kuis peaks kõik see lõppude lõpuks kokku kõlama. Ma pole piisava tähelepanelikkusega kuulanud teisi, sest olen vaid enesele keskendunud. Ja RR74R pole just parim koht, kus proovide ajal end kuulata. Hah.

Need kaheksa hüplikku lugulaulu jutustavad meist ja sellisena nad ka jäävad. Me ei tee neile mingi "parema kuulatavuse" nimel refrääne või bridže vms juurde. Nad on nagu värdjalikud mürsikueas autistid, kellele ei lähe miski muu korda peale nende eneste sisemaailma. (mis paneb mind küsima: kas nad kajastavad iseenda siseilma või siiski oma loojate püüdlusi? kuigi ajalugu on näidanud, et lapsed söövad vanemaid ja et ussi olen ma oma rinnal soojendanud >:)

Aga me veel tõstame oma värdjad maailma palge ette ja paneme ta tunnistama sündinud fakte...

Ma ei talu elu

Untergang

Noorte ajaloolaste seas leidub tõepoolest kirkaid kriite. Säravamaid tõlgendusi igihaljast osast. Mainitud ainet pole ma kunagi võtnud, ent põgus kokkupuude on mul antud õppejõuga samuti olemas.

Laanemees

Mõnikord võib juhtuda nii, et avastad, et keegi on kunagi sõnastanud kõik su mõtted, tundmused, ideaalid ja pürgimused, mida sa ise kunagi ei lootnud piisava selgusega välja öelda. Just nõnda sündis minuga, kui sirvisin Juhan Jaigi "Kaarnakivi"-nimelist lühijuttude kogumikku ja leidsin, et pea kõik, mida ma olen kunagi (tulutult) püüdnud välja öelda - mis minus aga juba mõnda aega on kriipinud - , on siin öeldud ja trükisõnasse raiutud. See on nagu manifest, steitment võimisiganes. Siin see on:

Kole on too koht talvel. Pikk rabariba on ühel pool, kus kasvavad vaid jänniskased ja männimütsakad, mille vahel ohtrasti sookikkaid ja jõhvikmarjavarsi, mis aga mattund lumme sügavasse. Tolle sooriba kõrval on mets, tühi ja koletu, elutu, et jänesedki ei julge asuda sinna ja kardavad soodevahelise metsa õudust. - Ning teispool metsa on lai luhaväli, üleni lumes ja lage. Vaid jää ja lume alla mattund mädajõe pervedel kasvavad pajupõõsad, otsekui pöörasest tuulispääst igale poole sassi aet, ainult need mustendavad laial, ääretul, silmipimestavalt valgel lumelagendikul. Aga laanemaja kohal ühenduvad luhaniit ja rabasoo - sääl kohal ei lahuta neid mets. Ning sellepärast valitseb sääl lumetuisk järelejätmatult, on alatine tuuletõmb sääl, mis toob kaasa uimastavat soomürki ja jõe poolt niisket veekülma, et hingata on alati raske, ning kahelt poolt vaatab külmalt mets, nii külmalt, et kohates seda pilku, hakkab värisema süda sees ja koledus tõmbab küüntega üle selja. Hakkab tinana pähe üksinduse ja mahajäetuse tunne ja abitult hakkab silm otsima säält paigast äraviivaid teid, mida aga ei ole ühtki, pääle üle kõrgete lumehangede looklevate suusajälgede roobasjoonte.

Noid roobasjooni aga oli palju ja nad jooksid kõik Laanemehe majakese juurde kokku. Olid sirged nad kuni viimase majaäärse lumevallini ja säält laskusid alla ukse ette, sest tuulehood, keerutades ümber majanurkade, olid kannud majaseina lähedusest lume eemale, nii et olid tekkind eemale suured kõrged hanged, et vaevalt paistis nende vahelt must korstnaots kui känd.

Selles majakeses elas Laanemees, Karulaane metsavaht. Siia onni käis ta puhkama öil ja siin soojendas endale toitu, laadis padruneid, keetis püssirohtu ja nülgis jahisaaki. Siin oli ta kodu, ja kui Laanemees kaugetelt metsarännakutelt oli kodu lähedale jõudmas ja lumest väljaulatund korstnarusikat nägi, tõmbus ta näole imelik lõust, mis ei olnud ei naeratus ega häämeelevari, milles aga siiski peegeldusid kõik tundmused, mis Laanemees majakese vastu omas, kõik tema ja tema maja ühtesobivus ja poole tema eluaja jooksul ühtekasvamus tolle madala majakesega.

Ühte kasvanud ta oligi nii oma majakese kui ka ümbruskonnaga. Oli kui liikuv tükk tollest maastikust.

Oli Laanemees armastand metsa juba maast madalast ja hää meelega asus siia noormehena metsavahiks. Sest kus mujal kui siin on inimesel suurim vabadus, ja meelevalla all suur mets, nii kaugele kui jalg jõuab viia, nii kaugele kui oskas igatseda ta süda, mis janunes metsaõhu ja vaigulõhna järele. Siin vaid võis ta käia padrikutes ja tihnikutes, kuhu kunagi ei juhtu inimese jalg, siin võis ta rajada teid, mida ei saa tallama teiste inimeste jalad, siin võis ta õppida loomade ja metsa keelt ja läheneda tollele, aimata toda selgemini, mis on kõigile metsa hinges arusaamatut ja kummalist.

Nii ta elas ja käis inimeste seas harva. Oli võõrdund inimestest ja saand nende vastu umbusklikuks. Tundis, nagu oleks mets talle pühendand omad saladused, mida ta muile avaldada ei tohtind, kuid mis talle eneselegi ei olnud kunagi konkreetselt selgund ta mõttevallas. Ta oli metsa kaitsja, kehastund metsavaim, oli omandand metsalt palju; olid ta silmad välkuvad kui ilvesel ja asted varitsevad, hiilivad.

Elas ammu üksi metsamajakeses. Ei kohutand teda sugugi, kui udusel sügisöil kuuldus mürgiaurusest soost kuradi võigas köhimine ja tuule ulumine kändude vahel ja metsapuude tuules murdumine. Tummalt vaid vaatas siis aknasse ja huuled liikusid ning paistis otsaesiselt, et ta katsus midagi mõista. Kuid jäi siis jällegi rahule, toimetas midagi, istudes toa põrandal, pää vajund ettepoole ja liigutused aeglased. Põles ta lähedal väike lambikene ja ükskord kustus see tähelepanematult, ja samuti märkamatult oli kadund Laanemees voodisse ja magas vaikselt.


Juhan Jaik "Laanemees"

Kuulake muusikat

Juhin tähelepanu, et Eesti UG-metali häälekandja www.estmetal.ee on suveunest üles ärganud ning jätkab hämarate muusikaliste ettevõtmiste kajastamist.

Õige varsti on aga oota uut kuulamist ka minu isiklikult sõjarindelt. Lindistused on tehtud, jääb üle vaid veidi tehnilisi nokitsemisi. Seniajani hoidke hinge kinni.

Roheline.

Oo mets, kes unenägusid sa peidad

kurja silma pilgu eest

Ja kiivalt saladusi hoiad

Elu lättest, mõttest, -teest

Nii näengi – kõik on varjatud ja vait

kuigi kuulen, näen ja tean

Ainult umbne aimdus kraabib

teadvust. Miskit veel on seal.

Kui ükskord tõuseb päev ja käseb sul

nüüd unustada minevik

Ning jätta hedonism veel enne,

koidab kord kui videvik

Siis valu ühes üksindusega

su seltsis verevendlust joob

Ning veidralt õela muigega su pähe

halbu mõtteid koob.

Kae’.

Üts sain om iih.

Üts häönü’ tarõ müür.

Ma näi taad unõh

Mõtsa seeh

Sääl palosoiõ vaihõl.

Sjoo halas sain.

Sjoo sükäv, korgõ sain.

Ja korgõ hain

Ja nõgese’

Kõõ morol kasusõ’.

Koh ütskõrd tiidse jutussit

Tuust vana ilma aost.

Parhilla õnnõ

Sainaveer

Miä ammu unõhtet.

Indifference

a path to break

if one’s about to try

But may I warn

already late

it is to make a move

This horde is one

and numerous

it takes no prisoners

There is no frontline

whatsoever

there’s battle in your cells

For every step

you’re gonna take

it’s two or three ahead

I know your questions

fears and thoughts

though hope – sad, there is none

So listen now

it’s everything

air, water, stone and woods

It’s food you eat

and breath you take

and every little bird

Farewell my pal

your fate is here

no mercy will be spilled

Hah, irony

that on your grave

there grows a blooming foe.

Moment of clarity

Ma loodan, et DHG saab oma uue plaadi 2011. aastal tõepoolest valmis. Thorns lubas juba 2009. aastaks, aga näed, pole siiamaani asjaga ühele poole jõudnud. Aga ega ma palju tagant ei suru - las nokitsevad, kui peavad vajalikuks.

Loodan ka, et aega niivõrd ikka antakse, et saaksin üle kuulata nii uue Thornsi kui DHG. Ega eriti ei kahtlegi, et saavad olema suurepärased plaadid. Tegijad on ju tublid.

Teha on ilmatuma palju ning ega ma päris kõike ei jõuagi valmis. Midagi jääb ikka pooleli või üldse alustamata. Teatud asjad on, mis nõuavad igal juhul väljapäästmist minu mõtete vanglast. Nad raisk paljunevad kah veel seal...

Jah, nüüd tõesti ma näen oma päevade lendu. Nad on tõusnud õhku, lennanud kõrgelt ja siis nad maanduvad. Ning vikatkaar on valmis tehtud, kõigis oma sajatuhandelõputus värvivarjundis. Väga paljud soovid on täitunud ning ma olen oma elule selle eest väga tänulik. Väga paljusid asju ma ei soovigi. Ma ei ole kõikide asjade koguja. Lõppude lõpuks.

Algab otste ülesotsimine, sõlmede õppimine.

Au

Mida rohkem sinu vastased sind demoniseerivad, seda suuremat au nad sulle osutavad.

Ma lähen alla

On relvad laetud
On valed maetud
On aland sõda
Kus ma suren niikuinii

Uudiseid BM-rindelt

Kuulujutud räägivad, et pagan-metal ansamblis "Tapper" on käärimas sisetülid. Usaldusväärsetest allikatest pärineva info kohaselt korraldab Tartu blacki üks ristiisasid Arhitekt rivaal Rebasele veel täna õhtul korraliku rebasejahi. Ilmselt käib Emajõe Chicagos BM-skene klannisisene arveteõiendamine ja võimu ümbermängimine, mis arvatavasti nõuab veelgi ohvreid. Tsiteerides Arhitekti: "Rebane saab veel täna õhtul oma kuulid kätte."

Samal ajal on kinnipidamisasutustest jooksus mainekas BM- ja MC-tegelane Arütmia. Pole välistatud, et gängisõjad on otseselt seotud tema naasmisega allilmaringi. Loodetavasti nabivad võimurid kurikuulsa pahalase peagi kinni.

Tartu kõige mehhanistlikum trummar Koljat veedab oma nädalavahetuse aga hoopiski salajases väljaõppelaagris, kus harjutatakse püssilaskmist ning enese õhkulaskmist rahvarohkes kohas. Uskmatud saavad peagi tundma Tartu BM-džihaadi ulatust!

Sellega tänaseks lõpetame. Ääremärkusena lisame veel, et kuuldavasti on Viimsetalve ideoloog 1695 sattunud võimudega pahuksisse ning plaanitseb hirmsat Ragnaröki ja Holokausti, mis looks ebatäiusliku korra asemel täiusliku kaose.

Magage hästi, mudilased!

Hüperborealased

Fakte elust enesest

Mis siis vahepeal huvitavat...

Akna taga kõndis lõunasiil. Tuhnis miskit põõsa all.
Palo peal oli ilus päikesepaiste, aga praeguseks on see otsa saanud.

Lähen hangin söögikraami ja rändan Vahitorni.
Võtan kirjutamise jälle käsile, öelda on nii mõndagi ja samas mitte vähimatki.

Segakokkuvõte senisest suvest

Hape
surnud rebane
luu ja nahk
katuse lend avarustesse ja kojunaasmine
Muusika
Diip pööpl
unelend
mets
kikkaseened
veel metsa
köha
kummaline õhtuhääl metsas
kuklased
president
Kuningriik
murdumised ja
plaasterdamised
bläkk metal
1695
kõngenu
valendik
igatsus
lend
rahutus
mürk
ja veel murdumisi
tulevikumälestused
ja surm, kindlasti surm
kirves
haavad
veri
voolab
sõit
teelolek
teelolek
teelolek
ümberkeeramine
tolm
hammaste all
mets
mahajäetud majad
lootusetud lootused
jne
jne

jeah

..et ma unest eal ei ärkaks

hoffnung am ende der welt

Meihämm

Kui kreeklased oma jalaluid nagu kõrsikuid pooleks praksavad, on lausa väga meeldiv, kui see tähendab, et HRL-l esineb ansambel MAYHEM.

(mis on 100% grotesk minu silmaauku. Kaalun enda põlemapanemist esireas, et saada maksimaalne elamus sellest suurejoonelisest etendusest. Kõik teised jäävad selle kõrval äpuperekonnaks - noh, võib-olla välja arvatud DHG ja vahest kunagi Langenu ka)

The Scorn Torrent, mu kallikesed

Break down all conventional forms and create chaos to reinvent order
Rebel against all circles and dead ends
Fight your way with your mind set on the masses
Execute with mechanical aggression
Arrogance and extravagance
March on unapproachable
Shut out the outside pressure
Or are you too weak?
When shall they see the real darkness?
In a world where our justice is replaced by mercy
...mercy for the inferior
The serpent's maelstrom is already here
Just waiting to be unchained
So feed the fire with the vile and let sincerity rule
Why can't you see that the armoured hostile aura is meant to keep
You away in all your primal simplicity
(it seems like) fright procreates the downfall of the mind
Such a sin isn't it... the stagnation of it all
You must collect your instruments of battle
And protect, to emancipate that which lives within you
Rebel against the chains
Break down the embodiment of your pain
Attack with robot precision
Rise and Shine under Wings of Divinity
Now pick me up night and whirlwind
And let me ride with you
To peace of mind and nothing to Rebel

.

Me uurime öö sügavamaid soppe
Ja hingeteadvuse salasusi
Aga muidugi ei mõtle me siis
et see avantüür ja seiklus
võiks hinge päriselt seest süüa
Ja kahju on natuke ehk sellest
et puuduvad teadmised
kuidas remontida hinge
ja kui need teadmised kord
tekivad - kes tont teab kust
siis pole enam vahet
siis on niikuinii hilja

Hoolimata öö
sügavaimatest soppidest
pole ma siiamaani
lõpuni mõistnud ja taibanud
et mis hea või halva pärast
ma üldse olen ja mida teen
Kui kõik oleks ette määratud
võiks ju siht meeles püsida
või kui ainult on juhus
siis söandan ma küsida
kes on inimene, et oma elule
nii suurt tähtsust pookida
Who do we think we are

Tahtsin kord -(või õigemini
tui see mõte just nüüdsama
praegu - kui olla üdini aus - (
aga ma pole kunagi üdini aus - (
ka mitte enese vastu))) -
panna kogu oma elunatuke
ühteainsasse laulu
mis pole isegi minu enese
kirjutatud või unes kuuldud
oo, on tõesti meeletult paremaid
täiusele pürgivaid teoseid
mille iga nootki on enam kui mina

There's so many different worlds
So many different suns
And we have just one world
But we live in different ones

Now the sun's gone to hell
And the moon's riding high
Let me bid you farewell
Every man has to die
But it's written in the starlight
And every line on your palm
We're fools to make war
On our brothers in arms

Müstika maik

Nähes täna linnas tüüpi, kes nägi täpipealt välja nagu noor hipist Varg Vikernes, mõistsin, et maailmas polegi asjad alati nii lihtsad, kui paistavad.

ÖÖ

Ning ikka ja jälle olen ma õnnelik selle üle, et meil on olemas BM, mis toob tasakaalu ja rahu sellesse musta südamesse, mille aus omanik ma olen. Kõik asjad saavad taas omale õigele kohale ning pilgus süüdatakse taas tuli....













....mida kellelgi teisel eales ei ole.....

Järjejutt 3

Meie järjejutu kolmas ja ühtlasi eelviimane osa viib meid väga üksildastesse paikadesse, mida Järva-Madise kihelkond rohkelt sisaldab. Minu rännakud siin – ja neid on viimase poolteise kuu jooksul olnud päris mitmeid – hakkavad nüüd otsa saama, kuna Järvamaa elu on minu jaoks veel vaid paari napi nädala jagu ning siis tulevad teised lood, mis saavad osaks ühest suurest traagelpuntrast nimega elulugu.

Kirjutamise paus on vahepeal suur olnud ning selle täpset põhjust ei oskagi öelda. Osalt olen olnud lihtsalt laisk, teisalt aga tuli ka elada, selle asemel, et sellest ainult kirjutada.

Ühesõnaga öeldes sai talv otsa ning kevad tuli sellise tormiga, et pea mõne päevaga oli lumi silma alt läinud. See ei tähendanud aga sugugi seda, et lumi oleks üldse ära kadunud. Metsa alla jääb ta tõenäoliselt oktoobrini püsima, kuni uus õrn lumekiht teda katab.

Suurel reedel, kui aega lahedalt käes, otsustasin ära käia Kaalepi Linnamäel, mida vaata et terve talve piielnud olin, kuid kuna koht asub keset sood ja metsa, siis pidin pikka aega leppima lihtsalt kaardi pealt õige punkti imetlemisega. Nüüd aga panin omad uhiuued kummikud jalga ning teekond rappa võis alata.

Nagu pildid ise jutustavad, oli raba vett täis ning kummipaadiga oleks tõesti kohati hästi hakkama saanud. Veed voolasid, laudtee kadus siin-seal ära ning ühel korral oleksin äärepealt kraavi jalutama läinud, kuid sain õnneks oma eksitusest õigel ajal aru. Suutsin siiski vee ka üle kummikuääre lubada ning etteruttavalt peab mainima, et vesi külastas mu jalgu veel tublil paaril-kolmel korral matka jooksul.

Raba enam-vähem läbitud, suunasin koonu metsa. Nüüd alles läks lõbusaks! Lund oli kohati kuni 40 cm; ainus, mis hoidis õigel rajal, oli puude tüvedele punase või kollase värvitud matkaraja märgistus, seegi paiguti raskesti leitav. Inimhingedest muid jälgi seal polnudki, olin sattunud tõelisse põtrade kuningriiki. Nemad olid kõikvõimalikke elutegevuse jälgi rohkelt jätnud. Paraku ühtegi elutegevuse jälgede loojat ennast ma oma Kolgata-teel ei kohanud. Kuna vett oli mitu korda jalanõudesse läinud, siis olid sokid märjad ja paksus lumes hakkas jalgadel väga-väga külm. Kõigest hoolimata jätkasin, kuna tagasitee enam eriti ei võlunud.

Jättes vahele kirjelduse, kuidas ma mitu tundi metsas elu eest üritasin kuidagimoodi edasi liikuda, jõudsin ma viimaks sildini, mis ütles miskit, et siin on pelgupaik Kaalepi linnamägi ja et see on riikliku kaitse all ning tal on registrinumber see ja too jne jne. Väsinud rändur muidugi väga rõõmus ning kohe järsust künkast üles ronima. Korraga näeb – keegi liigub võsa vahel. Jääb seisma, hakkab lähemalt vaatama. Ennäe – mingi karvane loom, nagu müts passib eemal. Rännumees võtab oma seebikarbist tuunitud fotoaparaadi ja hakkab karvakera pildistama. Fokusseerimine on tülikas, aga loom on hirmus kannatlik. Kokku tuleb umbes 25 minuti jagu fotosessiooni, millest mõni tulemus on nii enam-vähem. Paar tükki neist on siin, nii et võite ise oma zooloogia-alased teadmised vaka alt priiks lasta ning arvata, mis puntraga tegemist on:

Vahepeal tüdisin passimisest ära ning käisin mäel ära. Pole miskit öelda, ilus koht on, ma läheksin ise ka siia sõja eest pakku, sest milline vaenlane ikka viitsib nii kaugele vantsida, nad ju ikka pigem mugavad vennad. Tagasi tulles passis tuust ikka seal, kus enne – kiiret tal eriti just polnud, pealegi – kuhu tal kodunt ikka minna?

Tagasitee oli palju lühem, ehkki vahepeal tuli lumes sumpamist jälle ette. Kuna minu kartograafiline abimaterjal oli pehmelt öeldes kesine, siis helistasin oma lahingpaarilisele, kes Tartus muuhulgas palju aerokaartidega tegeleb ning palusin tal öelda, kuskohas ma üldse asun. Telefonivestlus oli umbes järgmine:

„Nüüd peaksid kraavi nägema vasakule minemas.“

„Ei ole miskitki kraavi. Aa, ei, nüüd näen. On kraav.“

„Umbes kahesaja meetri pärast tuleb paremat kätt väike tiik.“

„Selge. Kõnnin siis edasi.“

Jne.

Kui pärast kõiki looduse seatud takistusi ja raskusi viimaks koju jõudsin, oli matka algusest möödunud umbes seitse tundi. Jalad said muidugi külma, mistõttu tegin tulist jalavanni ning olin kaks tundi haige, mis väljendus oksendamises ja halvas enesetundes, aga sama kiiresti, kui see kõik tuli, ta ka läks ning kõik sai korda.