Untergang
Ütles
unelendaja
arvamist
(1)
Noorte ajaloolaste seas leidub tõepoolest kirkaid kriite. Säravamaid tõlgendusi igihaljast osast. Mainitud ainet pole ma kunagi võtnud, ent põgus kokkupuude on mul antud õppejõuga samuti olemas.
Laanemees
Ütles
unelendaja
arvamist
(
0
)
Mõnikord võib juhtuda nii, et avastad, et keegi on kunagi sõnastanud kõik su mõtted, tundmused, ideaalid ja pürgimused, mida sa ise kunagi ei lootnud piisava selgusega välja öelda. Just nõnda sündis minuga, kui sirvisin Juhan Jaigi "Kaarnakivi"-nimelist lühijuttude kogumikku ja leidsin, et pea kõik, mida ma olen kunagi (tulutult) püüdnud välja öelda - mis minus aga juba mõnda aega on kriipinud - , on siin öeldud ja trükisõnasse raiutud. See on nagu manifest, steitment võimisiganes. Siin see on:
Kole on too koht talvel. Pikk rabariba on ühel pool, kus kasvavad vaid jänniskased ja männimütsakad, mille vahel ohtrasti sookikkaid ja jõhvikmarjavarsi, mis aga mattund lumme sügavasse. Tolle sooriba kõrval on mets, tühi ja koletu, elutu, et jänesedki ei julge asuda sinna ja kardavad soodevahelise metsa õudust. - Ning teispool metsa on lai luhaväli, üleni lumes ja lage. Vaid jää ja lume alla mattund mädajõe pervedel kasvavad pajupõõsad, otsekui pöörasest tuulispääst igale poole sassi aet, ainult need mustendavad laial, ääretul, silmipimestavalt valgel lumelagendikul. Aga laanemaja kohal ühenduvad luhaniit ja rabasoo - sääl kohal ei lahuta neid mets. Ning sellepärast valitseb sääl lumetuisk järelejätmatult, on alatine tuuletõmb sääl, mis toob kaasa uimastavat soomürki ja jõe poolt niisket veekülma, et hingata on alati raske, ning kahelt poolt vaatab külmalt mets, nii külmalt, et kohates seda pilku, hakkab värisema süda sees ja koledus tõmbab küüntega üle selja. Hakkab tinana pähe üksinduse ja mahajäetuse tunne ja abitult hakkab silm otsima säält paigast äraviivaid teid, mida aga ei ole ühtki, pääle üle kõrgete lumehangede looklevate suusajälgede roobasjoonte.
Noid roobasjooni aga oli palju ja nad jooksid kõik Laanemehe majakese juurde kokku. Olid sirged nad kuni viimase majaäärse lumevallini ja säält laskusid alla ukse ette, sest tuulehood, keerutades ümber majanurkade, olid kannud majaseina lähedusest lume eemale, nii et olid tekkind eemale suured kõrged hanged, et vaevalt paistis nende vahelt must korstnaots kui känd.
Selles majakeses elas Laanemees, Karulaane metsavaht. Siia onni käis ta puhkama öil ja siin soojendas endale toitu, laadis padruneid, keetis püssirohtu ja nülgis jahisaaki. Siin oli ta kodu, ja kui Laanemees kaugetelt metsarännakutelt oli kodu lähedale jõudmas ja lumest väljaulatund korstnarusikat nägi, tõmbus ta näole imelik lõust, mis ei olnud ei naeratus ega häämeelevari, milles aga siiski peegeldusid kõik tundmused, mis Laanemees majakese vastu omas, kõik tema ja tema maja ühtesobivus ja poole tema eluaja jooksul ühtekasvamus tolle madala majakesega.
Ühte kasvanud ta oligi nii oma majakese kui ka ümbruskonnaga. Oli kui liikuv tükk tollest maastikust.
Oli Laanemees armastand metsa juba maast madalast ja hää meelega asus siia noormehena metsavahiks. Sest kus mujal kui siin on inimesel suurim vabadus, ja meelevalla all suur mets, nii kaugele kui jalg jõuab viia, nii kaugele kui oskas igatseda ta süda, mis janunes metsaõhu ja vaigulõhna järele. Siin vaid võis ta käia padrikutes ja tihnikutes, kuhu kunagi ei juhtu inimese jalg, siin võis ta rajada teid, mida ei saa tallama teiste inimeste jalad, siin võis ta õppida loomade ja metsa keelt ja läheneda tollele, aimata toda selgemini, mis on kõigile metsa hinges arusaamatut ja kummalist.
Nii ta elas ja käis inimeste seas harva. Oli võõrdund inimestest ja saand nende vastu umbusklikuks. Tundis, nagu oleks mets talle pühendand omad saladused, mida ta muile avaldada ei tohtind, kuid mis talle eneselegi ei olnud kunagi konkreetselt selgund ta mõttevallas. Ta oli metsa kaitsja, kehastund metsavaim, oli omandand metsalt palju; olid ta silmad välkuvad kui ilvesel ja asted varitsevad, hiilivad.
Elas ammu üksi metsamajakeses. Ei kohutand teda sugugi, kui udusel sügisöil kuuldus mürgiaurusest soost kuradi võigas köhimine ja tuule ulumine kändude vahel ja metsapuude tuules murdumine. Tummalt vaid vaatas siis aknasse ja huuled liikusid ning paistis otsaesiselt, et ta katsus midagi mõista. Kuid jäi siis jällegi rahule, toimetas midagi, istudes toa põrandal, pää vajund ettepoole ja liigutused aeglased. Põles ta lähedal väike lambikene ja ükskord kustus see tähelepanematult, ja samuti märkamatult oli kadund Laanemees voodisse ja magas vaikselt.
Juhan Jaik "Laanemees"
Kole on too koht talvel. Pikk rabariba on ühel pool, kus kasvavad vaid jänniskased ja männimütsakad, mille vahel ohtrasti sookikkaid ja jõhvikmarjavarsi, mis aga mattund lumme sügavasse. Tolle sooriba kõrval on mets, tühi ja koletu, elutu, et jänesedki ei julge asuda sinna ja kardavad soodevahelise metsa õudust. - Ning teispool metsa on lai luhaväli, üleni lumes ja lage. Vaid jää ja lume alla mattund mädajõe pervedel kasvavad pajupõõsad, otsekui pöörasest tuulispääst igale poole sassi aet, ainult need mustendavad laial, ääretul, silmipimestavalt valgel lumelagendikul. Aga laanemaja kohal ühenduvad luhaniit ja rabasoo - sääl kohal ei lahuta neid mets. Ning sellepärast valitseb sääl lumetuisk järelejätmatult, on alatine tuuletõmb sääl, mis toob kaasa uimastavat soomürki ja jõe poolt niisket veekülma, et hingata on alati raske, ning kahelt poolt vaatab külmalt mets, nii külmalt, et kohates seda pilku, hakkab värisema süda sees ja koledus tõmbab küüntega üle selja. Hakkab tinana pähe üksinduse ja mahajäetuse tunne ja abitult hakkab silm otsima säält paigast äraviivaid teid, mida aga ei ole ühtki, pääle üle kõrgete lumehangede looklevate suusajälgede roobasjoonte.
Noid roobasjooni aga oli palju ja nad jooksid kõik Laanemehe majakese juurde kokku. Olid sirged nad kuni viimase majaäärse lumevallini ja säält laskusid alla ukse ette, sest tuulehood, keerutades ümber majanurkade, olid kannud majaseina lähedusest lume eemale, nii et olid tekkind eemale suured kõrged hanged, et vaevalt paistis nende vahelt must korstnaots kui känd.
Selles majakeses elas Laanemees, Karulaane metsavaht. Siia onni käis ta puhkama öil ja siin soojendas endale toitu, laadis padruneid, keetis püssirohtu ja nülgis jahisaaki. Siin oli ta kodu, ja kui Laanemees kaugetelt metsarännakutelt oli kodu lähedale jõudmas ja lumest väljaulatund korstnarusikat nägi, tõmbus ta näole imelik lõust, mis ei olnud ei naeratus ega häämeelevari, milles aga siiski peegeldusid kõik tundmused, mis Laanemees majakese vastu omas, kõik tema ja tema maja ühtesobivus ja poole tema eluaja jooksul ühtekasvamus tolle madala majakesega.
Ühte kasvanud ta oligi nii oma majakese kui ka ümbruskonnaga. Oli kui liikuv tükk tollest maastikust.
Oli Laanemees armastand metsa juba maast madalast ja hää meelega asus siia noormehena metsavahiks. Sest kus mujal kui siin on inimesel suurim vabadus, ja meelevalla all suur mets, nii kaugele kui jalg jõuab viia, nii kaugele kui oskas igatseda ta süda, mis janunes metsaõhu ja vaigulõhna järele. Siin vaid võis ta käia padrikutes ja tihnikutes, kuhu kunagi ei juhtu inimese jalg, siin võis ta rajada teid, mida ei saa tallama teiste inimeste jalad, siin võis ta õppida loomade ja metsa keelt ja läheneda tollele, aimata toda selgemini, mis on kõigile metsa hinges arusaamatut ja kummalist.
Nii ta elas ja käis inimeste seas harva. Oli võõrdund inimestest ja saand nende vastu umbusklikuks. Tundis, nagu oleks mets talle pühendand omad saladused, mida ta muile avaldada ei tohtind, kuid mis talle eneselegi ei olnud kunagi konkreetselt selgund ta mõttevallas. Ta oli metsa kaitsja, kehastund metsavaim, oli omandand metsalt palju; olid ta silmad välkuvad kui ilvesel ja asted varitsevad, hiilivad.
Elas ammu üksi metsamajakeses. Ei kohutand teda sugugi, kui udusel sügisöil kuuldus mürgiaurusest soost kuradi võigas köhimine ja tuule ulumine kändude vahel ja metsapuude tuules murdumine. Tummalt vaid vaatas siis aknasse ja huuled liikusid ning paistis otsaesiselt, et ta katsus midagi mõista. Kuid jäi siis jällegi rahule, toimetas midagi, istudes toa põrandal, pää vajund ettepoole ja liigutused aeglased. Põles ta lähedal väike lambikene ja ükskord kustus see tähelepanematult, ja samuti märkamatult oli kadund Laanemees voodisse ja magas vaikselt.
Juhan Jaik "Laanemees"
Kuulake muusikat
Ütles
unelendaja
arvamist
(
0
)
Juhin tähelepanu, et Eesti UG-metali häälekandja www.estmetal.ee on suveunest üles ärganud ning jätkab hämarate muusikaliste ettevõtmiste kajastamist.
Õige varsti on aga oota uut kuulamist ka minu isiklikult sõjarindelt. Lindistused on tehtud, jääb üle vaid veidi tehnilisi nokitsemisi. Seniajani hoidke hinge kinni.
Õige varsti on aga oota uut kuulamist ka minu isiklikult sõjarindelt. Lindistused on tehtud, jääb üle vaid veidi tehnilisi nokitsemisi. Seniajani hoidke hinge kinni.
Roheline.
Ütles
unelendaja
arvamist
(
0
)
Oo mets, kes unenägusid sa peidad
kurja silma pilgu eest
Ja kiivalt saladusi hoiad
Elu lättest, mõttest, -teest
Nii näengi – kõik on varjatud ja vait
kuigi kuulen, näen ja tean
Ainult umbne aimdus kraabib
teadvust. Miskit veel on seal.
Kui ükskord tõuseb päev ja käseb sul
nüüd unustada minevik
Ning jätta hedonism veel enne,
koidab kord kui videvik
Siis valu ühes üksindusega
su seltsis verevendlust joob
Ning veidralt õela muigega su pähe
halbu mõtteid koob.
Kae’.
Üts sain om iih.
Üts häönü’ tarõ müür.
Ma näi taad unõh
Mõtsa seeh
Sääl palosoiõ vaihõl.
Sjoo halas sain.
Sjoo sükäv, korgõ sain.
Ja korgõ hain
Ja nõgese’
Kõõ morol kasusõ’.
Koh ütskõrd tiidse jutussit
Tuust vana ilma aost.
Parhilla õnnõ
Sainaveer
Miä ammu unõhtet.
Indifference
a path to break
if one’s about to try
But may I warn
already late
it is to make a move
This horde is one
and numerous
it takes no prisoners
There is no frontline
whatsoever
there’s battle in your cells
For every step
you’re gonna take
it’s two or three ahead
I know your questions
fears and thoughts
though hope – sad, there is none
So listen now
it’s everything
air, water, stone and woods
It’s food you eat
and breath you take
and every little bird
Farewell my pal
your fate is here
no mercy will be spilled
Hah, irony
that on your grave
there grows a blooming foe.
Moment of clarity
Ütles
unelendaja
arvamist
(
0
)
Ma loodan, et DHG saab oma uue plaadi 2011. aastal tõepoolest valmis. Thorns lubas juba 2009. aastaks, aga näed, pole siiamaani asjaga ühele poole jõudnud. Aga ega ma palju tagant ei suru - las nokitsevad, kui peavad vajalikuks.
Loodan ka, et aega niivõrd ikka antakse, et saaksin üle kuulata nii uue Thornsi kui DHG. Ega eriti ei kahtlegi, et saavad olema suurepärased plaadid. Tegijad on ju tublid.
Teha on ilmatuma palju ning ega ma päris kõike ei jõuagi valmis. Midagi jääb ikka pooleli või üldse alustamata. Teatud asjad on, mis nõuavad igal juhul väljapäästmist minu mõtete vanglast. Nad raisk paljunevad kah veel seal...
Jah, nüüd tõesti ma näen oma päevade lendu. Nad on tõusnud õhku, lennanud kõrgelt ja siis nad maanduvad. Ning vikatkaar on valmis tehtud, kõigis oma sajatuhandelõputus värvivarjundis. Väga paljud soovid on täitunud ning ma olen oma elule selle eest väga tänulik. Väga paljusid asju ma ei soovigi. Ma ei ole kõikide asjade koguja. Lõppude lõpuks.
Algab otste ülesotsimine, sõlmede õppimine.
Loodan ka, et aega niivõrd ikka antakse, et saaksin üle kuulata nii uue Thornsi kui DHG. Ega eriti ei kahtlegi, et saavad olema suurepärased plaadid. Tegijad on ju tublid.
Teha on ilmatuma palju ning ega ma päris kõike ei jõuagi valmis. Midagi jääb ikka pooleli või üldse alustamata. Teatud asjad on, mis nõuavad igal juhul väljapäästmist minu mõtete vanglast. Nad raisk paljunevad kah veel seal...
Jah, nüüd tõesti ma näen oma päevade lendu. Nad on tõusnud õhku, lennanud kõrgelt ja siis nad maanduvad. Ning vikatkaar on valmis tehtud, kõigis oma sajatuhandelõputus värvivarjundis. Väga paljud soovid on täitunud ning ma olen oma elule selle eest väga tänulik. Väga paljusid asju ma ei soovigi. Ma ei ole kõikide asjade koguja. Lõppude lõpuks.
Algab otste ülesotsimine, sõlmede õppimine.
Subscribe to:
Posts
(
Atom
)