Malmö muljed jätkuvad varsti. Seniks aga kuulake muusikat ühelt kõige loomingulisemalt ja eklektilisemalt heliloojalt, kes sellel maal eales kunagi elanud on.
Malmö pt 4
Ütles
unelendaja
arvamist
(
0
)
Teisipäev oli omaette Malmö avastamise päev. Toppisin endale niipalju riideid selga, kui mul oli, sest ilm oli jahe ja tuuline ning pealegi kippus mul kurk valusaks ja nina vesiseks. Esiteks lonkisin ma muuseumi juurde, kus leidsin tänava äärest ühe muistse lohukivi, ja seejärel sealt edasi Malmö linna peamise maamärgi "Turning Torso" juurde. See nimelt on Põhjamaade kõrgeim pilvelõhkuja 190 meetri ja 54 korrusega, nii et ära eksimiseks pidi ikka suisa lauspime olema. Seda ma päris veel ei olnud, sest torni leidsin vaevata üles. Ehitatud on ta selliselt, et näib, nagu väänataks teda välja. Veidi lisalugemist ja pilt kah:
http://en.wikipedia.org/wiki/Turning_Torso
Tornist oli mere äärde kiviga visata, sestap seadsin sammud just sinna, kus Taani väinade lained vastu Skoonet peksavad. Kaugemal vasakul - järelikult edela pool - paistis sild, mis ühendas Rootsit ja Taanit ning millest juba korduvalt olin üle sõitnud. Meie vahel oli ikka tubli tükk maad vahet ning sinna minemine oleks olnud liialt asjatu vaev. Täpselt sellepärast ma selle vaeva ette võtsingi. Muudkui vantsisin mööda mereäärset teed ja radu, kuni rännust kõrini sai ja paralleelselt teed mööda tagasi tulema hakkasin.
See tee läks teiselt poolt kitsaid tiike, mis suure sõidutee ja rannatee vahele jäid ning siin nägin ma palju huvitavat. Eelkõige erinevaid veelinde, keda Malmös on - erinevalt näiteks Tartust - massiliselt. Noh jah, Tartus on näiteks Emajõe peal sinikaelpardid, aga Malmö kui oluline merelinn mitte ainult inimestele, vaid ka aviofaunale on koduks rohkearvulistele sulelistele. Mina nägin seal näiteks järgmisi tegelasi: hallhaned (neid on igal pool ja näiteks veidi osavamatel kodututel ei tohiks toiduhankimisega erilisi probleeme tekkida), valgepõsk-lagled (sama palju kui hanesid), kühmnokk-luiged, sinikaelpardid, naeru- ja kalakajakad, laugud, taidid, üksik hallpõskpütt. Eriti ägedad olid luikede ja laukude pesad roostikus. Või vähemalt laukude pesad olid tõesti naatuke rohkem varjatud, samas kui luigepaar oli oma kodu rajanud otse silla kõrvale, nii et silla pealt oli - rõhutan, teoreetiliselt - näiteks täiesti võimalik hauduvale luigele pähe sülitada. Nii et malmölased ilmselt kakukaamerat ei vaja, vaid saavad huvi korral oma silmaga vaatama minna, kui kaugel need elukad näiteks oma järeltuleva põlve kasvatamisega on või midagi säärast.
Kesklinna jõudes kolasin veidi mööda peent jalakäijate tänavat ringi ning astusin sisse paari poodi, kus midagi ägedat ei olnud. Ei, valetan, muusikainstrumentide pood oli tegelikult väga äge, eriti muidugi - khm, khm - kitarrid. Näppisin üht kena klassikalist kitarri, et sõrmed keeli päris ära ei unustaks. Aga kaua sealgi konutada! Seniks, kuni M&M koju jõuavad, otsustasin ma lähedalasuvas surnuaias ringi luusida. See oli lausa kolmeosaline, igaüks teistest tänavatega eraldatud. Hauaplatsid olid kõik kenasti hooldatud ja üsna ühesugused, sest nende eest kantseldamisega tegelevad siin spetsiaalsed palgalised tegelased. Maetud oli ka igas vanuses ja iga päritoluga inimesi. Lõppude lõpuks oled ka heaoluühiskonnas ikkagi seltsimees Surmaga silmitsi. Hauakivide vahel tegutsesid oma igapäevategemisi varesed, harakad, hall- ja musträstad. Neid kõiki on siin ka üksjagu. Kuna vahelduseks tuulele soojendas vahepeal ka päike, siis istusin ühele pingile ning püüdsin isegi silma looja lasta, sest suurest kõmpimisest oli väsimus sisse tulnud.
Koju jõudes magasin praktiliselt kogu ülejäänud päeva ka maha.
http://en.wikipedia.org/wiki/Turning_Torso
Tornist oli mere äärde kiviga visata, sestap seadsin sammud just sinna, kus Taani väinade lained vastu Skoonet peksavad. Kaugemal vasakul - järelikult edela pool - paistis sild, mis ühendas Rootsit ja Taanit ning millest juba korduvalt olin üle sõitnud. Meie vahel oli ikka tubli tükk maad vahet ning sinna minemine oleks olnud liialt asjatu vaev. Täpselt sellepärast ma selle vaeva ette võtsingi. Muudkui vantsisin mööda mereäärset teed ja radu, kuni rännust kõrini sai ja paralleelselt teed mööda tagasi tulema hakkasin.
See tee läks teiselt poolt kitsaid tiike, mis suure sõidutee ja rannatee vahele jäid ning siin nägin ma palju huvitavat. Eelkõige erinevaid veelinde, keda Malmös on - erinevalt näiteks Tartust - massiliselt. Noh jah, Tartus on näiteks Emajõe peal sinikaelpardid, aga Malmö kui oluline merelinn mitte ainult inimestele, vaid ka aviofaunale on koduks rohkearvulistele sulelistele. Mina nägin seal näiteks järgmisi tegelasi: hallhaned (neid on igal pool ja näiteks veidi osavamatel kodututel ei tohiks toiduhankimisega erilisi probleeme tekkida), valgepõsk-lagled (sama palju kui hanesid), kühmnokk-luiged, sinikaelpardid, naeru- ja kalakajakad, laugud, taidid, üksik hallpõskpütt. Eriti ägedad olid luikede ja laukude pesad roostikus. Või vähemalt laukude pesad olid tõesti naatuke rohkem varjatud, samas kui luigepaar oli oma kodu rajanud otse silla kõrvale, nii et silla pealt oli - rõhutan, teoreetiliselt - näiteks täiesti võimalik hauduvale luigele pähe sülitada. Nii et malmölased ilmselt kakukaamerat ei vaja, vaid saavad huvi korral oma silmaga vaatama minna, kui kaugel need elukad näiteks oma järeltuleva põlve kasvatamisega on või midagi säärast.
Kesklinna jõudes kolasin veidi mööda peent jalakäijate tänavat ringi ning astusin sisse paari poodi, kus midagi ägedat ei olnud. Ei, valetan, muusikainstrumentide pood oli tegelikult väga äge, eriti muidugi - khm, khm - kitarrid. Näppisin üht kena klassikalist kitarri, et sõrmed keeli päris ära ei unustaks. Aga kaua sealgi konutada! Seniks, kuni M&M koju jõuavad, otsustasin ma lähedalasuvas surnuaias ringi luusida. See oli lausa kolmeosaline, igaüks teistest tänavatega eraldatud. Hauaplatsid olid kõik kenasti hooldatud ja üsna ühesugused, sest nende eest kantseldamisega tegelevad siin spetsiaalsed palgalised tegelased. Maetud oli ka igas vanuses ja iga päritoluga inimesi. Lõppude lõpuks oled ka heaoluühiskonnas ikkagi seltsimees Surmaga silmitsi. Hauakivide vahel tegutsesid oma igapäevategemisi varesed, harakad, hall- ja musträstad. Neid kõiki on siin ka üksjagu. Kuna vahelduseks tuulele soojendas vahepeal ka päike, siis istusin ühele pingile ning püüdsin isegi silma looja lasta, sest suurest kõmpimisest oli väsimus sisse tulnud.
Koju jõudes magasin praktiliselt kogu ülejäänud päeva ka maha.
Malmö pt 3
Ütles
unelendaja
arvamist
(
0
)
Esmaspäeval algas uus arginädal ning Maarja võttis mu kaasa Malmö muuseumisse, kus ta praktikal on. Mineku jaoks tegime Margusega mulle ühe jalgratta enam-vähem sõidukorda. Sõitma asudes selgus, et tegemist on tõenäoliselt kõige hullema jalgrattaga, millega ma oma lühikese elu jooksul sõitnud olen, kuigi suure tõenäosusega aitas kaasa ka minu talve jooksul tekkinud olematu vorm. Tohutute jõupingutustega õnnestus mul siiski Maarja kannul muuseumisse jõuda ja sain mahti rahus veidi verd köhida.
Malmö muuseum ise on ehitatud keskaegsesse linnusesse, mis 18. sajandist 20. sajandi alguseni oli kasutuses vanglana. Muuseumiekspositsioonis leidus nii ajalugu alates päris-päris vanadest aegadest kuni uusajani, samuti vanglat ja tema värvikaid asukaid. Omaette oli veel kunsti ja looduse osad. Fotokat mul kaasas ei olnud, nii et pilte ma teile näidata ei saa, vaid peate leppima minu subjektiivsete kirjelduste ja muljetega.
Alustades ajaloo osast. Kõigepealt jäi mulle silma eriliselt rohkearvuline kiviaja materjal - tulekivist peenelt töödeldud kraami (näiteks ohtralt kivist pistodasid) ja hiiglaslikke ilusasti kaunistatud savinõusid oli tagasihoidlikult väljendades palju. Pronksiaja osas võivad nad ka uhked olla. Vahest ainult viikingiaja kohta käiv väljapanek jäi natuke tagasihoidlikuks. Muidu oli ajaloo poole pealt muuseum nagu muuseum ikka - kuningate ja kuningannade pilte (sh minu suur lemmik Karl X, kes poseeris kunstikule, nagu oleks tal suht suva) ja palju vanu asju. Praegune ajalooekspositsioon on muidugi juba võrdlemisi eakas, 1970. aastatest, ning nad parajasti just tegelevad asjade uuendamisega.
Tore oli vangla ajaloo tutvustus. Omal ajal majutas auväärne hoone muidugi igasuguseid koloriitseid karaktereid alates valerahategijatest ja hulkuritest kuni patoloogiliste retside ja intsestifännideni. Ühes kongis näiteks voolas seina mööda verd. Küllap oli mõni muuseumipraktikant usinasti eneselõikumisega ametis, et vaid külastajatel põnevam oleks. Aga mis parata, iga amet siin ilmas on hea ja vajalik. Vist.
Pärast lõunat käisime veel kohalikku loodust tutvustaval näitusel. Eriti sügava mulje jätsid mulle kirevavärvilised, kuid ülimalt mürgised konnad, samuti palvetajaritsikad, karvapallist leemur, gekod ja püütonid. Lisaks olid esindatud päris elusad nahkhiired, kes oma klaasi taga ringi lendasid, rästikud, ungid, kohad, haug, ahvenad, kogred, särjed, ogalikud, linaskid (olgu, suurem osa neist uimelistest on meil koduski akvaariumis pesitsenud), küttkalad, nelisilmad ja mingisugused sootuks silmadeta koopakalad. Pluss veel mõni elajas, keda ma varem näinud ei olnud. Selles mõttes oli ikka päris huvitav küll.
Kojusõit läks juba leebemalt, sest ei püüdnudki enam nii suurt kiirust arendama hakata, ning imede ime - jalgratas hakkas justkui taltuma ning ei olnud enam nii nõme nagu enne.
Malmö muuseum ise on ehitatud keskaegsesse linnusesse, mis 18. sajandist 20. sajandi alguseni oli kasutuses vanglana. Muuseumiekspositsioonis leidus nii ajalugu alates päris-päris vanadest aegadest kuni uusajani, samuti vanglat ja tema värvikaid asukaid. Omaette oli veel kunsti ja looduse osad. Fotokat mul kaasas ei olnud, nii et pilte ma teile näidata ei saa, vaid peate leppima minu subjektiivsete kirjelduste ja muljetega.
Alustades ajaloo osast. Kõigepealt jäi mulle silma eriliselt rohkearvuline kiviaja materjal - tulekivist peenelt töödeldud kraami (näiteks ohtralt kivist pistodasid) ja hiiglaslikke ilusasti kaunistatud savinõusid oli tagasihoidlikult väljendades palju. Pronksiaja osas võivad nad ka uhked olla. Vahest ainult viikingiaja kohta käiv väljapanek jäi natuke tagasihoidlikuks. Muidu oli ajaloo poole pealt muuseum nagu muuseum ikka - kuningate ja kuningannade pilte (sh minu suur lemmik Karl X, kes poseeris kunstikule, nagu oleks tal suht suva) ja palju vanu asju. Praegune ajalooekspositsioon on muidugi juba võrdlemisi eakas, 1970. aastatest, ning nad parajasti just tegelevad asjade uuendamisega.
Tore oli vangla ajaloo tutvustus. Omal ajal majutas auväärne hoone muidugi igasuguseid koloriitseid karaktereid alates valerahategijatest ja hulkuritest kuni patoloogiliste retside ja intsestifännideni. Ühes kongis näiteks voolas seina mööda verd. Küllap oli mõni muuseumipraktikant usinasti eneselõikumisega ametis, et vaid külastajatel põnevam oleks. Aga mis parata, iga amet siin ilmas on hea ja vajalik. Vist.
Pärast lõunat käisime veel kohalikku loodust tutvustaval näitusel. Eriti sügava mulje jätsid mulle kirevavärvilised, kuid ülimalt mürgised konnad, samuti palvetajaritsikad, karvapallist leemur, gekod ja püütonid. Lisaks olid esindatud päris elusad nahkhiired, kes oma klaasi taga ringi lendasid, rästikud, ungid, kohad, haug, ahvenad, kogred, särjed, ogalikud, linaskid (olgu, suurem osa neist uimelistest on meil koduski akvaariumis pesitsenud), küttkalad, nelisilmad ja mingisugused sootuks silmadeta koopakalad. Pluss veel mõni elajas, keda ma varem näinud ei olnud. Selles mõttes oli ikka päris huvitav küll.
Kojusõit läks juba leebemalt, sest ei püüdnudki enam nii suurt kiirust arendama hakata, ning imede ime - jalgratas hakkas justkui taltuma ning ei olnud enam nii nõme nagu enne.
Malmö pt 2
Ütles
unelendaja
arvamist
(
0
)
Pühapäeval istusime kolmekesi Malmös rongi peale ja sõitsime Kopenhaagenisse ning sealt edasi ühte väikesesse maakohta nimega Lejre (mida hääldatakse Laire). Seal nimelt öeldakse olevat üks tore arheoloogiakeskus, kus püütakse erinevaid arheoloogiaeksperimente läbi viia. Näiteks selliseid, kus kirvega maja valmis raiutakse ja tulekivist pihukirveid nikerdatakse ja siis nendega näiteks hirv maha lüüakse. Olgu, selle viimase osas pole ma nii kindel, aga umbes midagi taolist igatahes.
Siis sõitsime taas rongiga Kopenhaageni kaudu koju Malmösse.
Uued seiklused juba õige pea!
Jalutasime tükk maad, sellest osa läbi metsatuka, ning jõudsime peasissekäigu ette, kus selgus, et tore arheoloogiakeskus polegi nii tore ja tehakse lahti alles 1. mail. Otsustasime siis, et mis nendest larparitest ikka vahtida, ja nautisime selle asemel Taani kaunist pastoraalset maastikku. Ainult vihm kippus seda idülli kergelt nurjama. Muuhulgas kohtasime oma tee peal üht parajat kääbast vanemast pronksiajast ning mingi kuninga või üliku pikkmaja aset viikingiajast.
Seejärel leidsime üles Lejre muuseumi, mis meie suurimaks rõõmuks oli tasuta ning kus leidus veel igasuguseid imetabaseid vidinaid 1000 aasta tagant.
Istusime veel muuseumi kõrvalhoones katuse all, ootasime vihma lakkamist ja kinnitasime keha. Seintel rippusid peened gobeläänid, mis kujutasid erinevaid kangelaslikke sündmusi Taani kuulsusrikkast ajaloost. Muuhulgas leidus ühel gobeläänil muinasastronautidele viitav kujutis, andes järjekordset tunnistust E. v. Dänikeni teedrajavale avastusele, et meid on minevikus külastanud ufokad ehk marslased.
Kui kõht täis ja vihm lakanud, tegime veel väikese ringi ümbruskonnas, kus me nägime PALJU HUVITAVAT. Näiteks veel neid kääpaid, mis Eesti mõistes oleksid parajad mäed, samuti ühe laevkalme jäänused, mis olid valmistatud menhiridest. Tõsijutt, olen valmis pead andma, et kalme rajamisel on olnud ühe teatava menhirimeistri käsi mängus. Rohkem vihjeid paraku anda ei saa.
Seda peab ka veel mainima, et Lejre kandis vedeleb igal pool tulekivi, nii et ma ei tea, kuidas nad näiteks mesoliitilisi asulakohti üles leiavad, kui iga mutimullahunnik on peoga seda pahna täis. Korjasime omale mõned ilusamad killud taskusse. Muuhulgas sain ühe sellise, mis meenutab kotka või sauruse küünist, nii et kujutan ette, et sellega saaks hästi näiteks kedagi tõhusalt vigastada. Ennast. või teisi.
Siis sõitsime taas rongiga Kopenhaageni kaudu koju Malmösse.
Uued seiklused juba õige pea!
Malmö pt 1
Ütles
unelendaja
arvamist
(1)
Olen juba alates reedest oma (seni) viimased elupäevad veetnud teiselpool merd Rootsis Malmö linnas. Andsin enne reisi mõnele inimesele lubaduse kirja panna, mis seiklusi vahepeal juhtunud on, aga seniajani ajas üks tegevus teist taga või siis tuli unele ruumi anda, nõnda et muljetada ei jõudnud ühti. Aga nüüd püüan siis veidi oma võlga vähendada.
Reedel sõitsin kohe päris hommikul bussiga Tallinna lennujaama, kus kohtasin puhtjuhuslikult vana klassivenda, kes minuga samasse lennukisse istus ja Kopenhaagenisse sõitis, et sealt edasi Kristianstadi minna ja endast karates Põhjamaade meister teha (sellest lugesin just uudistest). Temale oli see viimasel ajal juba päris mitmes õhusõit, aga mina olin viimati pealpool pilvi (ja sealjuures mitte unes, vaid ilmsi) käinud kuskil 2007 või nii. Suurema osa ajast ei näinud allpool midagi peale pilvede, sest lennuk hõljus umbes 11 km kõrgusel maapinnast ja õhusoojuseks öeldi olevat kuskil -55. Noh, nõndaks, möödusime sujuvalt Merkuurist ja Kuiperi vööst, misjärel teraslind mõnda aega pealtnäha sihitult Taanimaa kohal tiirutas, kuni endale maandumisplatsi leidis.
Tulin maha ja sain isegi oma seljakoti valutult kätte, mis kui udusulg mu õlgu rõhus, sest sinna oli pakitud kogu maailma humanitaarabi toiduainete näol. Koos üleõlakotiga kaalus mu pagas oma 28 kg. Rongiga tekkis algul kerge segadus, sest ma ei suutnud aru saada, millisel perroonil ma lõppude lõpuks ikka olema pean, et Malmösse jõuda. Paar rongi lasin seetõttu vahele, aga ka see mure lahenes viimaks ning tiksusin üle Sundi väina silla Rootsi kuningriigi poole.
Maarja oli vastas ning andis mulle oma bussikaardi, nii et sõitsin bussiga 4 peatust edasi. Maarja ise sõitis selle maa rattaga läbi, saime Värnhemi peatuses uuesti kokku ja läksime M&M-i korterisse.
Korter on ilus ja kuulub mingile prantslasele, keda ennast praegu kohal pole. Kultuursele inimesele omaselt on tema raamaturiiulis Moliere'i kogutud teosed ja otse loomulikult René Goscinny entsüklopeedia, kus on kirjas kõik inimkonna jaoks olulised faktid Asterixi koomiksi kohta. Kahjuks ei oska ma seda raamatut teatud keelte mittevaldamise tõttu lugeda, aga see selleks.
Kui Margus ka koju naases, tegime veidi plaane, mida õhtul tegema peaks. Otsustasime minna ühte jazzibaari. Teel nägime keset linna muruplatsil küülikuid, kelle tagaajamine lõppes tühjade kätega, kuid hoidke alt, tolgused - küll tuleb ka teil oma oinapäev! Jazzibaaris mängisid kolm pillimeest kitarre ja mandoliini ning laulsid stiilipuhast bluusi. Tõsijutt, kui neil poleks olnud tüüpilised skandinaavlaste näod peas, oleksin neid pidanud kuskilt USA lõunaosariikidest pärit karjaajajateks, kes saatuse kurjal tahtel on pidanud kuskil Skandinaavia pärapõrgus paguluses viibima ning igatsevad nüüd oma kaunist kodumaad taga.
Väga kaua me seal ei istunud, vaid läksime koju tuttu.
Malmöst endast ka paar sõna. Igale endast lugupidava bläkkari jaoks on tegemist püha Mekaga, sest just siin peeti 2008. aastal üks paljudest Gorgorothi nimeõigusega seotud kohtuistungitest. Seega - all hail to Malmö! Muidu on tegemist üsna tagasihoidliku linnaga, kus elab igasuguseid inimesi ja on mitu maja. Nii. Sellega on kohustuslik kirjeldus tehtud.
Laupäeval istusime kolmekesi bussi peale ja sõitsime Malmö lähistel asuvasse Trelleborgi, mis on väike linnake Rootsi lõunarannikul. Seal oli üks viikingiaegne linnus, mis millalgi 10. sajandi teisel poolel Taani kuninga (oli ehk Harald Sinihammas, kui ma õigesti pakun) käsul valmis ehitati. Linnuse ringvall oli korrapäraselt ümmargune, aga selleks ajaks, kui meie sinna jõudsime (kuskil lõuna paiku), oli sellest alles jäänud vaid umbes veerand. Noh, vaatasime siis seda veerandit ja jalutasime veel veidi ringi. Käisime Trelleborgi muuseumis ja istusime pargis. Pargis jalutas lisaks inimestele ja koertele (aga koerajalutajaid on Rootsis üleüldse palju) veel igasuguseid kukkesid ja mõned kalkunid ja paabulinnud. Väikeses aiaga ümbritsetud tiigis ujus paar musta luike. Tahtsime minna ka mere äärde, aga sadam blokeeris kogu lähema ranniku ära ja plaan jäi katki. Selle asemel leidsime hoopis puhtjuhuslikult ühelt väikeselt tänavalt üles keskaegse frantsisklaste mungakloostri vundamendi, millest oli tehtud hubane mikropark.
Subscribe to:
Posts
(
Atom
)