Jalutasime tükk maad, sellest osa läbi metsatuka, ning jõudsime peasissekäigu ette, kus selgus, et tore arheoloogiakeskus polegi nii tore ja tehakse lahti alles 1. mail. Otsustasime siis, et mis nendest larparitest ikka vahtida, ja nautisime selle asemel Taani kaunist pastoraalset maastikku. Ainult vihm kippus seda idülli kergelt nurjama. Muuhulgas kohtasime oma tee peal üht parajat kääbast vanemast pronksiajast ning mingi kuninga või üliku pikkmaja aset viikingiajast.
Seejärel leidsime üles Lejre muuseumi, mis meie suurimaks rõõmuks oli tasuta ning kus leidus veel igasuguseid imetabaseid vidinaid 1000 aasta tagant.
Istusime veel muuseumi kõrvalhoones katuse all, ootasime vihma lakkamist ja kinnitasime keha. Seintel rippusid peened gobeläänid, mis kujutasid erinevaid kangelaslikke sündmusi Taani kuulsusrikkast ajaloost. Muuhulgas leidus ühel gobeläänil muinasastronautidele viitav kujutis, andes järjekordset tunnistust E. v. Dänikeni teedrajavale avastusele, et meid on minevikus külastanud ufokad ehk marslased.
Kui kõht täis ja vihm lakanud, tegime veel väikese ringi ümbruskonnas, kus me nägime PALJU HUVITAVAT. Näiteks veel neid kääpaid, mis Eesti mõistes oleksid parajad mäed, samuti ühe laevkalme jäänused, mis olid valmistatud menhiridest. Tõsijutt, olen valmis pead andma, et kalme rajamisel on olnud ühe teatava menhirimeistri käsi mängus. Rohkem vihjeid paraku anda ei saa.
Seda peab ka veel mainima, et Lejre kandis vedeleb igal pool tulekivi, nii et ma ei tea, kuidas nad näiteks mesoliitilisi asulakohti üles leiavad, kui iga mutimullahunnik on peoga seda pahna täis. Korjasime omale mõned ilusamad killud taskusse. Muuhulgas sain ühe sellise, mis meenutab kotka või sauruse küünist, nii et kujutan ette, et sellega saaks hästi näiteks kedagi tõhusalt vigastada. Ennast. või teisi.
Siis sõitsime taas rongiga Kopenhaageni kaudu koju Malmösse.
Uued seiklused juba õige pea!
0 arvamist :
Post a Comment