Tallinn

Kolmapäeval käisime Riinaga Tallinnas. Külastasime Rocca al Mare vabaõhumuuseumit, aga kuna polnud just eriline hooaeg, siis olid enamik taluhoonetest kinni ja sisse me ei pääsenud. Ühte juhuse ja tutvuste (kõlab ju ägedalt, mis?) kokkulangevuste pärast siiski pääsesime. Tahtsime veel näha üht talu, mis pidavat praegugi lahti olema, aga õue peal seisis ERR-i auto ja patseerisid kuulsad staarid Rasmus Kaljujärv ja Mirtel Pohla. Sellest järeldasime me Riinaga, et nad filmivad seal Tuulepealset maad (või siis tegid Kaljujärve pätifilmile järge, nagu ma praegu mõtlema hakkan). Ega´s midagi. Läksime veidi eemale ühe suure-suure tamme alla pingile ja andsime heledatele keredele kosutust ning jõime pokaalidest veini, et oleks ikka peen.

Seal siis arenes meil mõte, et võiks ju Tuulepealsele maale oma täiendusi teha. Plaan minna neile võtete ajaks akna taha passima ja sisse piiluma jäi katki, sest selliseid stseene poleks nad niikuinii sisse jätnud. Siis mõtlesime, et ostaks vaesed näitlejad toidukraamiga ära ja annaks neile siis oma käsikirja ette, mida nad tegema peavad. Välja näeks see nõnda:

Aasta 1939. Euroopa on sattumas ohtlikku keerisesse. Eesti tajub olukorda kainelt ning alustab preventiivsõda nii Venemaa kui Saksamaaga. Laidoner kappab läbi Poola (tal oli ju naine poolakas) fritse peksma, Päts kui põline Venemaa-analüütik suunab kahurid itta. Meie kangelased Roo ja Kallaste satuvad idarindele. Kolm nädalat piiratakse Leningradi, pärast linna alistumist liigutakse Moskva suunas. Jõule võtavad sõbrad vastu Ohhoota mere kargel rannal sinimustvalge trikoloori kaitsvas varjus. Külas käib ka jõuluvana, kelleks osutub hoopistükkis rätsepmeister Sammal. Kõik on rõõmsad. Vana-aastaõhtul jõuab nendeni uudis Berliini langemisest ning Eesti vägede võiduparaadist seal. Kuna generalissimus Laidoner on peatamatu, liigub ta erakordse tuhinaga Prantsusmaa ja Suurbritannia peale. Sarja on ilmunud uus tegelane - vana britt Winston Churchill, kes sündmuste sellist pööret oodanud ei olnud ning ilmutab nüüd igal sammul ebakindlust ja otsustusvõimetust.

Sari lõpeb 1949. aastaga. Sõbrad Roo ja Kallaste istuvad oma Florida koloonias palmi all, mekivad pinakolaadat ja jälgivad orje suhkrurooistanduses tööd rügamas.

Küll see kõik toimima hakkab, jälgige aga telekavasid! Meie aga käisime kogu Vabaõhumuuseumi läbi, vaatasime merd (mida Tartus teatavasti pole) ja kui viimaks kõik nähtud, läksime loomaaeda.

Loomaaias olime võrdlemisi põgusalt (tavaliselt kulub seal ikka terve päev). Vaatasime hülgeid, šimpanse, lumeleoparde, ninasarvikut ja elevante (need lojused on ka veel hoolimata külmast sügisest õues). Jakke nägime pimedas. Nad on väga karvased ja suurte sarvedega. Metssigu nägime ka ja pisut teisi elukaid samuti.

Vaat siis! Kunagi asutan ma ise loomaaia. Ma panen sinna igasuguseid loomi elama.

Õhtul jõudsime hilja Tartusse ja olime väga väsinud. Eriti jalad.

Ülistage sõda!

Reklaamimaks härrasid ja prouasid patsifiste, keda ma halva juhuse läbi pisut tunnen, lisan kõigile imetlemiseks sõjamasinate pompöösse muusika. Filmi autoriks on Margus "Iluaednik", keda ka siin-seal kaadris kohtab.

Ja tea, et see on fckin Malev!

Püha Dekadents

Oo püha allakäik! Sa kasvad ja süvened mitte kuude ega nädalate, vaid juba päevade ja tundidega. Ajuti vaid näitan välja ma väetit kõrkust ning ütlen Sinust lahti, kuid Sinu määratud üherealisel teel ei ole ärakeeramisi ega valikuid. Nõnda pean ikka ja jälle naasma enda valitud rajale. Mis jääb mul üle - kui juba allakäigutee, siis võtkem sellest viimast, sõtkugem gaasipedaali ja keerakem muusika põhja. Ning managem näole hullumeelne irvitus, sest mida veel saab see kõik olla kui mitte hullus.

Näe, juba paistabki tee lõpp. Seinaga.

Kiiruse mahavõtmine praegusel hetkel jäägu nõrkadele.

I'm the life of this land

Ei saa kuidagi teisiti, kui peab hinge pealt ära ütlema, et Keep of Kalessin on kari üligeeniuseid. Tehes lähemat tutvust nende "Kolossuse"- plaadiga, pidin selles taas kord veenduma.

Kuidas saab muusika nii neetult ilus, kole, võimas, hingemurendav, pimestav, ülev ja meeleheitlikult äge olla?! Ja kõike seda korraga.

My name is equal to that of destruction
My kingdom is built on
(The ruins of) holy demise
The gods are brought down
By the hand of a mortal
My name will spawn legends
I ascend to the skies

Through time and space
We travel dimensions for eternity
We walk the path of the ancients
And leave mortality

Ainult üks reha, mille otsa bläkivennad ikka komistada tavatsevad. Ja see on muusikavideod. Keep of Kalessin on siin paraku järjekordne vasikas pikas reas.

Aga vaadake ise järele. Bassimees suudab siiski väärikust säilitada, aga üldiselt - vähem punnitatud poosetamist, vennad!

 

Laval näevad asjapulgad siiski väga genekad välja. Selle kinnituseks allpool veel üks tõestusmaterjal. Olen bändi koguni oma islmaga näinud ja kõrvaga kuulnud (ning Tartus lausa), aga või ma siis toona sellest masiivsest heliseinast aru sain, mis kõlaritest tuli! Muidugi ei saanud.
See oli siis, kui Exodus ja Hypocrisy ka kodulinnas käisid.

Päikeseloojangu purpurkollakasoranž valgus paistis unenäoilma saartele, mis siit, kaugelt vaadatuna tunduvad pilvedena. Oli külm. Sügisel on sageli külm, ja tuuline ka. Taamal kasvavate remmelgate oksad liikusid ses tuules. Tuules oli tunda vere lõhna. See tuli neist koledatest haavadest, mis maaslamajate kehadele löödud. 
Need oli tõesti koledad haavad ja nad veritsesid veel. Maaslamajad olid veel elus. Mõnda aega.

Mis oleks, kui see kõik oleks juhtunud päriselt.



Võib-olla juhtuski.

Vareste riid

On sügis ja tuuline õdagupime
Vihmagi tibab või puhuti valab
Väljas nüüd hulgub vaid eksinud hing,
Hiline mööduja, unetu olend

Puuvõras und pole hämaraloomadel
Lärm tõuseb lendu kui tiibadel viid´
Ehmatab tondina pelglikke lapsi
Kõrgel käib pidu - see vareste riid

Oh kui sa ainult teaks...

Ja kui kunagi...
teadsin ilusaid sõnu
kauneid lauseid kokku seadsin
See kadunud kui merevaht
(...see kadunud kui merevaht...)
Sest alanud on verejaht