Tallinn

Kolmapäeval käisime Riinaga Tallinnas. Külastasime Rocca al Mare vabaõhumuuseumit, aga kuna polnud just eriline hooaeg, siis olid enamik taluhoonetest kinni ja sisse me ei pääsenud. Ühte juhuse ja tutvuste (kõlab ju ägedalt, mis?) kokkulangevuste pärast siiski pääsesime. Tahtsime veel näha üht talu, mis pidavat praegugi lahti olema, aga õue peal seisis ERR-i auto ja patseerisid kuulsad staarid Rasmus Kaljujärv ja Mirtel Pohla. Sellest järeldasime me Riinaga, et nad filmivad seal Tuulepealset maad (või siis tegid Kaljujärve pätifilmile järge, nagu ma praegu mõtlema hakkan). Ega´s midagi. Läksime veidi eemale ühe suure-suure tamme alla pingile ja andsime heledatele keredele kosutust ning jõime pokaalidest veini, et oleks ikka peen.

Seal siis arenes meil mõte, et võiks ju Tuulepealsele maale oma täiendusi teha. Plaan minna neile võtete ajaks akna taha passima ja sisse piiluma jäi katki, sest selliseid stseene poleks nad niikuinii sisse jätnud. Siis mõtlesime, et ostaks vaesed näitlejad toidukraamiga ära ja annaks neile siis oma käsikirja ette, mida nad tegema peavad. Välja näeks see nõnda:

Aasta 1939. Euroopa on sattumas ohtlikku keerisesse. Eesti tajub olukorda kainelt ning alustab preventiivsõda nii Venemaa kui Saksamaaga. Laidoner kappab läbi Poola (tal oli ju naine poolakas) fritse peksma, Päts kui põline Venemaa-analüütik suunab kahurid itta. Meie kangelased Roo ja Kallaste satuvad idarindele. Kolm nädalat piiratakse Leningradi, pärast linna alistumist liigutakse Moskva suunas. Jõule võtavad sõbrad vastu Ohhoota mere kargel rannal sinimustvalge trikoloori kaitsvas varjus. Külas käib ka jõuluvana, kelleks osutub hoopistükkis rätsepmeister Sammal. Kõik on rõõmsad. Vana-aastaõhtul jõuab nendeni uudis Berliini langemisest ning Eesti vägede võiduparaadist seal. Kuna generalissimus Laidoner on peatamatu, liigub ta erakordse tuhinaga Prantsusmaa ja Suurbritannia peale. Sarja on ilmunud uus tegelane - vana britt Winston Churchill, kes sündmuste sellist pööret oodanud ei olnud ning ilmutab nüüd igal sammul ebakindlust ja otsustusvõimetust.

Sari lõpeb 1949. aastaga. Sõbrad Roo ja Kallaste istuvad oma Florida koloonias palmi all, mekivad pinakolaadat ja jälgivad orje suhkrurooistanduses tööd rügamas.

Küll see kõik toimima hakkab, jälgige aga telekavasid! Meie aga käisime kogu Vabaõhumuuseumi läbi, vaatasime merd (mida Tartus teatavasti pole) ja kui viimaks kõik nähtud, läksime loomaaeda.

Loomaaias olime võrdlemisi põgusalt (tavaliselt kulub seal ikka terve päev). Vaatasime hülgeid, šimpanse, lumeleoparde, ninasarvikut ja elevante (need lojused on ka veel hoolimata külmast sügisest õues). Jakke nägime pimedas. Nad on väga karvased ja suurte sarvedega. Metssigu nägime ka ja pisut teisi elukaid samuti.

Vaat siis! Kunagi asutan ma ise loomaaia. Ma panen sinna igasuguseid loomi elama.

Õhtul jõudsime hilja Tartusse ja olime väga väsinud. Eriti jalad.