Päike on kaugel eemal

On öö. Kuulan Ulveri lugu "Eos", mis on ideaalne tujutekitaja. Juhul, kui soovite apaatset masendust või vähemalt raskes koguses melanhooliat.

See lugu meenutab ühe nukufilmi saundtracki, kus olid mingisugused hobused ja inimesed ja siis need hobused kappasid kuskil taevas ja varss vist eksis veel ära jmt. Ning uskuge, see linateos on minu mäletamist mööda oma häälestatuselt umbes sama masendav. Kui teate, millega tegemist, andke teada, oleksin väga huvitatud.

Ühesõnaga, nii neetult ilusat muusikat ei peaks selle maailma loogika kohaselt üldse eksisteerima. Niisugune kergelt teispoolsuse maiguga heli. Sellise muusika taustal oleks ülimalt esteetiline öösel kuskilt kõrgelt alla langeda või ennast ära uputada. Enda mahalaskmine nii kaunis enam ei oleks. Pauk rikuks helilise täiuse ja veri määriks ümbruse.

Oleks mul tiivad, ma läheks lendama. Aga sõjaaeg taolisi luksusi ei võimalda. Õnneks tuleb iga sõja järel rahu. See tuleb igal juhul. Rahu tähendab igavest puhkust, lõplikku asjade kõrvalheitmist. Rahu on uni, õnnis igavene talveuni, suveuni. Siis kasvavad minust läbi lilled ja ma õitsen nende kaudu ja naeratan vaikselt endamisi. Lumevaip kataks mind külmade tuulte eest ning tähed naeratavad ja viskavad silma. Siis kord, kui mitu igavikku (ütleme, et seitse) on möödunud, tõusen ma ja kõnnin mööda Linnuteed tähtede juurde. Paljud on selleks ajaks ise unes, paljud on mulle võõrad, ent ma istun kuusirbile, kõlgutan jalgu ja küsin ööpilvedelt reisiuudiseid.

Kas teate, et Öölaotaja peidab end muuhulgas samblaniiskuses?

1695 tuleb varsti tagasi, kuigi teistmoodi. Aeg ei klooni ennast kunagi.