Linnud ei laula

On öö, seekordne see igavik
Ja linnud ei laula
Sest kaheldav päikese võidukäik
Kas enam ta tulebki

Suur sügis samm-sammult ta süveneb
Kuni talveks ta vajub
Kuid enam ei looda me kevadet
Ja linnud ei laula

Sinu silmade sina on viimane taeva kingitus mälestus eilsest
Sest ülesse kaedes on kõik nõnda hall ja halliks kõik jääbki

On öö, kuigi aeg oleks täis
Ei millalgi koida
Ning tasa ja hiilides urgitseb
öö südame sooja

Sinu silmade sina on veel
Mis on minule jäänud
Vaid aeg annab arutust sellest
Kui kauaks on tedagi

Hinge helin on taandunud kajaks, õrnaks sosinaks meis
Pilgus pimedus tühjus ja valu, mis ei lähegi ära
Kus on silmade sinakas soojus, mis mind hoidis kord elus?
Külm on leegita hinges ja korraga aiman, et linnud ei laula
linnud ei laula

Me hääbume korraga kõik ja ei olegi eludel vahet
Verepiisad ja pisarad langevad jäätunult kristalliks maha
Pole teda, kes loendaks kõik langenud kokku ja mataks meid maha
Viimne mõte on kõikidel üks, see et linnud nad enam ei laula
Nad enam ei laula