Roadkill Extravaganza

Heihopsti lepatriinud! Täna tahan ma rääkida teile sellest, kuidas vokaal-instrumentaalansambel ,,Langenu“ käis kaugel maal tükke tegemas.

Maaks oli Kuramaa, mis on see sarve moodi tükk Lätist ja linnaks padakonnade city Liepāja, mis asub mere ääres ja on üks lätlaste suuremaid asulaid. Et meie mees Hardcoori vallas, Riho, omas tutvusi, siis langes Langenule sülle õnn mängida koos Eesti teenekate HC-bändide Lahesõja ja NMR-ga Liepāja peenes klubis, millel nimeks „FONTAINE PALACE“ reedel, 10. oktoobril 2008. Üritusele oli keegi mõtelnud nimeks "Pedal to the metal."

Mis seal ikka! Et lood olid selged ja sõnad (pmst) peas, ega´s muud kui minekut. Reede hommik oli reserveeritud igasuguste tähtsate ettevalmistuste tegemiseks, aga sellesse tekkis sisse kerge nihe, kuna meie trummar, kes on puhtjuhuslikult ka minu vend, nimega Koljat (tuletatud isikunimest „Kolja“), soovis, et ma tal pea nulliks teeksin. Pügasin siis teda mehemoodi, aga õige on vanasõna, et ,,palju kisa, vähe villu“. Sest saak oli oodatust kehvem, võib-olla Peetri juuste niigi ikalduslikust mõõdust. See tehtud, korjasin susliku kombel linnast vajalikku kraami kokku ning võtsime Rihoga tema ema lahkelt annetatud sõidumasina. Korjasime kõik Langenu hävituspataljonlased kokku, suskasime pillid pagassi ning jäime Lõunakeskuse parklasse ootama, kuni mikrobuss Lahesõja ja NMR-ga kohale jõudis.

Kuna neil oli bussis rohkem ruumi ja palju õlut, aga meil oli Baltikumi kaart, sõitsime ees minema. Ütlen etteruttavalt – sõit Tartust Liepājasse võttis meil aega 7 h ja 500 km ning selle vahemaa sees jõudsime me reipalt ära hulluda. Kuni Valgani sõitis Margus (tuntud ka kui Graafik, Maamõõtja või Arhitekt; instrument süntesaator), edasi kuni lõpuni Robert (aka Viha; bass). Mõnikord tegime peatusi, et ballasti juurde võtta või vähendada, aga üldiselt oli pikk, lõputu sõit järjest edela poole.

Läti liiklus on Eesti omast hullem. Jõudes veel enne Volmarit mingise teeremondi juurde, kus valgusfoori ettekirjutusel vaid üks sõidurida korraga sõita sai, nägime oma suureks imestuseks, et V6 (ehk kuuevarbalised) sõitsid uljalt edasi ka siis, kui parajasti punane tuli põles. Kuidas teised ees, nõnda meie järel. Panime Slipknoti mängima ja mossisime nii, et auto kaasa põrus. Tagumistel mikrobussi omadel oli seda imet vist päris naljakas vaadata. Ahjaa, ja pärast ühte peatust tahtis Robert ära sõita, aga Peeter oli ainult pooleldi autosse jõudnud pugeda (tema 3-meetri pikkuse keha kohta pole see naljaasi) ja pidi peaaegu ülejäänud tee, ca 300 km jalgapidi kaasa lohisema, aga ainult peaaegu. Sitt nali, aga väga hea.

Ma ei valeta sugugi, kui ütlen, et teekond oli raske. Õnneks vanad liiminuusutajad, nagu me oleme, ei jäänud selle pärast veel jänni. Andsime Robertile piitsa juurde ja ütlesime, et kui me peaksime soundchecki hiljaks jääma, siis enam koju ei saagi. Never ever never! Soundchecki jäime me hiljaks, aga peene ööklubi nimega FONTAINE PALACE leidsime Padakonnade linnast kohe üles. Vaatasime, mis edasi juhtuma hakkab.

Edasi oli kõigepealt nii, et lätlastel oli vist natuke ebaselgeks jäänud Langenu-ansambli olemus, kuna ühegi õhtukava-tahvli peal meie nime kirjutatud polnud. Aga see oli pisiasi, mis kohe parandatud sai ja taas kord ette rutates võin mainida, et me ikka esinesime. Soundcheck hakkas ka tükk aega peale kohalejõudmist ning kuna Langenu oli kavas esimene, siis saime heli kallale asuda viimasena. Lava oli igavesti kõrge ja suur. Lavaheli keeramiseks olin enne välja printinud spetsiaalse õpetuse, aga jõudsime me jee seda enne läbi lugeda. Jäime siis hea õnne peale lootma ja ega hullu polnudki.

Edasi tulid pikad tunnid ootamist, sest kuulu järgi pidime me alustama alles kell 12 öösel, mis minul on tavaliselt uneaeg ja ma reeglina siis ei esine. Tahtsin juba hakata õudset lamenti lööma, sest ma olen ju ikkagi rahvusvaheliselt tunnustatud staar, teate, aga siis lähenesid turvad ja minu protestiloosungid närbusid juba kurgus.

Vahepeal lasti kuršid ka tuppa sisse. Neid oli seal küll igasuguseid – vanu lõngasid ja rüblikutest emosid, skinnheede (vähemalt üks + Koljat) ja rastapunkareid ja beibesid jne jne. Jah, öeldakse, et issanda loomaaed on kirju ja seda ta oligi. Mingi deejott mängis muusikat, alguses niisama tilulilu, aja jooksul aga üha rohkem kitarrisemat mussi. Rahvas tantsis.

Siis sai kell lõpuks 12 ja Langenu ronis lavale, pani pillid juhtmete otsa ja mina ütlesin, et oleme mõne minuti pärast tagasi. Mõne minuti pärast oli Margus oma sündi kukil ja klimberdas seda väheke ja siis tulid Koljat, Viha ja Riho (aka Arütmia. Meil on kõigil omad kurjad lavanimed) ning hakkasid ka mängima sulnist ballaadi, millel nimeks ,,Kaevurid“. Siis tulin mina kohale ja nägin, et rahvast on õige rohkelt lava ees. See mõjus saatuslikult, sest ma ei ole eales varem nii supertsaari mänginud kui sel üritusel. Oh õõva! Trumm ei olnudki nagu trumm, vaid nagu mingisugune automootor, kitarrid kärisesid ja jummel – ma kuulsin isegi sünti, oma häälest mikrofonis rääkimata! Selline lugu võttis küll nutuvõru suiele, aga mis parata – sõu must go on! Setlist oli ise järgnev:

1. Kaevurid
2. Silmitu ilmutis
3. Langetõbi
4. Meie haigla
5. Testosterooni üledoos
6. 1,25 kg
7. Süäme man

Lava polnud ikkagi nii avar, et me oleksime kõik (trumm välja arvata, sest kes see skinheade ikka lava etteossa laseb, nad rikuksid kõik ära) ühte ritta ära mahtunud. Sestap pidi Robert oma bassiga kuskile tahapoole jääma ja sai vaid korraks ette tulla, aga ta mängis sellepeale, et ta on ventilaator.

„We are Langenu, meaning the Fallen One from Tartu, Estõunia!!! You are fucking great!“

Higi ja maeiteamida lendas liitrite kaupa, keegi rahva seast ajas õlle peaaegu Marguse juhtmete peale, mina enda pilli liiga palju ei kuulnud, häält aga küll, Viha oli helikopter, Riho astus mingi võõra krunchi peale – korraks – ja Koljatil lendasid piip ja prillid. Mängisime oma black/thrash/whatever-lood ära, panime kodinad kokku ja saime rahus puhata. Siis läks peale Lahesõda ja mängis väga ägedalt agressiivset HC-d. NMR-i nägime me ainult poolikult – kuna kell hakkas juba kahelt kolmele kiskuma ja 500 km halba nalja ootas veel ees, siis ei tahtnud nagu eriti tuisutama jääda. Bänd oli siiski väga energiline ja naisvokaal üleolevalt ägens. Margus pommis sõiduraha lätlastelt välja ja olime valmis.

Ja siis peab enne ära mainima veel need gruupid, kes algul Rihole ja siis veel mõnele Langenule, mulle kaasa arvatud, üsna otseselt, ehkki kaudsel moel, külge lõid. Oleks me olnud Satyricon ja Opel sedaani asemel tuuribuss, oleks olnud selge, mis juhtuma hakkab, aga et nad olid vist alaealised ja natuke nagu purjus või nii, siis ei juhtunud muud miskit, kui et ma üritasin ühel neist saapal kontsa küljest murda, aga ma olin väeti ja jäin seetõttu häbisse. Aga Riho ka ei saanud. Tõmbasime kõrvad lidusse ja sõitsime minema.

Esimesed 300 km oli minu kanda. Tee oli pime, aga liiklust vähevõitu. Läti kiirusepiirangutesse sai suhtutud loovalt. Algul hoidis mind ärkvel Riho, pärast Peeter. Rõve energiajook lõi süäme käima, tee muudkui lendas ja lendas. Peale Riiat võttis Margus juhtimise enda kätte ja mina kobisin kitsale tagapingile uinuma.

Koju jõudsime hommikul 9 paiku. Roadkill (Buttkill) Extravaganza oli sooritatud.