Metsmurakate Leegion

Paksus metsas elasid kord karu, jänes, seenemikk, prussak ja mutionu. Looduse seadused ja djungli tavad keelasid ja käskisid, poosid ja lasid neid alati, kui võimalus vähegi tekkis. Ühesõnaga, tegemist on just sedasorti maailmaga, mis pakub huvi Rein Maranile, Fred Jüssile või nässonal zoograafikule.

Aga meie sellest ei räägi.

Ei. Sest tahaksin teile rääkida hoopis nendest sellidest, kes ennemalt algkoolis patsifismitundide ajal
magasid või koolimaja taga suitsu tegid. Sestap ei saanudki nad, õnnetud hinged, teada, et praegu elame me õnnelikul rahuajal ning ehkki pahad terroristid mägedes riidu kisuvad, ei peaks meie sellest hoolimata laskma rahuideel raisku minna.

Ja mida need tsurad, ühiskonna servaalade asukad, tegid? Rahuidee läks nende hoolitsuse all mädanema, närbus ja kidus, kuni valmis oligi. Eks siis võeti asemele püssid ja poisid putkasid metsa. Sinna, kus muidu elasid karu ja teised looduse äpardused.

Tõesti, sõbrad, mets peab igasugust rämpsu kannatama!

Ma ei tahaks siinjuures välja öelda nende tüüpide pärisnimesid, ehkki ma halva juhuse tahtel neid võib-olla põgusalt tunnen. Ütleme lihtsalt, et nende juhid olid mõrtsuklik hiiglasekasvu inimsööja, keda seetõttu kutsuti Taavet, ning Graafik, äpardunud kunstnik, kelle saavutused sõjakunstis olid küll (õnneks) varjatud, kuid see-eest ehmatavalt ekspressiivsed. Selles terrorirakukeses pesitsesid veel relvafanaatik Xerox, silmakirjalik pühamees Calvin, paadunud sõjard Tarvas ja veel mõned, keda ma lähemalt ei tea ning ausalt öeldes ei tahagi väga teada. Olles seal metsas välja kuulutanud sõjaseisukorra, ütlesid need vastalised end olevat metsavennad ja kuulutasid oma "organisatsiooni" nimeks Metsmurakate Leegion. Oma staabiks ehk punkriks kaevasid nad endile kuusejuure alla uru, mis oli küll kõike muud kui "eluruum tal sügaval".

Noh, kui nüüd kõik tehtud oli, egas siis muud kui sõjaks! Kannatades paranoilise ufofoobia all ning põdedes kroonilist lööbelist skisofreeniat, uskus Graafik, et maaväline rass planeedilt "Mikron" on vallutanud Maa ning orjastanud või tapnud inimkonna. Tal õnnestus selles veenda ka teisi (kuna erilise mõttetööga ei hiilanud neistkeegi) ning ühiste jõupunnituste tulemusel töötati välja generaalplaan, et planeet kurjade ufokate küüsist vabastada. Metsa eksinud seenelised võeti pantvangi, neid piinati, kuulati üle, piinati pulli pärast veel, vabastati petteks, võeti uuesti kinni jne. Nimelt uskus Graafik, et seenelised on tegelikult õelad ufokad, kes viimaseid vabadusvõitlejaid jälitavad. Kasutades valenime Richard Sarriste, tungis Graafik koos abilistega korduvalt ka linnaruumi, näpates isakodu keldrist moosi ja tehes muud heroilist.

Novat, juhtus nii, nagu pidigi juhtuma. Pärast arvukaid kaebusi politseisse, oli viimane sunnitud metsad läbi kammima. "Metsmurakate Leegion" nägi selles kahtlemata vaid järjekordset marslaste offensiivi ning alustas vastuoperatsiooniga. Taavet andis tina ja tinamiiti, Calvin tegi viimse võidmise ning siis alles läks lahti! Kes roomas nagu uss, kes ronis puude võras, kes tegi sookure häält. Võlgu ei jäänud keegi! Kamoflaaski oli omal kohal: osad mässisid end mägranahksetesse vammustesse, teised jälle maskeerusid metsisekukkedeks, kolmandad tegid näo, et neid pole siin. Politseireid oli juba eos määratud läbikukkumisele.

Homme lähen viin poistele vanglasse šokolaadi ja vahvlit.