Päikeseloojangu purpurkollakasoranž valgus paistis unenäoilma saartele, mis siit, kaugelt vaadatuna tunduvad pilvedena. Oli külm. Sügisel on sageli külm, ja tuuline ka. Taamal kasvavate remmelgate oksad liikusid ses tuules. Tuules oli tunda vere lõhna. See tuli neist koledatest haavadest, mis maaslamajate kehadele löödud. 
Need oli tõesti koledad haavad ja nad veritsesid veel. Maaslamajad olid veel elus. Mõnda aega.

Mis oleks, kui see kõik oleks juhtunud päriselt.



Võib-olla juhtuski.