Lugulaul sellest, et
Ütles
unelendaja
arvamist
(
0
)
Me väljamõeldud sõiduk kogub aina kiirust juurde
Hetk veel ja juba lendab ta kui mõte üle maa
Meil pole mingit soovi panustada ellu suurde
See tunduks ajaraisk ja sestap sõitkem minema
Me selja taga taevas nõrgub päikse enda verest
Ja silme ees on tumesügav salaline öö
On ausalt öeldes ammu küllalt saanud päeva särast
Siis läheme ning maha jäägu kodu, mäng ja töö
On ununenud möödunu ning loeb vaid nüüd ja praegu
Öö lõppu õnneks kunagi me pelgama ei pea
Ei eales enam meenuta me vanu halbu aegu
Ka tulevik jääb tulemata, seda raudselt tean
Hetk veel ja juba lendab ta kui mõte üle maa
Meil pole mingit soovi panustada ellu suurde
See tunduks ajaraisk ja sestap sõitkem minema
Me selja taga taevas nõrgub päikse enda verest
Ja silme ees on tumesügav salaline öö
On ausalt öeldes ammu küllalt saanud päeva särast
Siis läheme ning maha jäägu kodu, mäng ja töö
On ununenud möödunu ning loeb vaid nüüd ja praegu
Öö lõppu õnneks kunagi me pelgama ei pea
Ei eales enam meenuta me vanu halbu aegu
Ka tulevik jääb tulemata, seda raudselt tean
2-1
Ütles
unelendaja
arvamist
(
4
)
6 aastat, 6 kuud ja kopikatega päevi.
Aitäh kõige eest! Aitäh, et Sa olid!
Aitäh kõige eest! Aitäh, et Sa olid!
Kiri 7
Ütles
unelendaja
arvamist
(
0
)
Olen Kadunud Asjade maal. Pole väga viga. Tegelikult on lausa hea. Siin on väga rahulik ja piisavalt vaikne, kui mitte arvestada ööbikuid ja rukkirääke, kes siin oma pimeduselaule saevad. Teedel jalutavad kärnkonnad, ise suured kui härjad, ning pomisevad omavahel mõne sõna juttu. Kuu vaatab taevast; kuskil kaugel silmapiiril jälgivad veel paar helendavat tuld ümbrust, kuid meid nad ei näe – selleks oleme me liiga varjatud, ilma et peaksime end otseselt peitma. Ja eks seegi ole hea.
Kadunud Asjade maal pole vaja kedagi karta. Kadunud asju ei leia keegi enam üles. Mitte kunagi. Seetõttu oleme me vabad, sõltumatud selle maailma tuhatmiljonist niidist, mis omal ajal meid sidusid kõigi ja kõige külge. Enamgi veel, me ise sidusime endid kõigi ja kõige külge, kartuses, et muidu võiks Elu (vmselline) meid puhuda ükskõik kuhu juhtub. Nõndaviisi punusime ise endile omad isiklikud põrgud, mille katlakütjad me olime. Aga Kadunud Asjade maal pole neil niitidel enam mingit rolli ega vajadust. Tõeline vabadus on hirmu puudumine. Tõeline vabadus on soovide puudumine. Tõeline vabadus on kõik ägedad asjad miinus mugavus. Aga ausalt, Kadunud Asjade maal ei tunta ei mugavust ega ebamugavust. Ja eks seegi ole hea.
Ära kaduda on väga lihtne, kui Kuu on selle juba korra selgeks õpetanud. Tuleb vaid ületada õhkõrn mõtteline loor, mis meie maailma sellest teisest eraldab, ning oledki päral. Tagasipöördumiseks pole vajadust – seni pole seda veel keegi teha tahtnud. Kadunud Asjade maa on selleks lihtsalt liiga tore koht, et sealt tahta lahkuda, kui juba kohal oled. Ja eks seegi ole hea.
Ma ei tea, kas meie, kes me siia meeldivasse paika oleme sattunud, oleme nähtamatud, surnud või mingis paralleeldimensioonis. See polegi tegelikult oluline. Ainus, mis on kindel, on see, et me oleme kadunud. Võib-olla meid otsitakse. Võib-olla oleme unustatud. Võib-olla leinatakse meid taga, võib-olla rõõmustatakse meist lahtisaamise pärast. Ükskõik – meieni need tunded niikuinii ei jõua, sest siin oleme kaitstud oma isiklike põrgute eest. Võib ka olla, et paradiis ongi tegelikult selline ja meie oleme muutunud ärakaotatud või ärakadunud ingliteks. Sest Kuu kinkis meile tiivad. Ta pani kasvama sõrmelülid, muutis luud seest tühjaks ja hinged muredest priiks. Raskused tõesti meist välja ning läbipaistvad, ent äärmiselt tugevad pikad hoosuled sirgusid korrapäraselt käekülgedele. Meie silmad hiilgavad kahvatuakvamariinsiniselt, meie sammud ei jäta jälgi. Me tõuseme kõrgele öisele taevakuplile, hõljume pehmetes kõrvetavkülmades pilvedes, tantsime tiibade kasvamise tantsu ja laulame neidsamu pisiloomade laule, mis on vanemad kui maailm ja mis jutustavad rõõmust, mida pakub ümber Kuu lendamine. Meil on ruumi, meil on aega ja me ise oleme üks suur elurütm. Ja eks seegi ole hea.
Eks vast siis kunagi kohtume taas. Kui mitte siin-, siis sealpool vikerkaart ikka.
Kadunud Asjade maal pole vaja kedagi karta. Kadunud asju ei leia keegi enam üles. Mitte kunagi. Seetõttu oleme me vabad, sõltumatud selle maailma tuhatmiljonist niidist, mis omal ajal meid sidusid kõigi ja kõige külge. Enamgi veel, me ise sidusime endid kõigi ja kõige külge, kartuses, et muidu võiks Elu (vmselline) meid puhuda ükskõik kuhu juhtub. Nõndaviisi punusime ise endile omad isiklikud põrgud, mille katlakütjad me olime. Aga Kadunud Asjade maal pole neil niitidel enam mingit rolli ega vajadust. Tõeline vabadus on hirmu puudumine. Tõeline vabadus on soovide puudumine. Tõeline vabadus on kõik ägedad asjad miinus mugavus. Aga ausalt, Kadunud Asjade maal ei tunta ei mugavust ega ebamugavust. Ja eks seegi ole hea.
Ära kaduda on väga lihtne, kui Kuu on selle juba korra selgeks õpetanud. Tuleb vaid ületada õhkõrn mõtteline loor, mis meie maailma sellest teisest eraldab, ning oledki päral. Tagasipöördumiseks pole vajadust – seni pole seda veel keegi teha tahtnud. Kadunud Asjade maa on selleks lihtsalt liiga tore koht, et sealt tahta lahkuda, kui juba kohal oled. Ja eks seegi ole hea.
Ma ei tea, kas meie, kes me siia meeldivasse paika oleme sattunud, oleme nähtamatud, surnud või mingis paralleeldimensioonis. See polegi tegelikult oluline. Ainus, mis on kindel, on see, et me oleme kadunud. Võib-olla meid otsitakse. Võib-olla oleme unustatud. Võib-olla leinatakse meid taga, võib-olla rõõmustatakse meist lahtisaamise pärast. Ükskõik – meieni need tunded niikuinii ei jõua, sest siin oleme kaitstud oma isiklike põrgute eest. Võib ka olla, et paradiis ongi tegelikult selline ja meie oleme muutunud ärakaotatud või ärakadunud ingliteks. Sest Kuu kinkis meile tiivad. Ta pani kasvama sõrmelülid, muutis luud seest tühjaks ja hinged muredest priiks. Raskused tõesti meist välja ning läbipaistvad, ent äärmiselt tugevad pikad hoosuled sirgusid korrapäraselt käekülgedele. Meie silmad hiilgavad kahvatuakvamariinsiniselt, meie sammud ei jäta jälgi. Me tõuseme kõrgele öisele taevakuplile, hõljume pehmetes kõrvetavkülmades pilvedes, tantsime tiibade kasvamise tantsu ja laulame neidsamu pisiloomade laule, mis on vanemad kui maailm ja mis jutustavad rõõmust, mida pakub ümber Kuu lendamine. Meil on ruumi, meil on aega ja me ise oleme üks suur elurütm. Ja eks seegi ole hea.
Eks vast siis kunagi kohtume taas. Kui mitte siin-, siis sealpool vikerkaart ikka.
Kiri 6
Ütles
unelendaja
arvamist
(
0
)
Pahandusi, nagu teada, võib korraldada mitmesuguseid ning nad kõik on ääretult mõnusad. Täpselt niikaua, kuni selgub kurb tõsiasi, et selle paganama pahanduse, mis tõi nii palju naeru, nalja ja verd, eest peab vastust kandma. Sellest hetkest muutub algselt helgel eesmärgil ettevõetud koerustükk ühe pilguga vastikuks nuhtluseks, mida neatakse ja kahetsetakse aegade lõpuni. Nõmedalt ülekohtune on panna lõbusaid süüdimatuid inimesi kannatama nende endi tegude pärast, eksju?
Navat, võin vist öelda, et minuga läks umbes-täpselt samamoodi. Ilma igasuguse planeerimiseta kusjuures. Võib-olla jäin ma lihtsalt haigeks. Niimoodi, et õhtul tunned ebameeldivat kahtlast olemist ja öösel näed unes sellist tantsu ja tralli et anna olla ja hommikul tead, et näed, oledki haige. Ja siis värised külmast, krampidest ja janust, toit sees ei püsi ning tead, et hakkad surema. Isegi kui seniste kogemuste põhjal tehtud teadmise kohaselt ei tule surm kindlasti, kohe sajaprotsendilise tõenäosusega. Hah, tegelikult on ta kogu aeg olemas, valvamas sängi kõrval, paitamas pead, kui on valus, ise pugemas keresse. Rahulikult, tasakesi, aga see-eest pidevalt. Ning kui tuleb see aeg, võtab ta käest kinni ning vaatab sulle otsa, nii et sa tead, et aeg on kätte jõudnud. Ja siis lähetegi koos ära, minema.
Küllap värisesin minagi külmast, krampidest ja janust ning tundsin, kuidas valu närib mu sisikonda, järab närve nagu traate või juuspeeneid kuusejuuri, aga kes mulle sellise tõve kinkis, ei oska ma ealeski arvata. Ilmselt lendavad pisikesed batsillid väikeste tiivuliste haldjatena mööda ilma ringi, otsides, kellele oma siirast südamest tulnud and kinkida. Ma arvan, et nii läkski. Üks (või mitu?) väikest batsillipiksit leidsid oma rännakutel minu ning arvasid, et olen nende kinki väärt. Mõeldud-tehtud.
Edasi juhtus nii, nagu taolistes muinaslugudes ikka juhtub. Jäin haigeks, vedelesin voodis ja viskasin vedru... Ei, mitte välja. Veel. Aga ega vast palju ei puudunud ka. Igatahes tundsin nende lõputute päevööde kestel alatasa surma kohalolu. Ega see üksinduse kohalolust hullem ei ole, aga tublisti teistsugune küll. Tegelikult on see tunne kirjeldamatu (või millist tunnet on võimalik üldse kirjeldada). Kui sa tahad üle kõige elada, siis võib see üpris kõhe olla. Ent kui olla nõnda haige, nagu mina tollal olin, siis polegi nagu kõige hullem. Igatahes on ta talutav. See-eest muutub talumatuks suhtlemine inimestega. Nad tunduvad ühtäkki kauged, arusaamatud, neetult ohtlikud hingeõgardid. Ühesõnaga, neid peaks vältima. Isegi kui seni olid nad meeldivad täiesti normaalsed olendid. Aga siis vaatad, et asjad pole sugugi nõnda lihtsad; et sa elad deemonite maailmas ja oled ainuke õnnetu pisimutukas, kelle ümber pesitsevad ähvardavad hiigelhammastega kollid, peas tukslemas tung sind nahka pista. Kõige naha ja karvade ja hingega.
Noh, on ju tegelikult täiesti võimalik, et need üks kuni seitseteist batsillpiksit, kes mind märkamatult külastasid, olid tegelikult mu päästjad ja silmade avajad, kuigi ma ei tahaks nende tegevusele või selle tagajärgedele meeleldi hinnangut anda, sest las ta olla pealegi nii. Pärast kolme nädalat värisemist ja paranoilist hirmu, et minu puudumise kohta teatud seltskondadest võidakse süvendatult huvi tundma hakata ning seeläbi mind otsima, vankusin sängist välja, haarasin lauasahtlist mängupüstolid ning murdsin läbi kujuteldavast piiramisrõngast ümber maja.
Ja siis olingi metsas, vaba ja kurnatud. Aga enam tagasi ei pöördunud. Pole pöördunud siiamaani. Ja ega vist pöördugi. Sest vabadus tähendab kõiki ägedaid asju (miinus mugavus).
Navat. Kui PokuBaal annab, siis kirjutan veelgi. Kui ei anna, siis kirjutan ehk ikkagi.
Navat, võin vist öelda, et minuga läks umbes-täpselt samamoodi. Ilma igasuguse planeerimiseta kusjuures. Võib-olla jäin ma lihtsalt haigeks. Niimoodi, et õhtul tunned ebameeldivat kahtlast olemist ja öösel näed unes sellist tantsu ja tralli et anna olla ja hommikul tead, et näed, oledki haige. Ja siis värised külmast, krampidest ja janust, toit sees ei püsi ning tead, et hakkad surema. Isegi kui seniste kogemuste põhjal tehtud teadmise kohaselt ei tule surm kindlasti, kohe sajaprotsendilise tõenäosusega. Hah, tegelikult on ta kogu aeg olemas, valvamas sängi kõrval, paitamas pead, kui on valus, ise pugemas keresse. Rahulikult, tasakesi, aga see-eest pidevalt. Ning kui tuleb see aeg, võtab ta käest kinni ning vaatab sulle otsa, nii et sa tead, et aeg on kätte jõudnud. Ja siis lähetegi koos ära, minema.
Küllap värisesin minagi külmast, krampidest ja janust ning tundsin, kuidas valu närib mu sisikonda, järab närve nagu traate või juuspeeneid kuusejuuri, aga kes mulle sellise tõve kinkis, ei oska ma ealeski arvata. Ilmselt lendavad pisikesed batsillid väikeste tiivuliste haldjatena mööda ilma ringi, otsides, kellele oma siirast südamest tulnud and kinkida. Ma arvan, et nii läkski. Üks (või mitu?) väikest batsillipiksit leidsid oma rännakutel minu ning arvasid, et olen nende kinki väärt. Mõeldud-tehtud.
Edasi juhtus nii, nagu taolistes muinaslugudes ikka juhtub. Jäin haigeks, vedelesin voodis ja viskasin vedru... Ei, mitte välja. Veel. Aga ega vast palju ei puudunud ka. Igatahes tundsin nende lõputute päevööde kestel alatasa surma kohalolu. Ega see üksinduse kohalolust hullem ei ole, aga tublisti teistsugune küll. Tegelikult on see tunne kirjeldamatu (või millist tunnet on võimalik üldse kirjeldada). Kui sa tahad üle kõige elada, siis võib see üpris kõhe olla. Ent kui olla nõnda haige, nagu mina tollal olin, siis polegi nagu kõige hullem. Igatahes on ta talutav. See-eest muutub talumatuks suhtlemine inimestega. Nad tunduvad ühtäkki kauged, arusaamatud, neetult ohtlikud hingeõgardid. Ühesõnaga, neid peaks vältima. Isegi kui seni olid nad meeldivad täiesti normaalsed olendid. Aga siis vaatad, et asjad pole sugugi nõnda lihtsad; et sa elad deemonite maailmas ja oled ainuke õnnetu pisimutukas, kelle ümber pesitsevad ähvardavad hiigelhammastega kollid, peas tukslemas tung sind nahka pista. Kõige naha ja karvade ja hingega.
Noh, on ju tegelikult täiesti võimalik, et need üks kuni seitseteist batsillpiksit, kes mind märkamatult külastasid, olid tegelikult mu päästjad ja silmade avajad, kuigi ma ei tahaks nende tegevusele või selle tagajärgedele meeleldi hinnangut anda, sest las ta olla pealegi nii. Pärast kolme nädalat värisemist ja paranoilist hirmu, et minu puudumise kohta teatud seltskondadest võidakse süvendatult huvi tundma hakata ning seeläbi mind otsima, vankusin sängist välja, haarasin lauasahtlist mängupüstolid ning murdsin läbi kujuteldavast piiramisrõngast ümber maja.
Ja siis olingi metsas, vaba ja kurnatud. Aga enam tagasi ei pöördunud. Pole pöördunud siiamaani. Ja ega vist pöördugi. Sest vabadus tähendab kõiki ägedaid asju (miinus mugavus).
Navat. Kui PokuBaal annab, siis kirjutan veelgi. Kui ei anna, siis kirjutan ehk ikkagi.
Kiri 5
Ütles
unelendaja
arvamist
(
0
)
"Kurrr!"
Selle käskis kirjutada Snorre, minu vaimne isa ja teejuht, kelle õpetus aitab mul jõuda valgustatuseni. Viimasel ajal olen siiski tema meetodites mõnevõrra kahtlema hakanud, kuna Snorre pidev vandumine ning kohati väljaplahvatav vägivaldsus ei lähe kokku tema rahuarmastava ja harmoonilise filosoofiaga, mille keskmes on muidugimõista vandumine ja vägivald. Ja teised keelatud, aga muidu ägedad asjad.
Viimasel ajal olen Snorrega suhelnud küll ainult peamiselt unenägudes, sest ilmsi kohtumiseks pole mahti saanud - eks viibime me ju täiesti erinevates kohtades. Siiski arvan, et meie taaskohtumine pole mägede taga. Või mitte ei arva, vaid pigem tunnen. Olen selle pärast juba ette rõõmus, kuna ma pole lähedasi näinud mingi umbes mitu aega. Aja all mõtlen ma aastaid. Või kuid. Või sekundeid. Kuidas parajasti tundub.
Snorrest rääkides pean ma siinjuures tõe ja loo huvides tunnistama, et arutasin ka temaga seda, mida sibulapoiss Cippolini oli tiibadest mulle avaldanud. Snorre vaatas oma poolpilukil silmadega otsa ning arvas, et ma olen ilmselgelt hulluks läinud. Sest, nagu ta väitis, polevat kuigi igapäevane ega normaalne vestelda sibulate ja kassidega ning neist veel ise aru saada. Snorre soovitas mul arsti juurde minna või petrooleumi manustada, et aga tervis tagasi tuleks. Kuigi ma tema arvamust alati väga tõsiselt võtan, ometigi ei suutnud ma sel korral tõsiseks jääda, vaid muigasin laialt nagu auto alla jäänud põder, kes situatsiooni tõsidust taibata ei suuda. Kes aga sugugi samamoodi ei teinud, oli Snorre. Oh ei. Tema oli rahu ise ning kuna ta mõtles taas unne heita, nagu tema puhul väga tavaline (kui ta just vandumisest ja vägivallast lummatud pole), siis tegi ta lühidalt. Ta ütles:
„Eks sa need tiivad saad, kui sa vaid tahad. Aga sellest tuleb veel kõvasti jama. Võid nüüd mulle pai teha.“
Õnneks – või siis kahjuks – ei juhtunud mulle nende tiibadega seoses vähimatki jama. Arvatavasti küll sellepärast, et mul pole ka siiamaani ühtegi paari tiibu. See-eest on mul küll kõvasti jama igasuguste teiste asjade pärast, mille üle saab mul mõnes mõttes lausa hea meel olla, sest need mu lõppkokkuvõttes siia tõidki.
Mõtlesin just, et räägin nendest järgmisel korral...
Selle käskis kirjutada Snorre, minu vaimne isa ja teejuht, kelle õpetus aitab mul jõuda valgustatuseni. Viimasel ajal olen siiski tema meetodites mõnevõrra kahtlema hakanud, kuna Snorre pidev vandumine ning kohati väljaplahvatav vägivaldsus ei lähe kokku tema rahuarmastava ja harmoonilise filosoofiaga, mille keskmes on muidugimõista vandumine ja vägivald. Ja teised keelatud, aga muidu ägedad asjad.
Viimasel ajal olen Snorrega suhelnud küll ainult peamiselt unenägudes, sest ilmsi kohtumiseks pole mahti saanud - eks viibime me ju täiesti erinevates kohtades. Siiski arvan, et meie taaskohtumine pole mägede taga. Või mitte ei arva, vaid pigem tunnen. Olen selle pärast juba ette rõõmus, kuna ma pole lähedasi näinud mingi umbes mitu aega. Aja all mõtlen ma aastaid. Või kuid. Või sekundeid. Kuidas parajasti tundub.
Snorrest rääkides pean ma siinjuures tõe ja loo huvides tunnistama, et arutasin ka temaga seda, mida sibulapoiss Cippolini oli tiibadest mulle avaldanud. Snorre vaatas oma poolpilukil silmadega otsa ning arvas, et ma olen ilmselgelt hulluks läinud. Sest, nagu ta väitis, polevat kuigi igapäevane ega normaalne vestelda sibulate ja kassidega ning neist veel ise aru saada. Snorre soovitas mul arsti juurde minna või petrooleumi manustada, et aga tervis tagasi tuleks. Kuigi ma tema arvamust alati väga tõsiselt võtan, ometigi ei suutnud ma sel korral tõsiseks jääda, vaid muigasin laialt nagu auto alla jäänud põder, kes situatsiooni tõsidust taibata ei suuda. Kes aga sugugi samamoodi ei teinud, oli Snorre. Oh ei. Tema oli rahu ise ning kuna ta mõtles taas unne heita, nagu tema puhul väga tavaline (kui ta just vandumisest ja vägivallast lummatud pole), siis tegi ta lühidalt. Ta ütles:
„Eks sa need tiivad saad, kui sa vaid tahad. Aga sellest tuleb veel kõvasti jama. Võid nüüd mulle pai teha.“
Õnneks – või siis kahjuks – ei juhtunud mulle nende tiibadega seoses vähimatki jama. Arvatavasti küll sellepärast, et mul pole ka siiamaani ühtegi paari tiibu. See-eest on mul küll kõvasti jama igasuguste teiste asjade pärast, mille üle saab mul mõnes mõttes lausa hea meel olla, sest need mu lõppkokkuvõttes siia tõidki.
Mõtlesin just, et räägin nendest järgmisel korral...
Kiri 4
Ütles
unelendaja
arvamist
(
0
)
Ni, kuhu ma oma jutustamise asemel sooja õhu puhumisega tegelikult jõudsin? Jajaa. Unenäomäed. Oleks mul olnud tiivad, oleksin kohemaid sinna lennanud. Kui mul oleks praegu tiivad, siis lendaks ka kohe sinna. Ja kui ma kunagi endale tiivad saan, siis lendangi ära. Aga et mul saatuse kurjal tahtel tiibu pole, sest et ma pole loodud ei varblaseks, toonekureks ega isegi mitte äädikakärbseks, vaid tont teab kelleks (selles, kas ma olen inimene või hoopis mingit laadi pisimutukas, pole ma isegi kindel, aga kirjutasin sellest juba varem - niipalju kui ma seda tajunud olen), siis igatahes tiibu mul pole. Veel.
Muidugi põhjustas Unemägede näiline lähedus, kuid tegelik kaugus parajal hulgal meelehärmi, mistõttu ma enam üldse üles ärgata ei tahtnud, veel vähem oma ärkvelolekuajaga midagi asist ette võtta. Teate, vahel juhtub ju kõigil nii. Leidmaks oma hingerahutusele mingitki leevendust, otsustasin ma, et siin aitab esialgu ainult üks asi. Nimelt otsisin ma välja suvel mustas mullas kasvanud sibula ja panin ta otsapidi vette.
Nüüd jäi üle ainult oodata...
Sibul hakkas juurekaplu vette ajama ja rohelisi lehevõrseid sirutama ning juba nädala pärast võis tema tumekuldsel küljel aimata kavalrõõmsat nägu. Suul kestev naeratus (või oleks õigem pidada seda irveks?), silmad salakavalat rõõmu täis. Kui nägu juba selgemini välja joonistus, sain teada, et ta nimi on duce Cipollini. Ta ise ütles. Pidin temaga nõustuma, sest eks teab ju üks kullane sibul ise kõige paremini, mis ta nimi on. Aga ta teadis veel enamat. Üllatusin selles isegi, kui pikki pimedaid õhtuid kuuma tee kõrval temaga vesteldes mööda saatsin. Üldse oli ta siis, kui päike üleval, vait kui sukk - küllap tegeles kasvamisega - ning alles ööpimeduse laotudes hakkas oma salalisi silmi pilgutama ning juttu ajama. Tundus, nagu oleks tema hing või vaim pärit otse Unenäomaailmast, sest neist asjust teadis ta haruldaselt palju, rohkem kui mina või küllap ükskõik kes teine.
Neil õhtutel siis me rääkisime nii maistest kui taevastest asjadest ning igav ei hakanud mul kordagi. Ta mõistis kõnelda inimestest ja nende olemusest, köögiviljadest ja nende kasvatamise iseärasustest (otse loomulikult!), poliitikast, tihaste pesitsustsüklitest, muinasjuttudest ja sellest, mida ette võtta, kui kassile ei peaks meeldima jalgade pesemine pärast nauditavat poriskekslemist. Ning ühel eriti pimedal ja külmal õdagul mainis ta mulle tiibu.
"Unemägedesse lendamiseks on olemas tiivad. Sellised suured," mainis ta, ilma et ma oleks seda teemat üldse üles võtnud (või seda temaga kunagi varem arutanud). Ausalt, mul tõusid seda kuuldes vist küll kuklakarvad turri, esiteks jututeema pärast, mis mind juba pikalt oli närinud, teiseks avastasin, et Cipollini teab ilmselt minust palju rohkem kui ma ise. See viimane avastus polnud just meeldivate killast, ent tol hetkel ei lasknud ma end sellest pikemalt morjendada, sest uudishimu kasvas korraga väga-väga suureks. Palusin tal jätkata ning kuulasin ise hoolega.
"Mõnedel on sellised tiivad veel olemas. Muidugi nad ei vehi nendega niisama kuskil tänaval, hoiavad hoopis kõige pimedamas seitsme luku ja taba taga. Ega's sellised tiivad ole mingi igal laupäeval õlle kõrvale trööbata asjad. Vanasti mõni meister oskas neid teha, aga nüüd on need ammugi juba manalamehed, ega neid ei mäletagi enam keegi. Ja neid tiibu ei mäleta ka keegi, sest nendega ei vehitud ka vanasti avalikult ringi. Väga üksikud, kes mõistsid tiibadega üldse midagi ette võtta."
"Kas praegu neid tiibu kuskilt enam üldse ei saaks?" küsisin ma, moe pärast teeseldud ükskõiksuse ja naiivsusega, sest teadsin, et mind niikuinii nähakse läbi nagu kilekotti.
"Nojah, võiksid ju osta, aga ega keegi nii loll ka ei ole, et müüks. Lihtsam on vist varastada" arvas Cippolini ja vahtis lakke. Ka nii moe pärast, nagu ma oletasin (ja niikuinii õigesti).
"Kellel sellised tiivad on?" tahtsin ma veel teada.
"Oh, ega mina neid ei tunne, ma olen ju kõigest lihtne armastusväärne sibul ja ei enamat" naeratas Cippolini laialt.
Rohkem ma Cippolinilt sel korral teada ei saanud. Ja ka hiljem mitte, sest minu sibul muutus üsna sõnaahtraks ning, nagu peagi tähele panin, hakkas kuivama ja ära surema. Kuni surnud ta oligi. Ei jäänud muud üle, kui ta ära visata.
Muidugi põhjustas Unemägede näiline lähedus, kuid tegelik kaugus parajal hulgal meelehärmi, mistõttu ma enam üldse üles ärgata ei tahtnud, veel vähem oma ärkvelolekuajaga midagi asist ette võtta. Teate, vahel juhtub ju kõigil nii. Leidmaks oma hingerahutusele mingitki leevendust, otsustasin ma, et siin aitab esialgu ainult üks asi. Nimelt otsisin ma välja suvel mustas mullas kasvanud sibula ja panin ta otsapidi vette.
Nüüd jäi üle ainult oodata...
Sibul hakkas juurekaplu vette ajama ja rohelisi lehevõrseid sirutama ning juba nädala pärast võis tema tumekuldsel küljel aimata kavalrõõmsat nägu. Suul kestev naeratus (või oleks õigem pidada seda irveks?), silmad salakavalat rõõmu täis. Kui nägu juba selgemini välja joonistus, sain teada, et ta nimi on duce Cipollini. Ta ise ütles. Pidin temaga nõustuma, sest eks teab ju üks kullane sibul ise kõige paremini, mis ta nimi on. Aga ta teadis veel enamat. Üllatusin selles isegi, kui pikki pimedaid õhtuid kuuma tee kõrval temaga vesteldes mööda saatsin. Üldse oli ta siis, kui päike üleval, vait kui sukk - küllap tegeles kasvamisega - ning alles ööpimeduse laotudes hakkas oma salalisi silmi pilgutama ning juttu ajama. Tundus, nagu oleks tema hing või vaim pärit otse Unenäomaailmast, sest neist asjust teadis ta haruldaselt palju, rohkem kui mina või küllap ükskõik kes teine.
Neil õhtutel siis me rääkisime nii maistest kui taevastest asjadest ning igav ei hakanud mul kordagi. Ta mõistis kõnelda inimestest ja nende olemusest, köögiviljadest ja nende kasvatamise iseärasustest (otse loomulikult!), poliitikast, tihaste pesitsustsüklitest, muinasjuttudest ja sellest, mida ette võtta, kui kassile ei peaks meeldima jalgade pesemine pärast nauditavat poriskekslemist. Ning ühel eriti pimedal ja külmal õdagul mainis ta mulle tiibu.
"Unemägedesse lendamiseks on olemas tiivad. Sellised suured," mainis ta, ilma et ma oleks seda teemat üldse üles võtnud (või seda temaga kunagi varem arutanud). Ausalt, mul tõusid seda kuuldes vist küll kuklakarvad turri, esiteks jututeema pärast, mis mind juba pikalt oli närinud, teiseks avastasin, et Cipollini teab ilmselt minust palju rohkem kui ma ise. See viimane avastus polnud just meeldivate killast, ent tol hetkel ei lasknud ma end sellest pikemalt morjendada, sest uudishimu kasvas korraga väga-väga suureks. Palusin tal jätkata ning kuulasin ise hoolega.
"Mõnedel on sellised tiivad veel olemas. Muidugi nad ei vehi nendega niisama kuskil tänaval, hoiavad hoopis kõige pimedamas seitsme luku ja taba taga. Ega's sellised tiivad ole mingi igal laupäeval õlle kõrvale trööbata asjad. Vanasti mõni meister oskas neid teha, aga nüüd on need ammugi juba manalamehed, ega neid ei mäletagi enam keegi. Ja neid tiibu ei mäleta ka keegi, sest nendega ei vehitud ka vanasti avalikult ringi. Väga üksikud, kes mõistsid tiibadega üldse midagi ette võtta."
"Kas praegu neid tiibu kuskilt enam üldse ei saaks?" küsisin ma, moe pärast teeseldud ükskõiksuse ja naiivsusega, sest teadsin, et mind niikuinii nähakse läbi nagu kilekotti.
"Nojah, võiksid ju osta, aga ega keegi nii loll ka ei ole, et müüks. Lihtsam on vist varastada" arvas Cippolini ja vahtis lakke. Ka nii moe pärast, nagu ma oletasin (ja niikuinii õigesti).
"Kellel sellised tiivad on?" tahtsin ma veel teada.
"Oh, ega mina neid ei tunne, ma olen ju kõigest lihtne armastusväärne sibul ja ei enamat" naeratas Cippolini laialt.
Rohkem ma Cippolinilt sel korral teada ei saanud. Ja ka hiljem mitte, sest minu sibul muutus üsna sõnaahtraks ning, nagu peagi tähele panin, hakkas kuivama ja ära surema. Kuni surnud ta oligi. Ei jäänud muud üle, kui ta ära visata.
Subscribe to:
Posts
(
Atom
)