Ni, kuhu ma oma jutustamise asemel sooja õhu puhumisega tegelikult jõudsin? Jajaa. Unenäomäed. Oleks mul olnud tiivad, oleksin kohemaid sinna lennanud. Kui mul oleks praegu tiivad, siis lendaks ka kohe sinna. Ja kui ma kunagi endale tiivad saan, siis lendangi ära. Aga et mul saatuse kurjal tahtel tiibu pole, sest et ma pole loodud ei varblaseks, toonekureks ega isegi mitte äädikakärbseks, vaid tont teab kelleks (selles, kas ma olen inimene või hoopis mingit laadi pisimutukas, pole ma isegi kindel, aga kirjutasin sellest juba varem - niipalju kui ma seda tajunud olen), siis igatahes tiibu mul pole. Veel.
Muidugi põhjustas Unemägede näiline lähedus, kuid tegelik kaugus parajal hulgal meelehärmi, mistõttu ma enam üldse üles ärgata ei tahtnud, veel vähem oma ärkvelolekuajaga midagi asist ette võtta. Teate, vahel juhtub ju kõigil nii. Leidmaks oma hingerahutusele mingitki leevendust, otsustasin ma, et siin aitab esialgu ainult üks asi. Nimelt otsisin ma välja suvel mustas mullas kasvanud sibula ja panin ta otsapidi vette.
Nüüd jäi üle ainult oodata...
Sibul hakkas juurekaplu vette ajama ja rohelisi lehevõrseid sirutama ning juba nädala pärast võis tema tumekuldsel küljel aimata kavalrõõmsat nägu. Suul kestev naeratus (või oleks õigem pidada seda irveks?), silmad salakavalat rõõmu täis. Kui nägu juba selgemini välja joonistus, sain teada, et ta nimi on duce Cipollini. Ta ise ütles. Pidin temaga nõustuma, sest eks teab ju üks kullane sibul ise kõige paremini, mis ta nimi on. Aga ta teadis veel enamat. Üllatusin selles isegi, kui pikki pimedaid õhtuid kuuma tee kõrval temaga vesteldes mööda saatsin. Üldse oli ta siis, kui päike üleval, vait kui sukk - küllap tegeles kasvamisega - ning alles ööpimeduse laotudes hakkas oma salalisi silmi pilgutama ning juttu ajama. Tundus, nagu oleks tema hing või vaim pärit otse Unenäomaailmast, sest neist asjust teadis ta haruldaselt palju, rohkem kui mina või küllap ükskõik kes teine.
Neil õhtutel siis me rääkisime nii maistest kui taevastest asjadest ning igav ei hakanud mul kordagi. Ta mõistis kõnelda inimestest ja nende olemusest, köögiviljadest ja nende kasvatamise iseärasustest (otse loomulikult!), poliitikast, tihaste pesitsustsüklitest, muinasjuttudest ja sellest, mida ette võtta, kui kassile ei peaks meeldima jalgade pesemine pärast nauditavat poriskekslemist. Ning ühel eriti pimedal ja külmal õdagul mainis ta mulle tiibu.
"Unemägedesse lendamiseks on olemas tiivad. Sellised suured," mainis ta, ilma et ma oleks seda teemat üldse üles võtnud (või seda temaga kunagi varem arutanud). Ausalt, mul tõusid seda kuuldes vist küll kuklakarvad turri, esiteks jututeema pärast, mis mind juba pikalt oli närinud, teiseks avastasin, et Cipollini teab ilmselt minust palju rohkem kui ma ise. See viimane avastus polnud just meeldivate killast, ent tol hetkel ei lasknud ma end sellest pikemalt morjendada, sest uudishimu kasvas korraga väga-väga suureks. Palusin tal jätkata ning kuulasin ise hoolega.
"Mõnedel on sellised tiivad veel olemas. Muidugi nad ei vehi nendega niisama kuskil tänaval, hoiavad hoopis kõige pimedamas seitsme luku ja taba taga. Ega's sellised tiivad ole mingi igal laupäeval õlle kõrvale trööbata asjad. Vanasti mõni meister oskas neid teha, aga nüüd on need ammugi juba manalamehed, ega neid ei mäletagi enam keegi. Ja neid tiibu ei mäleta ka keegi, sest nendega ei vehitud ka vanasti avalikult ringi. Väga üksikud, kes mõistsid tiibadega üldse midagi ette võtta."
"Kas praegu neid tiibu kuskilt enam üldse ei saaks?" küsisin ma, moe pärast teeseldud ükskõiksuse ja naiivsusega, sest teadsin, et mind niikuinii nähakse läbi nagu kilekotti.
"Nojah, võiksid ju osta, aga ega keegi nii loll ka ei ole, et müüks. Lihtsam on vist varastada" arvas Cippolini ja vahtis lakke. Ka nii moe pärast, nagu ma oletasin (ja niikuinii õigesti).
"Kellel sellised tiivad on?" tahtsin ma veel teada.
"Oh, ega mina neid ei tunne, ma olen ju kõigest lihtne armastusväärne sibul ja ei enamat" naeratas Cippolini laialt.
Rohkem ma Cippolinilt sel korral teada ei saanud. Ja ka hiljem mitte, sest minu sibul muutus üsna sõnaahtraks ning, nagu peagi tähele panin, hakkas kuivama ja ära surema. Kuni surnud ta oligi. Ei jäänud muud üle, kui ta ära visata.
0 arvamist :
Post a Comment