Kiri

Toimunud on palju, aga kõigest sellest rääkida ma ei viitsi. Seda enam, et viimasel ajal kiputakse minu sõnadest ja mõtetest aru saama plaanitust risti vastupidiselt. Ehk peaksin veidi hoolikamalt läbi mõtlema, kuidas ma midagi väljendan...

...või siis mitte.

Aga midagi tahaks ikkagi öelda, isegi kui selguks, et mul polegi õieti midagi öelda. Maailmaavastamine kinkis mulle veel mõned uued kohad, kuhu antijalg varem astunud polnud ning pärast mu lahkumist mattis tuul jäljed taas kinni. Igal juhul on nõnda, et kui keegi peaks tahtma mind kunagi tabada, on mul varasemast veel enam võimalusi enese täielikuks ärapeitmiseks. Sest kuis mõeldakse mind tabada Unenäomaailma lõpututest palumetsadest, mille kohal oranžnõretavad pilved (millesse tilgub kuldset kuma otse mu enese südamest ja vastupidi) katavad taevakummi ning mu kunagised mõtteraasud sosistavad igavikku, kus jääkülm tuul puhub hingest läbi ja annab lennuvõime ka siis, kui tiibu parajasti pole? Või Äraspidiilmast, kuhu viivad kitsukesed kaldapääsukeste käigud liivakivikaljus, kui nad on juhtunud kogemata liiga sügavale uuristama ning avastanud end ühtäkki maalõhest, geoloogilisest rikkest, mis viib sügavamal hämara maailma ja rahva pelgupaikadesse ning kus mõnede autorite (kellest omakorda päris arvestatav kogus on kas totaalselt segi või jõudsalt sinna teel) meelest asub ka kadunud asjade maailm? Kes söandab või suudab üldse sinna suunduda, kui ta asub teele hingelt pimedana, teadmata õigupoolest, kuhu ja kuidas ta minna tahab?! Kui ta ei usu muinasjutte, imesid, õnnetusi, Unenäomaailma ega lennuvõimet?!

Aga päeval sulatab Päev järk-järgult lund ja öösiti on veel külm. Tasapisi, õige tasapisi virguvad oma kuusemetsade peiduurgastes väikesed loomad ja piiluvad välja, veendumaks, et Maailm on veel alles ja vanaviisi, nagu nad ta omal ajal, kunagi ammu sügisel maha jätsid. Ning teised, keda ainult talve puhas kargus elavana hoidis, ronivad sügavale peitu ning järgmise igaviku jooksul kohtab neid ainult unenäos, kus me kõik tavatseme vahel üksteist trehvata. Ma olen neilt loomadelt küsinud, kumb siis mina olen - kas see, kes talvel magab või see, kes suvel - aga nad ainult naeravad, jooksevad vilkalt mu ümber ning laulavad oma juba enne kõige algust väljamõeldud laule. Nii ei teagi ma täpselt. Kuigi mõistan, et pole nende asi seda mulle öelda. Vaid siis, kui sukeldun iseendasse ja leian selle väikese ukse (just SELLE ja mitte mõne teise), saan ma küsimusele vastuse. Aga siiski on nad mu omaks võtnud. Võib-olla sellepärast, et ma olen kogu aeg olnud nendega koos, sündinud nende keskel ja üles kasvanud. Ainult et viimasel ajal olen selle nii tähtsa teadmise nagu ära unustanud. Kui ma oleksin suutnud seda kogu aeg meeles pidada, siis ei peakski ma võib-olla nüüd otsima endast ust, mille taga on meeldetuletamine ja teadmine.

Jah. Ent tunnistan, ma lasin kord ühe pisikese, aga see-eest olulise teadmise oma mälust minema lipsata nagu libeda soomuselise sisaliku. Nüüd pole mul suurt valikut jäänud - nii kaua, kuni ma ei tunne end väikese metsaloomana, pean ühes haarama revolvrid, mässima end padrunivöödesse ja kaduma puude vahele, enne kui mind jälitama hakatakse. Sest seda teeksid nad niikuinii. Varem või hiljem. Uskuge mind, see pole kahjuks kaugeltki tühi paranoia, isegi kui ma seda kogu hingest sooviksin. Aga kõigest omal ajal! Praegu ei tea ma isegi seda, kes ma tegelikult olin. Või olen. Või peaksin olema. Väike metsaloom. Orav, kasetriibik, unilane, lendorav, Suurvidevlane, veelendlane, kärp, laane-karihiir. Midagi sellist. Või sootumaks keegi muu, kelle nimegi ma öelda ei mõista. Vahel näen neid nagu vilksamisi ning siis tundub mulle, et nad jälgivad mind, elavad mulle vaikides ja ise sekkumata kaasa, aga ma ei näe neid kunagi selgelt ega kuule neid, sest nad ei tee vähimatki häält. Mõnikord võin peaaegu väita, et neil on inimkuju, aga siis jälle kahtlen ka ise. Vahel ma kardan neid. Üksi metsas ööd veetes - või õigemini juba siis, kui ma veel ei olnud põgenik - aga kõigest omal ajal, eks - tunnen ma, et keegi on läheduses ning sellistel puhkudel sooviksin üle kõige, et see tunne üle läheks.

Hirmu kardan ma isegi rohkem kui neid olendeid, kes siiski sisetundele toetudes võiksid olla mu liitlased, olla nagu mina isegi peaksin olema. Jah, aga hirm on kohutav asi. Ma kardan hirmu, tema türanlikku meelelaadi, tema vastuvaidlemist mittesallivat tooni. Oleks minu olemine, teiseks minu tegemine, võtaksin ma saapapaela ja kägistaksin hirmu sealsamas puu juures surnuks ja jätakski ta sinnapaika, kuni rebased ta korjuse laiali tassivad. Ent mu jõuetus muudabki ta veel tugevamaks ning siis olen ma abitu. Eks ta ole - isegi kui olen siin täiesti üksi, on mul seda seltsi ainuüksi minu enda näol üleliiagi. Sest mis oleks hirm ilma kompanjonideta. Hirmule ei meeldi üksindus, ta kardab üksindust ning pilkases metsas, millel pole otsa ega äärt, olen mina ilmselt ainus, kellele ta saab loota. Sest ega teised, kes siin üldiselt elavad, ju ei karda.

Nõndasi me siis oleme, mina ja hirm, kaks eksinud hinge. Tema ei saa minuta ja mina ei saa temaga ja päev, mil me omavahelised sotid selgeks vaidleme, läheneb iga päevaga. Aga ma ei sooviks siinjuures asjade käigust ette rutata.

...