Unelendaja

Nälg, taud ja saluudid

Mustatiivaline lind

Manifest

Jätkates oma ühiskonna mõtteloo sarja, olen oma sisemiste vaimuheitluste ja kuudepikkuse meditatsiooni (mille hulka kuulus minu elusast peast mahamatmine tinakirstus kolmeks nädalaks) tulemusel jõudnud teatud fundamentaalsete (või oli see sõna "fundamentalistlik"?) arusaamadeni. Need pole jätnud mulle kaksipidi tegutsemise võimalust: siin on ainult üks tee.

Ühesõnaga, aeg on küpsenud omaenese riigi loomiseks.
See aga nõuab otse loomulikult Isesesivusmanifesti koostamist. Siin see on!

"Anti ei ole aastasadade jooksul kaotanud tungi iseseisvumise järele. Põlvest põlve (ning küünarnukist küünarnukki) on temas kestnud salajane lootus, et hoolimata pimedast ööst ja võõraste rahvaste vägivallavalitsusest veel kord aeg tuleb, mil "kõik peerud kahel otsal lausa löövad lõkendama" ja et "kord Anti koju jõuab".

Nüüd on see aeg käes!

Anti riigi põhimõtted ja tõekspidamised.

- Anti riigis valitseb sotsiaalmajandusliku korrana ametlikult feodalism. Sellega seoses kutsub Anti kõiki üles ustavusvannet andma. Vande andnud feodaalidele jagatakse laialdaselt maid ja töölisi/talupoegi ning vastutasuks peavad nad end ainult kutse peale relvile seadma ja kohe sõjakäigule tulema (mida eeldatavasti saab olema rohkesti).

- Anti riigis puudub palgatöö institutsioon. Talupojad/töölised peavad tööd tegema käsukorras ning ära toitma väikesearvulist feodaalide hulka. Vastutasuks kaitstakse neid ülekohtu, ebaõigluse ja võõrvaenu eest (mida seoses uue riigi tekkimisega on eeldatavasti karta üpris palju). Ühtlasi on palgamaksmine üks orjanduse vorme, kus tööliselt võõrandatakse tema töö ja alandatakse tema inimväärikust. Seda me aga ei taha.

- Anti riik on (juhitud) demokraatlik ja vägivaldne institutsioon, mis teenib Anti huve.

- Anti riigis valitseb täielik mõtte- ja sõnavabadus, peaasi, et see ei läheks vastuollu Anti mõtete ja sõnadega.

- Anti riigi välispoliitika oluliseks koostisosaks on partisanivõitlus, salamõrvad, välisametnike äraostmine ja kõik teised võimalikud mõjutusvahendid, kaasa arvatud otsene sõjaline tegevus. See hõlmab ka nn külma sõda, mida viiakse läbi lumepallidega.

- Anti riik on eelkõige üles ehitatud isiklikele suhetele, mitte territoriaalsusele. Kuna aga igasugune võim vajab füüsilist e geograafilist tagamaad, siis määratakse Anti riigi geograafilised piirid ära edasiste sõjaliste vallutuste, lepingute ja ostu-müügitehingutega. Sealjuures lähtutakse väga paljus etnilisest printsiibist.

- Anti riigi ametlik keel on eesti keel ja kõik selle variandid e murded, vadja, isuri ja liivi keel. Lähtudes sügavast humaansest võrdsuspoliitikast on lubatud kasutada ka padja keelt, kuna see aitab seda väikest väljasuremisohus keelekildu säilitada. Tulevikus on plaanis välja töötada ka omaette, anti keel.

- Anti riigi ametlik ideoloogia on (Anti)utoopia. Seda ideoloogiat hakkab hoidma ja edasi arendama vastav institutsioon - Igavese Talwe Ordu. ITO-le tuleb talupoegadel maksta kümnist.


alla kirjutanud:
teie Anti

Igavese Talwe Ordu triumf

Höhöhöhööö, nüüd on õnn Igavese Talwe Ordu õuel! Lumeveskid on käima pandud ja nad ei peatu mitte IIALGI. Nii et te võite ju lund lükata palju tahate, seda tuleb ainult juurde ning teie töö saab olema kasutu. Ja kes nüüd naerab?!

P.S. Lükkasin täna lund.

Linnud ei laula

On öö, seekordne see igavik
Ja linnud ei laula
Sest kaheldav päikese võidukäik
Kas enam ta tulebki

Suur sügis samm-sammult ta süveneb
Kuni talveks ta vajub
Kuid enam ei looda me kevadet
Ja linnud ei laula

Sinu silmade sina on viimane taeva kingitus mälestus eilsest
Sest ülesse kaedes on kõik nõnda hall ja halliks kõik jääbki

On öö, kuigi aeg oleks täis
Ei millalgi koida
Ning tasa ja hiilides urgitseb
öö südame sooja

Sinu silmade sina on veel
Mis on minule jäänud
Vaid aeg annab arutust sellest
Kui kauaks on tedagi

Hinge helin on taandunud kajaks, õrnaks sosinaks meis
Pilgus pimedus tühjus ja valu, mis ei lähegi ära
Kus on silmade sinakas soojus, mis mind hoidis kord elus?
Külm on leegita hinges ja korraga aiman, et linnud ei laula
linnud ei laula

Me hääbume korraga kõik ja ei olegi eludel vahet
Verepiisad ja pisarad langevad jäätunult kristalliks maha
Pole teda, kes loendaks kõik langenud kokku ja mataks meid maha
Viimne mõte on kõikidel üks, see et linnud nad enam ei laula
Nad enam ei laula

Päike on kaugel eemal

On öö. Kuulan Ulveri lugu "Eos", mis on ideaalne tujutekitaja. Juhul, kui soovite apaatset masendust või vähemalt raskes koguses melanhooliat.

See lugu meenutab ühe nukufilmi saundtracki, kus olid mingisugused hobused ja inimesed ja siis need hobused kappasid kuskil taevas ja varss vist eksis veel ära jmt. Ning uskuge, see linateos on minu mäletamist mööda oma häälestatuselt umbes sama masendav. Kui teate, millega tegemist, andke teada, oleksin väga huvitatud.

Ühesõnaga, nii neetult ilusat muusikat ei peaks selle maailma loogika kohaselt üldse eksisteerima. Niisugune kergelt teispoolsuse maiguga heli. Sellise muusika taustal oleks ülimalt esteetiline öösel kuskilt kõrgelt alla langeda või ennast ära uputada. Enda mahalaskmine nii kaunis enam ei oleks. Pauk rikuks helilise täiuse ja veri määriks ümbruse.

Oleks mul tiivad, ma läheks lendama. Aga sõjaaeg taolisi luksusi ei võimalda. Õnneks tuleb iga sõja järel rahu. See tuleb igal juhul. Rahu tähendab igavest puhkust, lõplikku asjade kõrvalheitmist. Rahu on uni, õnnis igavene talveuni, suveuni. Siis kasvavad minust läbi lilled ja ma õitsen nende kaudu ja naeratan vaikselt endamisi. Lumevaip kataks mind külmade tuulte eest ning tähed naeratavad ja viskavad silma. Siis kord, kui mitu igavikku (ütleme, et seitse) on möödunud, tõusen ma ja kõnnin mööda Linnuteed tähtede juurde. Paljud on selleks ajaks ise unes, paljud on mulle võõrad, ent ma istun kuusirbile, kõlgutan jalgu ja küsin ööpilvedelt reisiuudiseid.

Kas teate, et Öölaotaja peidab end muuhulgas samblaniiskuses?

1695 tuleb varsti tagasi, kuigi teistmoodi. Aeg ei klooni ennast kunagi.