.,.,.

Ebaloomulikud keskkonnad, mis
närvutavad hinge sinust viimaks
Ning jäävad vaid pisarad, kuni
päris lõpus ei ole neidki
Ah, kas pole see nii neetult
painav ja vaevav, et
rebivad su mõtteliselt tükkideks
ja seejärel ka keha - tühi
oled sa seest ja sestap
verd ei voola, kuigi peaks
iiveldamaajavalt õõvas
on kogu see groteskne mäng
mida oleme mänginud juba pisut
liiga kaua, rohkem kui kahjutu
oleks - kui keegi oleks teinud
kasutusjuhendi ning uurinud
kui palju korraga ja pikapeale
oleks veel ohutu ja mis piirilt
söövitav. Ei teinud ja näe
me läksime seda teed, muidugi
lõpetasime enesehävitusnupule
vajutades
Allakäigutrepikoja seinad
on võikalt soditud, kuid
innustavad mitte lõpetama, vaid
ikka jätkama, ükskõik, mis hinna
eest - sest see tundub olevat
ainumas lahendus, võib-olla ongi
Aga kes olen mina, et seda
teada ja kes oled sina, et veel
elada - ei, sa oled surnud ning
minagi enam ei ela, sest tõesti
kuidas muidu seletada kummalist
tunnet, et vaglad on neelanud
kopsud ja mao ning et südame
söönud on penid ja miks ei näe
me päikesevalgust ses sulavas
porises lumeses hanges kui
veedame tunnid ja päevad ja ööd
Eks ikka seepärast, et varesed
need tiivulised linnud ei
jätnud juhust kasutamata, vaid
otsekohe, kui võimalus tuli,
maiustasid me silmega
Ja ka sinu silmad, mida kord
pidasin kauniteks ja kust kord
nägin tervet maailma läbi
paistmas - suurt ja tundmatut,
salapärast ja kutsuvat -
on praeguseks läbinud seede-
trakti ja kogu see vaimumaailm
ja hingeelu on praeguseks
pori tolle kõntsase lombi põhjas
kuhu lapsed sisse kukuvad ja
end mustaks teevad
ja saavad pahandada selle eest
ehkki nad polegi nii süüdi
Too lomp on tõesti võikalt must