Charlie and the Sulphur Factory

Kalk pimedus, mis meie kohale on laotunud, sundis mu hinge tuhaks ja vaimu kibedaks. Selles sünges, tulevikus võimalusi mitte nägevas painajas hakkasin ma tasapisi tunnetama maailma nii, nagu ta võib-olla päriselt ei ole, aga meie, mannetute, jaoks kõlbab küll. Või kui olla veelgi täpsem, on see meie jaoks parim ja õigeim tunnetusviis. Õpetus. Suund. Sest kes soovib maailma paremaks teha, tehku seda kõigepealt enda arvelt. Vabastagu ilm endast ning ta näeb, kuis tekib killuke harmooniat sinna, kus seda varem ei olnud. Ning samm sammu haaval langeb inimkond tuhka ja maailm tõuseb tuhast...

Hüperborea asub maailma servas ning sedavõrd, kuidas talle omistati kunagi harmoonilist täiuslikkust, on ta nüüd iseenda kõverpeegeldus. Hüperborealased manduvad, unustavad täielikult endid ning surevad viimaks välja, andes teed uuele täiusele. See on saatus, millest keegi neist ei suuda kõrvale keerata. Nad on vaene, kibestunud, ennast võõrastav rahvakogum, mineviku, oleviku ja tulevikuta tolm tuules. Nad on ettekuulutajad. Sest õppigu kõik neist teejuhtidest, kes esimestena suunduvad väljasuremise väravate lävele, sest kõik veel järgnevad neile. Viimaks jääb järele puhas maailm, vaba arvututest mürgitunud mikrokosmostest.



"Charlie and the Sulphur Factory" helid ja pildi salvestas 1695 2010. aasta loojangul, Igavese Talve hakul.

Väljasuremine on alanud...