Sünd ja sünd

Tume ollus, mis pikka aega oli lihtsalt üks üsna suvaline ideede rägastik, on muutumas järjest selgepiirilisemaks. Meil on olemas kaheksa hektilist, labiilset ja ääretult rahutut ballaadi, millest igaühel on oma lugu jutustada. Ma ei tea veel, millest nad kõik räägivad, aga igaüks neist tekitab oma tunde ja siis on tahtmine nende manava katarsise saatel ennast lõhki rebida, käristada samamoodi, nagu käriseb kitarr mu igavesti krampis sõrmede all. Lõppude lõpuks on see kõik kokku müra, sest teiseks pole mul täpset aimugi sellest, kuis peaks kõik see lõppude lõpuks kokku kõlama. Ma pole piisava tähelepanelikkusega kuulanud teisi, sest olen vaid enesele keskendunud. Ja RR74R pole just parim koht, kus proovide ajal end kuulata. Hah.

Need kaheksa hüplikku lugulaulu jutustavad meist ja sellisena nad ka jäävad. Me ei tee neile mingi "parema kuulatavuse" nimel refrääne või bridže vms juurde. Nad on nagu värdjalikud mürsikueas autistid, kellele ei lähe miski muu korda peale nende eneste sisemaailma. (mis paneb mind küsima: kas nad kajastavad iseenda siseilma või siiski oma loojate püüdlusi? kuigi ajalugu on näidanud, et lapsed söövad vanemaid ja et ussi olen ma oma rinnal soojendanud >:)

Aga me veel tõstame oma värdjad maailma palge ette ja paneme ta tunnistama sündinud fakte...