Kui ma peaksin üldse millestki alustama - aga kõikide jutuvestjate pühaks kohuseks on kuskilt alustada, sest see on kuskil kellegi poolt paika pandud ning ei peakski justkui edasivaidlemisele kuuluma - siis alustaksin võib-olla nendest unenägudest. Kas hakkasin neid nägema kaks või kümme aastat tagasi, pole kogu loo seisukohast üldse tähtis. Tähtis on võib-olla hoopis unenägude sisu ja ma jutustaksin hea meelega selle teile ette nii detailselt, kui ma neid nägin. Kui ma mäletaksin, mis seal siis toimus. Aga muidugi ei mäleta ma neist enam suurt midagi, peale paari asja, mis mind on siiamaani kummitanud. Kasutades kližeed, siis pole mu elu pärast neid unenägusid enam kunagi endine.
Esiteks lendasin ma neis unedes üpris tihti - mitte just päris kõigis, aga tublis 97,5632 protsendis ikka. Pidin vaid ennast hästi kergeks mõtlema ja ülespoole tahtma, kui juba ma kerkisin kõrgustesse ning hõljusin, kuhu vaid hing ihaldas. See oli kõik väga tore. Isegi nii tore, et mõnikord ei saanud ma mitu päeva ühtejärgi rahu, vaid mõtlesin ainiti, kui neetult hea ja kerge tunne oli unes lennata. Raisk, ma ütlen, see on vabadus, ainult see ja ei miski muu! Ma ei taha küll kellelegi halvasti öelda, sest inimesed kipuvad niigi üksteisele väga valusasti ütlema, enamasti vaid puhtast mõtlematusest, aga kui te pole elu sees niiviisi lennanud, nagu tegin seda mina unes, siis te pole vabaduse maitset tunda saanud ning ainult need, kes kunagi enne kõige algust teie elulõnga valmis ketrasid, võivad ehk öelda, kas te kunagi seda üldse tunda saate. Muidugimõista leidsin ma, et ma olen oma unevabadel hetkedel igasugusest vabadusest niikaugel kui üldse võimalik ja järjest enam hakkasin ma ootama öid, et suubuda taas nendele südamelähedaseks saanud lendmaastikele. Ma ei mäleta, et oleksin kunagi varem nõnda öid ja unesid oodanud...
Teine asi, mida unes nägin, on küll hulga keerulisem seletada, kuid ometi kuulus ka see lahutamatult "nende" unede komponentide sekka. Tegemist oli nimelt mingite kummaliste paikadega, kus ma kunagi käinud polnud, kuid mis tundusid siiski piisavalt ehtsatena, et ma mõnikord ka ilmsi arvasin mäletavat, kus miski selles unenäomaailmas olema peaks. Nende selgete unenägude pildid ladestusid mu mällu, kuni ma enam isegi ei teadnud, kas ma mäletan midagi sellepärast, et nägin seda kunagi unes või mäletasin ma seda kord unes, et see oli ühes varasemas unes. Kaks maailma, kaks reaalsust - uni ja ilmsi - segunesid minu peas üheks terviklikuks sulamiks ning ajuti tundus, et ma lähen lihtsalt hulluks. Ma igatsesin nende palumetsade järgi, nende hämarate tänavate järgi, metsajärvede järgi, õhuvaldade järgi...Kõige järgi, kus ma unes käisin, ning ühtlasi kippusin võõrduma pärisilmast, sest see ei suutnud pakkuda pooltki sellest, milleks oli võimeline Uneilm.
Ja siis ühel õhtul nägin ma taevas Unemägesid...
0 arvamist :
Post a Comment