Unemäed paistsid kaugel ehataevas vanade kulunud tippudega tumedate küngastena ning hoolimata sellest, et mõni oleks neid pelgalt pilvedeks pidanud, teadsin ma kohemaid, et need on Unemäed, sest olin neid ka unes näinud (ning võib-olla koguni nende läheduses kolanud). Vahest on see hullumeelsuse tunnus, kuid sel hetkel ma lihtsalt teadsin, et need on Unemäed ning ükski vägi ei oleks suutnud mind vastupidises veenda. Ega suudaks praegugi.
Pean tõdema, et pole keerulisemat asja, kui püüda seletada unes kogetud tundmusi ja pildikatkendeid. Nagu nüüdki. Hommikul ärgates - aga kui iganes võimalik, püüan magada nii kaua kui iganes võimalik, et püüda igat unekildu, mis mulle iganes saadetakse - jääb tihtilugu alles ainult see tunne, isegi kui uni ise ei olnudki nii midagi erilist. Aga tunne, tema jääb. Hea ja kerge olemine, nii et ei saa teisti, kui endale sisimas naeratada.
Kui suureks saan, kasvatan endale tingimata tiivad. Sellised suured. Nagu on inglitel või siis äraspidiinglitel. Kuigi sellega on seotud mõned teatud laadi komplikatsioonid, millest räägiksin ehk lähemalt kunagi edaspidi, kui mul meeles on ja ma viitsin. Sest võib juhtuda, et kumbagi pole - ei meelespidamist ega viitsimist. Noh, jah, põhimõtteliselt on ju ka võimalik, et mu aeg lõppeb enne kogu loo hinge pealt rääkimist, aga see mind eriti ei hirmuta. Alati on aega, pärast surma seda enam! Aga jäägu see jutt siis pealegi edaspidiseks, seda enam, et ma esmalt püüan ise asjas paremini selgusele saada ning seejärel - kui ma üldse söandan siis - annaks sest lähemat teadust.
Vahest võib jääda mulje, justkui polekski mul õieti midagi öelda ja ma ajan niisama sõnavahtu. Ma ei lükka seda arvamust ümber, kuid ei rutta ka kinnitama. Jätan selle teie otsustada ning ei sekku teie kujundatud arvamusse. Niikuinii ei tea ma ju tegelikult, kes neid ridu siin üldse lugeda võivad. Ja isegi kui meie teed kunagi veel ristuda võivad (kui see ka juba juhtunud on), läheme viimaks siiski igaüks oma valitud rada ja ei puutu üksteisesse. Ühesõnaga öeldes pole mul sooja ega külma, kas keegi peab üldse vajalikuks minu juttu lugeda/kuulata, sest see on eelkõige minu lugu ning puutub enim minusse, samas kui teistel võivad olla omad lood, millest igaüks on ehk sama sügav kui mikrokosmos. Aga nagu laialt teada, on mikrokosmosed makrokosmostest tunduvalt suuremad...
0 arvamist :
Post a Comment