Pahandusi, nagu teada, võib korraldada mitmesuguseid ning nad kõik on ääretult mõnusad. Täpselt niikaua, kuni selgub kurb tõsiasi, et selle paganama pahanduse, mis tõi nii palju naeru, nalja ja verd, eest peab vastust kandma. Sellest hetkest muutub algselt helgel eesmärgil ettevõetud koerustükk ühe pilguga vastikuks nuhtluseks, mida neatakse ja kahetsetakse aegade lõpuni. Nõmedalt ülekohtune on panna lõbusaid süüdimatuid inimesi kannatama nende endi tegude pärast, eksju?
Navat, võin vist öelda, et minuga läks umbes-täpselt samamoodi. Ilma igasuguse planeerimiseta kusjuures. Võib-olla jäin ma lihtsalt haigeks. Niimoodi, et õhtul tunned ebameeldivat kahtlast olemist ja öösel näed unes sellist tantsu ja tralli et anna olla ja hommikul tead, et näed, oledki haige. Ja siis värised külmast, krampidest ja janust, toit sees ei püsi ning tead, et hakkad surema. Isegi kui seniste kogemuste põhjal tehtud teadmise kohaselt ei tule surm kindlasti, kohe sajaprotsendilise tõenäosusega. Hah, tegelikult on ta kogu aeg olemas, valvamas sängi kõrval, paitamas pead, kui on valus, ise pugemas keresse. Rahulikult, tasakesi, aga see-eest pidevalt. Ning kui tuleb see aeg, võtab ta käest kinni ning vaatab sulle otsa, nii et sa tead, et aeg on kätte jõudnud. Ja siis lähetegi koos ära, minema.
Küllap värisesin minagi külmast, krampidest ja janust ning tundsin, kuidas valu närib mu sisikonda, järab närve nagu traate või juuspeeneid kuusejuuri, aga kes mulle sellise tõve kinkis, ei oska ma ealeski arvata. Ilmselt lendavad pisikesed batsillid väikeste tiivuliste haldjatena mööda ilma ringi, otsides, kellele oma siirast südamest tulnud and kinkida. Ma arvan, et nii läkski. Üks (või mitu?) väikest batsillipiksit leidsid oma rännakutel minu ning arvasid, et olen nende kinki väärt. Mõeldud-tehtud.
Edasi juhtus nii, nagu taolistes muinaslugudes ikka juhtub. Jäin haigeks, vedelesin voodis ja viskasin vedru... Ei, mitte välja. Veel. Aga ega vast palju ei puudunud ka. Igatahes tundsin nende lõputute päevööde kestel alatasa surma kohalolu. Ega see üksinduse kohalolust hullem ei ole, aga tublisti teistsugune küll. Tegelikult on see tunne kirjeldamatu (või millist tunnet on võimalik üldse kirjeldada). Kui sa tahad üle kõige elada, siis võib see üpris kõhe olla. Ent kui olla nõnda haige, nagu mina tollal olin, siis polegi nagu kõige hullem. Igatahes on ta talutav. See-eest muutub talumatuks suhtlemine inimestega. Nad tunduvad ühtäkki kauged, arusaamatud, neetult ohtlikud hingeõgardid. Ühesõnaga, neid peaks vältima. Isegi kui seni olid nad meeldivad täiesti normaalsed olendid. Aga siis vaatad, et asjad pole sugugi nõnda lihtsad; et sa elad deemonite maailmas ja oled ainuke õnnetu pisimutukas, kelle ümber pesitsevad ähvardavad hiigelhammastega kollid, peas tukslemas tung sind nahka pista. Kõige naha ja karvade ja hingega.
Noh, on ju tegelikult täiesti võimalik, et need üks kuni seitseteist batsillpiksit, kes mind märkamatult külastasid, olid tegelikult mu päästjad ja silmade avajad, kuigi ma ei tahaks nende tegevusele või selle tagajärgedele meeleldi hinnangut anda, sest las ta olla pealegi nii. Pärast kolme nädalat värisemist ja paranoilist hirmu, et minu puudumise kohta teatud seltskondadest võidakse süvendatult huvi tundma hakata ning seeläbi mind otsima, vankusin sängist välja, haarasin lauasahtlist mängupüstolid ning murdsin läbi kujuteldavast piiramisrõngast ümber maja.
Ja siis olingi metsas, vaba ja kurnatud. Aga enam tagasi ei pöördunud. Pole pöördunud siiamaani. Ja ega vist pöördugi. Sest vabadus tähendab kõiki ägedaid asju (miinus mugavus).
Navat. Kui PokuBaal annab, siis kirjutan veelgi. Kui ei anna, siis kirjutan ehk ikkagi.
0 arvamist :
Post a Comment