Olen Kadunud Asjade maal. Pole väga viga. Tegelikult on lausa hea. Siin on väga rahulik ja piisavalt vaikne, kui mitte arvestada ööbikuid ja rukkirääke, kes siin oma pimeduselaule saevad. Teedel jalutavad kärnkonnad, ise suured kui härjad, ning pomisevad omavahel mõne sõna juttu. Kuu vaatab taevast; kuskil kaugel silmapiiril jälgivad veel paar helendavat tuld ümbrust, kuid meid nad ei näe – selleks oleme me liiga varjatud, ilma et peaksime end otseselt peitma. Ja eks seegi ole hea.
Kadunud Asjade maal pole vaja kedagi karta. Kadunud asju ei leia keegi enam üles. Mitte kunagi. Seetõttu oleme me vabad, sõltumatud selle maailma tuhatmiljonist niidist, mis omal ajal meid sidusid kõigi ja kõige külge. Enamgi veel, me ise sidusime endid kõigi ja kõige külge, kartuses, et muidu võiks Elu (vmselline) meid puhuda ükskõik kuhu juhtub. Nõndaviisi punusime ise endile omad isiklikud põrgud, mille katlakütjad me olime. Aga Kadunud Asjade maal pole neil niitidel enam mingit rolli ega vajadust. Tõeline vabadus on hirmu puudumine. Tõeline vabadus on soovide puudumine. Tõeline vabadus on kõik ägedad asjad miinus mugavus. Aga ausalt, Kadunud Asjade maal ei tunta ei mugavust ega ebamugavust. Ja eks seegi ole hea.
Ära kaduda on väga lihtne, kui Kuu on selle juba korra selgeks õpetanud. Tuleb vaid ületada õhkõrn mõtteline loor, mis meie maailma sellest teisest eraldab, ning oledki päral. Tagasipöördumiseks pole vajadust – seni pole seda veel keegi teha tahtnud. Kadunud Asjade maa on selleks lihtsalt liiga tore koht, et sealt tahta lahkuda, kui juba kohal oled. Ja eks seegi ole hea.
Ma ei tea, kas meie, kes me siia meeldivasse paika oleme sattunud, oleme nähtamatud, surnud või mingis paralleeldimensioonis. See polegi tegelikult oluline. Ainus, mis on kindel, on see, et me oleme kadunud. Võib-olla meid otsitakse. Võib-olla oleme unustatud. Võib-olla leinatakse meid taga, võib-olla rõõmustatakse meist lahtisaamise pärast. Ükskõik – meieni need tunded niikuinii ei jõua, sest siin oleme kaitstud oma isiklike põrgute eest. Võib ka olla, et paradiis ongi tegelikult selline ja meie oleme muutunud ärakaotatud või ärakadunud ingliteks. Sest Kuu kinkis meile tiivad. Ta pani kasvama sõrmelülid, muutis luud seest tühjaks ja hinged muredest priiks. Raskused tõesti meist välja ning läbipaistvad, ent äärmiselt tugevad pikad hoosuled sirgusid korrapäraselt käekülgedele. Meie silmad hiilgavad kahvatuakvamariinsiniselt, meie sammud ei jäta jälgi. Me tõuseme kõrgele öisele taevakuplile, hõljume pehmetes kõrvetavkülmades pilvedes, tantsime tiibade kasvamise tantsu ja laulame neidsamu pisiloomade laule, mis on vanemad kui maailm ja mis jutustavad rõõmust, mida pakub ümber Kuu lendamine. Meil on ruumi, meil on aega ja me ise oleme üks suur elurütm. Ja eks seegi ole hea.
Eks vast siis kunagi kohtume taas. Kui mitte siin-, siis sealpool vikerkaart ikka.
0 arvamist :
Post a Comment