Iga sammuga muutub öö aina pikemaks ja pimedamaks. Varsti tulevad külmad ning vaid kõigekõrgem ja kõigemadalam teavad, kuidas me selle järjekordse kõleda igaviku peaksime üle elama. Aga pilkasest pimedusest lendavad valguse ja kardetavasti ka elulõhna peale aknale ööliblikad ning kraabivad sisselaskmist. Ma kardan neid, sest nad tulevad mu hinge järele ning veavad ta kuhugi öösse, kus selle tükkideks rebivad ja ära söövad. Sellepärast ei söanda ma akent avada. Hingeliblikad hingavad akna uduseks, arvates, et kui ma neid siis ei näe, muutun julgemaks ja teen akna lahti. Aga tühjagi ma teen.
Või...teha siiski?
0 arvamist :
Post a Comment