Anna mulle oma silmad
Las ma kaotan nad ära
Sa vaata vaid akendes tulesid
Neid on aasta-aastalt vähem
Lõpuks ongi kõik
Ka viimases kustub valgus
Aga juba palju varem on lahkunud kõik
Mille nimel kord valmis oldi surema
Nüüd surrakse niisama
Ja et täita oma viimast kohust
Ent parem ma hääbun üksi
Kui lämbun masside agoonias
Ärge järgnege mulle
Meil pole ühist teed
Sa vaata vaid tuledes aknaid
Neid on aasta-aastalt enam
Aga keda nad valgustavad?
Kurbkoledaid vaime?
Väljakooljad ja sissemagajad
Nende samm on tõesti täna kindel
Sissekooljad ja väljamagajad
Moriture me salutant
Nüüd kuulake kauaoodatud sümfooniat
Kaos ise mängib meie hingekeeltel
Väljasurm Feld//Tod juhatab avamängu
Kõigile on ruumi...
Parem hääbun üksi
Kui lämbun masside agoonias
Ärge järgnege mulle
Meil pole ühist teed
Ma hääbun üksi
Oma maailma lagundan
Lõpuks kõik saab õigeks
Saab millekski
mittemillekski
Külm kuu
Rändab üle meie elude
Mis pole vist kunagi olnud
Suurt midagi väärt
Ent rõõmutsegem, südamed,
Sest teie vaevad
saavad lõpetatud
Ning viimaks oleme esirinnas
Näidates teistele õiget teed
Peagi järgnevad kõik
Väljasuremise õilsat rada
Lahkun
Ja enam kunagi teid ei kohta
Ei siin ega sealpool Unemägesid
Sest me lahustume olematuks
Ja ongi kogu jutt
Kui tärkab värske päev
Ja keegi meist
Teda ei näe
Siis on ju seegi hea
On viimne kohus
kantud
Ja antud vabadus
Kust tagasi ei tulda
(See kõrge lennukaar,
Kust viimaks lahkusin,
Sest vikatkaar ta
rännu poolitas...)
0 arvamist :
Post a Comment