Jogentagana

Pärast meeldivat talvist ringkäiku Tartus suunasin oma pilgu teisele poole Emajõge. Seal, minu jaoks vastaskaldal algas ennevanasti Jogentagana ehk tänapäeva maakeeli Jõetaguse maa.

Nime Iogentagania on kirja pannud Eesti muinashaldusandmete publitseerimise grand old man preester Henrik 13. sajandi hakul. Sealt on see uuel ajal moondunud meile veidi suupärasemaks Jogentaganaks, ent olen näinud ka variante „Joentagan“, „Jogentagan“, „Jõgentagana“ ja nii edasi. Tähendus jääb siiski muutumatuks – tegemist on maa-alaga, mis jääb Ugandi poolt vaadatuna teisele poole jõge. Kasutan siin ise traditsioonist (loe: mugavusest ja laiskusest) lähtuvalt varianti Jogentagana; nii kõlab ka ägedalt arhailiselt (loe: eksootika müüb). Teistes vanades allikates pole nime seni kohanud ning pärast maa vallutust kadus see ilmselt sootuks ära.

Jogentagana maad ulatusid Emajõe põhjakaldal nähtavasti hilisema Tartu-Maarja kihelkonna, enamiku Äksi kihelkonna ning Maarja-Magdaleena kihelkonna lõunaosa aladele. Millised need piirid täpsemalt olid, seda ei oska Jogentagana puhul ilmselt keegi enam öelda (sama kehtib ka teiste muinasmaade kohta). Leidub ka arvamusi, et Emajõe vasakkallas võis kuuluda hoopis suure Ugandi alla, mistap pole mõnedel kaartidel Jogentaganat eraldi üldse välja toodud. Aga meie usume Jogentagana vääramatusse rippumatusse!

Ääremärkusena toon välja, et hoolimata meie ajalookirjutuses juurdunud harjumusest nimetada Eesti ala muinasaja lõpu haldusüksuseid maakondadeks, mis omakorda jagunesid kihelkondadeks, ei ole otsesõnalisi tõendeid, mis seda kinnitaksid. Henrik, kelle kroonikat minagi ikka ja jälle refereerin, pruukis ladinakeelses tekstis termineid „provincia“ ja „terra“ ning et mitte minna liiga üksikasjalikuks, kasutan siin ise lihtsalt sõna „maa“, millel võib olla väga paljusid tähendusvarjundeid, ent jääb siiski piisavalt neutraalseks. Vaevalt et kõik need maad alates pisikesest Mõhust kuni lahmakate Ugandi ja Sakalani omavahel samaväärsed olid.

(Kaart kohtadega, mis kirjas või pildis mainimist leiavad. Tekstis on need numbrid märgitud nurksulgudes. Kaardialus Maa-ametist)

23. veebruari hommikupoolikul oli just selline päikesepaisteline varakevadine ilm, et teha üks tilluke tiir paikades, mis Jogentaganast ja selle kunagisest eluolust võiksid üht-teist pajatada. Alustasin Lähtest. Siinkandis algab Vooremaa lainetav pinnamood ning Lähte keskusest vaid mõnisada meetrit idas asub vana kruusakarjäär, mille põhjas on tänapäeval järv. Karjääri kõrval on aga Palalinn [1]. Mu daamid ja härrad, astugem sisse ja heitkem pilk selle bulvaritele ja puiesteedele!

(Kohe-kohe hakkab paistma. Näe, seal puude taga algabki Palalinn!)

Tutvumine ei võta kaua aega, sest Palalinn on üsna väike, isegi muinaslinnade seisukohast. Ühest otsast teise jalutamiseks kulub vähem kui pool minutit. Vanadel aegadel polnud linn mitte selline suur ja lai arvukate majade ja tänavarägastikuga asula, nagu me tänapäeval ette kujutame, vaid näiteks mäele või neemikuotsale ehitatud linnus, mis oli piiratud tara, vallide või kraavidega. Linnus võis olla mõõtmetelt päris tilluke, kuid oli sellegipoolest kaasaegsete jaoks linn mis linn. Lähte Palalinn on just säärane – Sootaga voorest väljasopistuval neemikul, olles ühest küljest ülejäänud voorest eraldatud valli ja kraaviga, nii et linnuserahvas sai nautida mõnusalt omaette olemist. Kõigil seda luksust polnud ning nemad pidid elama teisel pool vallikraavi, seal, kus praegu laiub põld.

(Paremal pool on vall ja selle kõrval, foto keskel, on vallikraav.)

(Palalinna õu. Kui ise kohal ei käi, siis ei suuda ka üks pilt väga palju edasi anda.)

Lähte Palalinn on sündinud ühel neist suurtest linnustebuumiaegadest, mil iga kõvem vend pidi endale kantsi üles lööma, nii vägeva ja uhke, nagu võimalused parajasti lubasid. Väljakaevamistel saadud potikillud ja söestunud tukid viitavad, et linnust kasutati millalgi I aastatuhande teisel poolel, ajal, mida tänapäeval kutsutakse eelviikingi- ja viikingiajaks. Muinasaja viimasteks sajanditeks oli Palalinn ilmselt hüljatud ning muutunud vaid nimeks hilisrauaaja inimeste suul.

Mis puutub puiesteedesse, siis on Palalinn tõepoolest sarnaselt paljudele oma ea- ja saatusekaaslastele kaetud puude ja põõsastega. Sisetunne ütleb, et tol hämaral ajal, kui linnamäel veel inimesed pesitsesid, oli neemik puudest-põõsastest tühi ning ainsad puud linnuses olid ehituslikel eesmärkidel hukatud ja seina laotud.

Ent rännakem edasi, kirde poole! Minu järgmiseks sihtmärgiks oli Jogentagana „pealinn“ Saadjärve Kalevipoja säng, mis – imede ime! – samuti on linnamägi [2]. Linnus on sellel künkal olnud pikka aega ja mitu korda. Esimest korda läksid ehitustööd käima umbkaudu 2000 aastat tagasi. Siis tuli pikem vahe sisse, kuni kuskil kuuesajandatel või seitsmesajandatel aastatel otsustati vahepeal unarusse jäänud mäele taas elu sisse puhuda ning pandi uus linnus püsti. Kuna miski pole igavene, tuli sedagi linnust aeg-ajalt taas kõpitseda või – kui tundus, et lihtsam on täitsa uus teha kui vana remontida – maast madalast taas üles lüüa. Seda enam, et mõnikord juhtus kogu kupatus sootuks maha põlema. Nagu Lähte Palalinnas, ei mahtunud (või ei lubatud) ka Saadjärve linnamäele kõik inimesed, vaid suurem jagu rahvast pidi elama mäe jalamil olevas külas. Aga sedasi oli noil aegadel kombeks mujalgi.

(Saadjärve Kalevipoja säng.)

Hoolimata ajahambast ja tulekeelest võis linnus täitsa olemas olla ka veel 13. sajandi algul. Nimelt külastasid 1220. aastal Saadjärve kaks meest, preestrid Henrik (meile juba tuttav kroonikakirjutaja) ja soome soost Petrus Kaikewalde, kes kohemaid sealsamas ümberkaudse rahva kokku kutsusid ning 300 inimest ära ristisid. See töö ilmselt konti ei murdnud, sest preestrid läksid kohe edasi teistesse Jogentagana küladesse rahvast ristima ning suundusid seejärel põhja poole Vaigasse. Henrikul oli see põnev ringreis (sai kõvasti reisida ja suhelda paljude toredate inimestega, no kas pole tore!?) veel mitu aastat hiljemgi hästi meeles ning ta mainis seda oma hiljem suurt kuulsust kogunud kroonikas. Mis Saadjärve linnusest ja külast aga edasi sai, sellest ei vaevunud Henrik ega teised toonased kirjatundjad ridagi üles tähendama, mistõttu võib oletada, et siinset kohalikku keskust tabas karm ääremaastumine ja tühjenemine ettevõtlikest inimestest. Jah, juhtus tollalgi!

(Saadjärve linnuse õu kõige kõrgemalt vallilõigult vaadatuna. Pingil oli ka kindlasti linnusepealikul mugav istuda ja oma valdustel silm peal hoida.)

("Jätkem meelde - ilma pauguta me linnust ära ei anna!")

Saadjärvelt võtsin kursi itta ja suundusin Vedule [3]. Ühe kõrge voore lael asub vana kalmistu, millest praegu pole küll midagi aimata, kuid see-eest kasvab siin ülimalt suurejooneline ja kaunis pärnapuu. Kuna teda kunagi pühaks peeti (sealt üks puu nimesid Püha pärn, ka Riibaku pärn), siis on ta nüüdki ohvripuuna muinsuskaitse all, ent hoolimata oma mitmesajast eluaastast polnud teda veel olemas, kui voorele juba esimesed surnud sängitati. 1980. aastatel toimunud väljakaevamistel leiti viis põletusmatust, millest vanemad võisid pärineda muinasaja lõpust ehk 11.–12. sajandist, hilisemad aga suisa keskajast kuni 15. sajandini välja. Kui muinasajal oli surnute põletamine väga tavaline ja laialt levinud (et mitte öelda „igapäevane“) praktika, siis keskajal võisid kirikutegelased surnukeha tuleriidale paneku peale nina kirtsutama hakata. Viimse kohtupäeva surnute ülestõusmisel pidi ju igaühel olema keha enam-vähem alles, mida hauast üles ajada, aga mida sa vaene hing ajad, kui kõik, mis sinust järgi on jäänud, on vaid peotäis põlenud luutükikesi. Kui vana maarahvas arvas surmajärgsetest asjadest teisiti kui kirik ning soovis endist viisi oma kadunukese ära põletada, siis tuli seda teha küllap mõnevõrra varjatumalt. Ja ega siis keskajalgi kõigil silmi igale poole jätkunud, nii et mõnes kõrvalisemas kohas sai hämaramad teod ikka ära toimetatud.

(Silt tõestab, et siin asubki Vedu kalme. Teine silt juhib tähelepanu ohvripärnale, mis muidu võib hõlpsasti märkamatuks jääda.)

Ent nähtavasti juba muinasajal maeti Vedu kalmesse ka põletamata surnuid, nagu näitavad mõned künnitöödel välja tulnud muinasaegsed ehted. Kas on siin mängus varased kristluse mõjud, nagu on sageli tagantjärele arvatud, või on põhjus olnud milleski muus, ent näib, et ühes ja samas külas on ühtesid inimesi maetud põletatult ja teisi põletamata. Nagu erinevate rahvaste usunditega tutvumine näitab, võisid muistsedki (teispoolsus-)kujutelmad olla vägagi keerulised ja üksikasjalikud, aga ainult maetutele otsa vaatamine ei ütle nende kohta veel suurt midagi. Ja kellelt sa enam küsid... Suurem osa Vedu kalmesse maetutest pärinesid ehete ja müntide põhjal 16.–18. sajandist, nende seas põletatuid polnud. Millalgi siis hakkas kalmel sirguma ka väike pärnake, kellest kasvas suur pühapuu. 

(Vedu Püha pärn. Ootamas ohverdusi.)

 Pöörasin nina lõunasse. Järgmisena ootas mind Kobratu küla [4]. Kui eelmises muinasmaa-postituses jõudsin Tarbatu nime süvaanalüüsis loogilise tuletuseni, et muinasajal polnud Tartus ühtegi tarvast, siis sama mõttekäiku rakendades selgub, et Kobratul polnud kobrasid. Või siis – äärmisel juhul – kopraid. Ei olnud neid ka praegu. Aga see-eest on veel üks Vooremaa kõrge küngas, millest on karjäär tubli tüki küljest hauganud, aga õnneks on veel midagi alles ka. Künkalaele on ennevanasti ehitatud kivikalme, mille vanust võib ka ehk juba paari milleeniumiga arvestada. Isegi kui sinna enam surnute maiseid jäänuseid ei sängitatud (aga millal sellesse kivikalmesse viimati maeti, pole teada), ei kadunud suurtest kivimürakatest kalme maastikult kusagile ning teadmine pühast matusepaigast kestis samuti sajandeid edasi.

Millalgi 11. või 12. sajandil hakkas Kobratu rahvas matma vana kivikalme kõrvale. Kaevamistel on leitud kaks selleaegset matust – surnukehad kenasti hauda sängitatud ning kaasa pandud üht-teist teises ilmas vajalikku. Ühel (nähtavasti) mehel läks teispoolsuses tarvis kaht oda, kirvest, mõõka, savinõud ja võib-olla veel midagi, mis oli aja jooksul hauas ära kõdunenud. Ka väljanägemine pidi sinna minnes olema igati soliidne – surnu juures leiti käevõru, hoburaudsõlg ja rihmakeel, ülejäänud rõivastuse osad polnud ilmselt säilinud. Sellest võib järeldada, et teises ilmas a) tuli ilus välja näha ning b) tuli aeg-ajalt tapelda. Küllap polnud maetu ka päris boy next door, vaid mõneti tähtsam tegelane, sest mitte igaühele ei pandud toona hauda isiklikku relvakomplekti. Kõigil polnudki oma isiklikku relvakomplekti, see maksis ilmselt päris palju. Hauast leitud savinõukillud võivad pärineda potist, millega oli ehk toidumoona teele kaasa antud. Ühele teisele surnule oli hauda asetatud kirves ja ilus savikauss. Lisaks neile kahele muinassurnule on Kobratus leitud teisigi maetuid, kuid need kuuluvad oluliselt hilisemasse aega, 17.–18. sajandisse. Nagu Vedul, ei mähkunud Kobratulgi muinasaegne matusepaik muutuvate aegade tuules unustuseloori.

(Kobratu kivikalme kaskede ja kaitsetahvliga. Muinas- ja varauusaegsed matused asuvad umbes-täpselt kivikalme ees. Foto veenab ka kõige veendunumat skeptikut, et kobrasid siin tõepoolest pole ega saagi olema.)

Päris Tartu külje all Räpina maantee alguses on väike Lohkva küla [5]. Autoga möödudes ei hakka midagi kahtlast silma, kuid maapõu peidab nii mõndagi. Lohkva keskuse suunas keerates jääb paremat kätt muinsuskaitsesilt, mis ütleb, et siin asub asulakoht. Küla tekkis vahest juba 11. sajandil ning on olemas tänapäevalgi. Sajandite jooksul ladestunud kultuurkihti leidub mõlemale poole praegust Tartu-Räpina maanteed. Muidu näib Lohkva olevat nagu iga teine hilisrauaajal alguse saanud küla, milletaolisi on nii Jogentaganas kui ka kõikjal mujal Eestis palju, kuid Lohkva on igaveste kuldsete tähtedega raiutud meie ajalooteadusesse fakti tõttu, et 1220. aasta ristimistuuri ajal külastasid seda preestrid Henrik ja Petrus Kaikewalde. Õigemini just Lohkvast (Henrikul kirja pandud kui Lovecotte) ja „teistest küladest“ nad tuiskasidki edasi Saadjärvele.

(Muinas-Lohkva asus just selle varsti rohetama hakkava välja peal. Praegu pole siin just eriti palju vaadata.)

On tegelikult huvitav, et just väikesest Jogentaganast on Henrik oma kroonikas maininud kõige rohkem kohanimesid – Sadegerwe (Saadjärve), Lovecotte (Lohkva), Igeteneri/Igeteveri (Igavere), Wetpole (võib-olla Vedu, kuigi selles on ka kaheldud), Wasala (Vasula). Ju siis jäi see 1220. aasta tuur, mille esimene osa hõlmas peale Jogentagana veel, Vaigat, Virumaad ja Järvamaad, teine osa (sedakorda koos teise noore preestri Theodericiga) Nurmekunda, Järvamaad, Virumaad, Mõhut ja Vaigat ning kolmas osa Kagu-Eestis Walgatabalwet, talle tõepoolest eriliselt meelde. Kui uskuda isegi umbkaudseid osalejanumbreid, mida Henrik mõnikord ka umbkaudu tagasihoidlikult mainib, siis oli tema jaoks tõepoolest väga edukas aasta. „Summer of Love(-cotte) Tour 1220...“

Minu matka viimane punkt oli täitsa Emajõe kaldal, täpsemalt Veibris [6]. Koht on maaliline, jõgi sini-sinine. Kogu see ilu on läbi aegade inimesi ligi meelitanud. Esimest korda tulid inimesed Veibri kaldale juba kiviajal, siin oli nende matusepaik. Välja on kaevatud üks keskmise kiviaja haud nelja surnuga – täiskasvanu ja kolm last – , mis on umbes 6900–7200 aastat vana, seega teadaolevalt vanim matus Eesti alal. Samas kohas elati ka 4000–5000 aastat tagasi, nooremal kiviajal, ning pärast silmapilguna mööduvat pausi ka veel muinasaja lõpul ja keskaja alguses, 11.–13. sajandil. 

(Emajõgi Veibri all. Sinavad veed lausa kutsuvad endasse...)

Kõik olnuks väga kena, kui millalgi 13. sajandil poleks Veibri kandis toimunud kole vaen ja verevalamine, mille käigus mitu meest oma õnnetu otsa leidis. Teadmata jääb lahingu põhjus, täpsem aeg, osapooled ja võitjad, aga need kümme meest, kelle massihaud 2010. aastal leiti ja välja kaevati, igatahes võidurõõmu ei maitsnud ning võib arvata, et leer, kelle ridades nad võitlesid, polnud ka just eriti edukas. Nimelt olid mõõga, noolte ja ilmselt ka teiste külmrelvade läbi (nagu näitavad lõike- ja torkejäljed luudel) langenud sõdalased vennashauda aetud nähtavasti üsna rutakalt üksteise otsa. Mõni neist oli lausa auku visatud. Ei tundu just kuigi auväärsed matused. Täpselt nii käituksid lihtsad ja mõneti tüdinud sõjamehed, kellele väepealik annab pärast lahingut käsu plats puhtaks teha – vaenlase langenutele mingi madal auk kaevata, laibad kähku sisse loopida, muld peale ja valmis! Või kui tegemist on rõhutatult lihtsate ja rõhutatult tülpinud sõjameestega, siis teeksid nad seda ka oma leeri langenute puhul. Mingeid esemeid hauas polnud, tõenäoliselt võeti surnutelt eelnevalt kõik, mis vähegi võtta andis. Tänapäeval on Veibri vennashaud vanim Eesti alalt leitud sõjahaud, kuid teades ajaloost, kui palju on probleeme lahendatud sõnade asemel relvadega, siis võib neid muidugi veelgi olla. 

(Veibri asula- ja matusekoht Emajõe ääres. Kogu see väli võtab kokku kogu inimeksistentsi olemuse - siin on sünnitud, elatud, kakeldud, maetud. Taamal tänapäevane Tartu.)

Ühest Jogentaganas toimunud madinast – kuigi tõenäoliselt mitte sellest, mis Veibris toimus – on kirjutanud muuseas ka Henrik. 1212. aasta hilissügisel läksid Riia piiskopi ja Mõõgavendade ordu väed üle Emajõe põhja poole ning leides külades vähe inimesi, järeldasid, et enamik rahvast on metsas peidus. Pikemalt mõtlemata pugesid nad siis kõige tihedamasse padrikusse, sattusid raidtõkke otsa ning jäid eestlaste rünnaku alla. Ma pole küll kindel, kas sõjaväega võõral maal kuhugi tihnikusse ronimine on taktikaliselt just kõige nutikam samm, aga kellele sa tagantjärele enam ütled! Võitlus rägastikus olevat olnud pikk ja raske, kuni eestlased otsustasid tagasi metsasügavustesse taanduda. Nende jälitamisel õnnestus rüüstajail mõni mees maha lüüa, võtta vangi naisi ja lapsi ning saada samuti kariloomi, hobuseid ja „palju vara“. Pärast seda läksid ristisõdijad tagasi koju ära. Millegipärast jääb mulle isiklikult mulje, et edukate sõjakäikude top kolmest jäi seesinane retk siiski kaugele maha.

Tahaks lõpetuseks öelda, et selline see Jogentagana ongi, aga hoolimata sõgedalt pikast tekstist sain mainitud vaid üksikuid tahke, mida see pindalalt küllaltki väike maanurk endas kätkeb. Tõtt öeldes üllatusin isegi, kui mitmekesine siinne minevik on olnud; pidin oma matka planeerides mitu kohta välja jätma, sest igale poole korraga kahjuks ei jõua. Aga küll tuleb veel aeg, mil Jogentagana taas ajalooareenil võidutseb!

P.S. Lisan nüüd kommentaaride osasse ka mõned kirjutised, mida ise kasutasin ja mis annavad teema kohta täpsemat infot. Täielikku kasutatud kirjanduse nimekirja ei hakka ma loetlema, Teaduslikule käsitlusele mu siinavaldatud tekstid ei pretendeeri, kõiki fakte ei esita, kuid samas püüan fakte mitte moonutada. Arutelule ja kommentaaridele olen avatud.