Ugandi - Tarbatu

Pole uudis, et Tartu on vana linn. Juba sellal, kui mina sündisin, elas siin üle 100 000 inimese ning linnaõigused oli Tartu saanud isegi veel varem, nimelt millalgi 13. sajandi keskpaiku (kui väga umbes öelda, sest täpselt ei tea keegi. Meeldetuletuseks, praegu kestab meil 21. sajand). Aga Tartu ise on veel hulga vanem. Nii Toomemäelt kui all-linnast on kaevamistel leitud potikilde, mis võivad pärineda juba Rooma rauaajast ehk vahemikust 1.–5. sajandini. Ja kui juba potid olemas olid, küll siis oli ka neid, kes neid pruukisid...

Kolasin 5. veebruaril Tartu kesklinnas ringi, oli ilus päiksepaisteline talvepäev. Tegin pilte ja otsustasin veidi tutvustada oma kodulinna vanemat palet, ajast, mil kirja pandi vähe ning ka siis oli pool sellest jama. Muidugi, kuna hiljem on Tartust jällegi räägitud ja kirjutatud väga palju, ei tee ma katsetki püüda siin puudutada absoluutselt kõike.

(Kaart kohtadega, mis kirjas või pildis mainimist leiavad. Tekstis on need numbrid märgitud nurksulgudes. Kaardialus Maa-ametist)

Tartu vana nimi oli (tõenäoliselt) Tarbatu ning see võiks viidata ürgveisele ehk tarvale. Sarnaselt on Rakvere vana nimi olnud Tarwanpe (Tarvanpää) ning Mulgimaal on tänaseni Tarvastu. Mõnel pool võiski käänduda „tarvas – tarba“, justnagu „varvas – varba“. Mulle endale tundub, et kohanimi „Tarbatu“ viitas asjaolule, et Tartu kandis tarvaid (tarbaid) ei leidunud. Siit tuleneb muidugi järgmine väga loogiline oletus, et igal pool mujal oli ürgveiseid nii et mustas...

Oli selle tarva-puudusega siin kuidas oli (praegugi kipub neid nappima), aga Tarbatu au ja uhkus oli kahtlemata linnus [1]. See kõrgus Toomemäe kitsal neemikul, kohas, kus praegu laiutab tähetorn. Linnus oli peamiselt palkidest, kuid küllap oli selle kindlustamisel ka tublisti mullatöid tehtud. 1030. aasta paiku juhtus selline lugu, et Vene vürst Jaroslav läks tšuudidele kallale, sai nende üle võidu ning rajas Tarbatusse oma linnuse, millele andis oma ristinime järgi nimeks Jurjev. Nõnda oli Tarbatu/Jurjev tükk aega Vene all, kuni 1060. aastal läks Jaroslavi järeltulija Izjaslav sõja- ja maksukogumisretkele (mis toona tähendas üht ja sama) sossolite vastu. Kes need sossolid täpsemalt olid ja kus nad elasid, seda ei tea täpselt enam keegi, kindel on aga see, et maksukohustus tegi nad üpris tusaseks. Sellepärast võtsid nad järgmisel, 1061. aastal kätte, ajasid maksukogujad minema, panid Jurjevi linnusele tule otsa ning ei peatunud enne, kui alles Pihkva juures, kus pidasid pihkvalaste ja novgorodlastega maha ühe tubli lahingu. Vene allikate järgi langenud venelasi tuhat, sossoleid aga arvutult. (Mis on mind pannud mõtlema, et sõna „arvutu“ tähendab ju arvu puudumist... Et siis äkki on mõeldud nulli...)

(Linnus oli seal, kus praegu asub tähetorn. Maaneemiku järsud nõlvad kaitsevad hästi igasuguste avantüristide eest, aga Toomemäe poolt linnusel looduslikku kaitset polnud.)

Pärast seda seikluslikku vahejuhtumist taandus Tarbatu mõneks ajaks üldiselt suleseppade huviorbiidilt (mis samas ei tähenda, et 12. sajandi jooksul poleks venelased Tarbatut mõnel korral kimbutanud), kuni 13. sajandi alguses hakkas pihta uus möll ja tramburai. 1211. aastal läksid Riia piiskopi ja Mõõgavendade Ordu väed Tartust mööda põhja poole sõdima, aga Tarbatus endas polnud neil midagi huvitavat peale hakata, sest linnuse olid lätlased selleks ajaks (võib-olla veel samal aastal) jõudnud maha põletada. Järgneva kolmeteistkümne aasta jooksul jõudis juhtuda nii mõndagi, millest täpsemalt siin rääkida ei jõua ning seetõttu hüppan kohe olulisema juurde.

 (Ka üks veidi heledam ja helgem pilt linnusekohast teise vaatenurga alt.)

Nimelt oli 1224. aastaks Tarbatu ainus Eesti ala kindlustatud punkt siinpool merd, mis polnud ristisõdijate kontrolli all. Siia oli end sisse seadnud Novgorodist saadetud Vjatško, kes oli enne olnud tänapäeva Lätis asunud Koknese riigikese vürst. Temaga olid Venest kaasa tulnud 200 meest, kellele lisandusid sõdalased ümberkaudsetelt Eesti aladelt, nii et linnus oli hambuni relvastatud. Esmalt püüdsid sakslased Tartut vallutada juba aprillis, aga see avantüür läks aia taha ning uuesti võeti asi käsile augustis. Siis oli piirajaid ka palju rohkem – Riia piiskopi mehed, orduväelased, Riia linna kodanikud, liivlased, lätlased... Piiramine võttis aga nüüdki mitu päeva aega, mistõttu ründajate kannatus sai viimaks otsa ning asuti tormijooksule. Madinat oli pehmelt öeldes väga palju, igasuguseid piiramismasinaid appi võttes suudeti linnus lõpuks ära vallutada ning kaitsjatest hakiti suurem jagu ära. Venelastest jäeti ellu vaid üks Suzdali mees, kes saadeti koju halbu uudiseid teatama. Vana linnuse kohale ehitati pärast kivilinnus Tartu piiskopile, tänapäevaks pole aga sellestki enam midagi näha.

Nii muinasaegne kui keskaja linnus oli muust Toomemäest eraldatud vallikraaviga [2]. Vanasti läks üle kraavi sild. Kui linnus ajale jalgu jäi ning selle sõjaline funktsioon lõppes, ehitati kraavi sisse püssirohukelder (kindlasti kaevati keldriauku ka tublisti sügavamaks) ja seal on ta tänapäevalgi, laetellised kannatlikult ootamas, et mört väsiks.

(Kui te järgmine kord Püssikasse lähete, siis heitke korraks pilk üles ja mõtelge selle üle, et need tellised seal on väsimatult valvel...)

Kõik muinas-tarbatlased muidugi linnuses ei elanud – ruumi oleks väheks jäänud. Küll oli aga maju ehitatud nii Toomemäele kui ka alla mäe ja Emajõe vahele [3]. Selline linnuse ja „all-linna“ kombinatsioon oli viikingiajal üsna tavaline nii Eesti alal kui ka mujal Põhja- ja Kirde-Euroopas. Päris-linnad need veel polnud, aga natuke sinnapoole küll. Tarbatlased meisterdasid oma kätega ilusaid ja vajalikke asju, ajasid kaupmeestega äri ning tegid muid muinasaegseid toimetusi. 

(Tarbatu asula linnuse pealt vaadatuna. Ennevanasti oli see kõik palkhütikesi täis pikitud. Praegu talvel on see esiplaanil olev plats küll tühi, aga niipea, kui rohi haljendama lööb, täitub see aolinlastega. Tuleb vaid veel natuke oodata.)

Eriti suur võis olla Jurjevi-aegne asula (vene keeles nimetatud „possaad“), mis ulatus Vanemuise tänava joonest Laia tänavani, lisaks veel ka Toomemäel linnusest kuni sinnamaani, kus praegu seisavad keskaegse Toomkiriku varemed [4]. Küllap ei jätnud sossolid 1061. aastal linnuse kõrval ka teisi ehitisi põletamata ning kogu possaad läks kogu täiega tuleroaks. Tarbatu ehitati aga uuesti üles.

 (Must muinaskiht peidab end Toomkiriku punaste võlvide all ja vahel.)

Laia tänava juures võis olla ka peamine Emajõe ületamise koht [5]. Jõgi oli siin võrdlemisi madal, perved aga piisavalt kuivad ja kõvad. Teisel kaldal algasid juba Jogentagana (ehk Jõetaguse) maad. On arvatud, et Tarbatu polnud muinasajal üldiselt just väga oluline keskus ning et Ugandi, mille pealinn oli hoopis Otepää, lõppeski Emajõega ära. Mööda jõge allavoolu sõites pääses Peipsile, sealt oli edasisõiduks võimalusi mitmeid, näiteks Pihkvasse.

(Peamine koht, kus vanasti Emajõge ületati. Vasakut kätt Ugandi, paremal Jogentagana. Nagu näha, on võimalused viimasel ajal märgatavalt paranenud ning teisele kaldale pääsemiseks ei peagi enam arvestama märgade riietega.)

Muide, Emajõel olnud kuni 18. sajandi lõpuni just Tartu kohal väike saar, teist jõeharu kutsuti Koolujõeks. Kivisilla ehitamise järel aeti too haru aga mulda ja prahti täis.

11. sajandi paiku paiknes üks või mitu majapidamist ka veel kesklinnast veidi eemal, kvartali alal, mida piiravad Vanemuise, Pepleri, Tiigi ja Akadeemia tänavad [6]. 

(Maaliline kortermajade vaheline haljastu ei reedagi, et just siin oli muinasajal kobar ristpalkhooneid.)

Lõpetuseks veel ühest muinasaja temaatikaga seotud objektist. Toomemäel on Musumägi (mille inimesed on kokku tassinud) ja selle kõrval omakorda lösutab üks paras kivimürakas. Tahvel kivi kõrval teatab, et tegemist on ohvrikiviga [7]. Tõepoolest, kivi konarlikul pinnal on kaks madalat kausitaolist lohku. See, kas tegemist on ikka tegelikult muinasaegse ohvrikiviga, on tegelikult üpris kahtlane. Võib ka olla, et alles 19. sajandi romantismijanulised Tartu haritlased hakkasid esimestena kivi pühaks pidama ning vanad tarbatlased ei teadnud kivist (mis on enne praegust asupaika olnud mitmes kohas) midagi. Ka kivi lohud võivad olla loodusliku tekkega. 

(Kui lumi ja jää ohvrikivi katavad, võib siin kahe lohu asemel olla vabalt ka kakskümmend lohku, vahet niikuinii ei teeks.)