(Fotoaparaadil on objektiivi sees mingi väike tume asi, mis siin-seal ennast tundmatu lendobjektina piltidel ilmutab, aga ärge uskuge teda - ufosid ma sedapuhku eriti ei näinud).
Iga reis algab algusest. Vana-Palutootsi talu vana õunapuuaed ja mesila. Taamal piilub saun.
Minu üks lemmik-saunatiike, kus ma sel aastal juba kaks korda olen käinud (siis pidi küll jäässe augu raiuma). Kevadised veed on tiigikese triiki täis ajanud.
Ja tiigis elab oma rahvas. Taimelehtede ja -kõrte peal tatsavad ringi ehmestiivaliste vastsed puruvanad. Selle liigi noorsugu meisterdab omale kasuka pisikestest taimetükkidest.
Jõudsin Vana-Palutootsist juba natuke kaugemale. Pilguheit seljataha talule (need veidi kõrgemad puud pildi keskel) ja hiljuti süvendatud kraavile. Kevadveed kiirustavad merre.
Selle hingematva maastikuvaate kõige kandvamaks elemendiks on hoopis keset taevast laperdav kiivitaja. Üks olulisemaid kevadekuulutajaid minu jaoks ning üleüldse tore tegelane.
Teisel pool põldu on Uue-Palutootsi talu. Rehielamu oli omal ajal ilmselt väga esinduslik, aga aastad pole sellele talule just kõige paremini mõjunud.
Sambliku järgi ei oskakski hinnata, kumb siin enne oli, kas kõiv või redel. Mina pakun, et mõlemad on täpselt ühevanused.
Ja siis - põldude vahelt metsa! Esialgu küll sellisesse hõredamapoolsele raiesmikule. Siin kohtasin ka metsasokku, kes tegi soku häält. Aga nad sunnikud on üsna vilkad ja pildile jäämisest ta ei hoolinud.
Erinevalt metskitsedest pole rästikud väga vilkad. See võib ka neile mõnikord saatuslikuks saada. Üks muidu eriliselt kaunisiksakiline madu on oma elutee lõpetanud keset metsateed. Võib-olla on süüdi juhuslik autoratas.
Põhjamaised panoraamid Lõuna-Eesti raiesmikul.
Veidi vähem väärtuslikuks hinnatud puu peab minemavedamist ootama järjekorras. Kuhi oli vägev.
Kuristalt läheb Lootvina poole selline päris kena tee. Mõlemast küljest palistab teda männimets ehk nagu meie, aborigeenid, seda tavatseme kutsuda, palu.
Nagu näha, ei kavatse talv ilma võitluseta alla anda. Tema peamised toetuspunktid, lumehunnikud, asuvad sügavas metsas. Täpselt nagu vabadusvõitlejad 1945. aastal.
Paluliivikute vahele leidub ka madalamaid lappe. Hiljem kaardi pealt lugesin, et see mändidetagune peaks olema Kajakasoo.
Puhtjuhuslikult jäi pilk ühele teeäärsele männitüvele. Kas see on ristipuu?
Ja sama asi lähemalt. Vist on ristipuu.
Üle lendas neljane flotill. Hanede invasiooni ja interventsiooni on praegusel ajal keeruline mitte märgata. Kuigi targad raamatud väidavad, et nad lendavad kevadel lõunast põhja poole, siis minu loodusteaduslikud vaatlused näitavad, et mingit mõistuspärast suunda siin küll täheldada ei saa. Mõned lendavad kirde-loode suunaliselt ja mõned lähevad hoopis praegu lõunasse
Ehkki Tartu ja Põlva maakondade piir on ajalooliselt üsna uus nähtus, siis on nende tõmbamisel arvestatud samuti olulisi looduslikke maamärke. Siin näiteks oli selleks küllaltki arvestatav metsaoja, mille mäslevate voogude rahustamiseks on sängi natuke kraavitatud.
Väike meeldetuletus, et mets ei kuulu inimesele. Tegin sealt kiiresti sääred, kuklas hõõgumas hundi ulg.
Ausõna, nägin sinililli tärkamas.
Järjekordne flotill lendamas kuhu juhtub. Ehku peale jõuavad mõned neist lõpuks lausa Soome ja Lapimaale välja. Arktikas on hanedel muretu põli, aga mõni neist jääb ikka ka meie kodusele Maarjamaale.
Kõndisin ja kõndisin, kuni jõudsin külakesse. Nagu selgus, olingi jõudnud Lootvinasse.
Kommentaarid on liigsed: 666.
Marga mäest alla. Vaade muutub majesteetlikumaks.
Pead paremale keerates muutus vaade lausa veelgi majesteetlikumaks.
Tegelikult pole Lootvina sugugi nii väike külake. Igatahes bussiühendus on täiesti olemas.
Lootvinas on kaks järve. Põhjapoolsem on Tsõõrikjärv...
...lõunapoolsem Pikkjärv.
Tagasi läksin alguses sama teed mööda, aga ühel hetkel otsustasin olla julge ning käänasin vasakule väikesele metsavaheteele. Tagantjärele selgus, et vaist ei petnud. Ära ei eksinud.
Liivased metsateed on minu nõrkus. Eriti väljendub see nõrkus siis, kui on vaja jalgrattaga mööda taolist liivasossi vändata.
Ränd viis mööda vanast turbalõikamiskohast.
Teel sõlmisin hulgaliselt uusi ja kasulikke tutvusi. Näiteks selle sümpaatse ööliblikaga, kelle liiki ma küll pole jõudnud veel ära mõistatada.
Jõudes viimaks ringiga tagasi Vana-Palutootsile, kohtasin piirikraavis teistki sümpaatset tegelast. Pildile ta eriti jääda ei soovinud, püüdis minema hüpata. Tagasihoidlikkus on voorus!
Vana-Palutootsil on kaks tiiki - ühest neist elavad näiteks puruvanad. Teine on aga koduks paljudele kahepaiksetele ja muudele tegelastele. See pontsakas ujur näiteks ei pannud pildistamist sugugi pahaks. Esijalgade järgi pakun, et vist on emane.
Mina jäin küll matkaga rahule.
0 arvamist :
Post a Comment