Ugandi – Alt-Laari ja Erumäe

Oma muinasmaade lugude sarja alustasin kodulinna Tartuga, mis vanal ajal jäi täitsa Ugandi põhjapiirile. Sedapuhku pöördun Ugandi radadele tagasi, sest maa on suur ja avastamist palju. 11. aprilli õhtu sattus olema muidu nii heitlike kevadilmade sekka sedavõrd ilus ja soe, et rõõmustas isegi minu kivist südant. Kes selle päeva majaseinte vahel mööda läks, võivad nüüd kibedasti kahetseda, sest ma arvan, et ega õiget suve enam tulegi, peagi asendab sügis kevade ja jaanitule asemel võime mõtted sättida juba uue jõulukuuse toomisele.

Aga nüüd asja juurde! Täpselt Puhja ja Elva vahel Vahessaare külas on muinashuvilisel vaadata omajagu ning veelgi enamat varjab pilkude eest maapõu. Eestis pole just väga palju kohti, kus kaks linnamäge teineteisele sedavõrd lähedal asuks. Need kannavad nime Alt-Laari linnamägi ja Erumäe kants. Paiknedes teine teisel pool sügavat ürgorgu, on kaks linnust üksteisest linnulennult vaid 400 meetri kaugusel. Alt-Laari linnamäe kõrval on ka ulatuslik asulakoht. Kandi teeb minu jaoks eriliseks asjaolu, et olen siin ise korduvalt käe mullaseks saanud ning nii mõndagi, millest järgnevalt juttu, olen näinud oma isikliku ihusilmaga ja katsunud oma isikliku ihusõrmega.

 (Kaart kohtadega, mis kirjas või pildis mainimist leiavad. Tekstis on need numbrid märgitud nurksulgudes. Kaardialus Maa-ametist)

Vahemärkusena pean tunnistama, et ei oskagi õieti öelda, kuidas seda kanti muinasajal kutsuda võidi. Vanad kirjutised mainivad küll Tarbatu kihelkonda, mille põhiosa võis jääda hilisema Nõo kirikukihelkonna alale, ent Alt-Laari ja Erumäe võisid jääda ka Puhja maile, kus on samuti oletatud omaette muinaskihelkonna eksisteerimist. Jättes võimalused lahtiseks, piirdugem teadmisega, et kõigi märkide järgi oli tegemist Ugandi maadega.

Esimene koht, kuhu rändaja Vahessaare külas linnustele osutavate pruunide viitade juhatusel minnes jõuab, on Alt-Laari muinasasula [1]. Praegu on siin vaid põld, alla orgu Alt-Laari tallu viiv külatee ja parkla. Ent kujutlegem endid ajas sajandeid tagasi. Mida me näeksime? Taamal mäe peal linnust, esiplaanil aga madalaid tarekesi, aiajuppe, tuhnivaid sigu, tigedaid tokerjaid penisid. Võib-olla isegi mõnda muinasaegset inimest. Kui proovida nendega juttu teha, võib juhtuda, et teineteise mõistmine jätab tublisti soovida – niivõrd on meie keel, eelkõige aga mõttemaailm muutunud. 

Kahjuks või õnneks pole keegi suutnud veel ajamasinat leiutada, nii et möödanikku kiikamiseks tuleb endiselt kasutada mõneti konventsionaalsemaid meetodeid. Üheks selliseks on teha natukene arheoloogilisi väljakaevamisi. Alt-Laaris avanes võimalus või õigemini vajadus selleks 2008. aastal, mil tee uuendamise ja parkla rajamise käigus kraapis kopp kõvasti asulakoha kultuurkihti maha. Päris kõike ta siiski ära ei lõhkuda ei suutnud – kooritud tee- ja parklaalal paljastus üle paarikümne tumeda lätaka, millest enamus osutus iidsete koldeasemete põhjadeks, täis kive, potikilde, söekribalaid ja musta nõgist muinasmulda. Alt-Laaril sain oma elu esimese kaevamiste juhendamise töö ning range käega juhina panin kohe hakatuseks kehtima 26-tunnised tööpäevad. Ei saanud seal hõlpu keegi! Tagantjärele tõden isegi, et sai vist vähe üle pingutatud, aga kogemusi polnud neil ammustel rasketel aegadel ka kusagilt mujalt võtta kui vaid otse eesliinilt. Mitte nagu praegu, mil elu on ihhahhaa ja trallallaa!

(Alt-Laari muinasküla ase. Tee ja parkla on ebainimlike tingimustega töölaagri tummadeks tunnistajateks. Puude taha jääb linnamägi)

Nädal töölaagris oli küll permanentselt sandistav, aga ka teadus ei jäänud päris ilma. Saime teada mõndagi uut. Selgus, et küla võis selle koha peal olla juba hiljemalt rooma rauaaja lõpupoolel või rahvasterännuajal. Mõnest koldest saadud söeproovid andsid tulemuseks vahemiku 3.–6. sajandi pKr ning neist leitud savinõukillud – suured küpsiseid meenutavad riibetega tükid – kuulusid samasse aega. Kuna sellise keraamikaga koldepõhjasid oli välja tulnud päris mitu, võis uskuda, et siin asus juba tollal mitme majapidamisega küla. Üldiselt arvati, et vanemal rauaajal valitsesid meie maal üksiktalud ja hajaasustus, kuid Alt-Laari muinasküla on pannud mõtted ka teises suunas liikuma. Küla kestis kenasti edasi eelviikingi- ja viikingiajal (mil oli nähtavasti kõrval asunud linnuse hiilgeperiood) ning ka muinasaja lõpus ehk hilisrauaajal. Alles kuskil 13. sajandi lõpus või 14. sajandi alguses sai külaelanikel elust ühes ja samas kohas siiber ning küla jäeti maha.

Paljud koldeasemed paiknesid justkui ühel joonel, olles paralleelselt Vahessaarest Alt-Laari talu poole viiva külavaheteega. Ohhoo, kas võisid need kolded (ja hooned, milles kolded asusid) juba vanasti, oma 1500 aastat tagasi, olla tee ääres, mõtlesime kaevamiste ajal. Ent miks ka mitte! Tundub tõesti usutav, et muinasaegne maantee [2] tuli ida poolt ning küla läbides viis otse linnamäele. Ehkki mingeid muistseid rattaroopaid või muid taolisi jälgi näha polnud (eks oli ju ka ekskavaatorikopp head tööd teinud), võis siiski ette kujutada muinasaegset külatänavat läbi Alt-Laari asula lõunaserva.

(Teekate on uus, aga tee vana. Koldeasemed jooksid paremal pool teed reas nagu järjekorras)

Seesama tee läheb läänepoolsest nõlvast alla ning keerab paremale. Tiheda kuusenoorendiku (mis aasta-aastalt muutub aina enam kuusevanandikuks) tagant ilmub päris äkitselt nähtavale järsunõlvaline küngas, mille jalamile löödud silt tõestab, et see siin ongi Alt-Laari linnamägi [3]. Kitsas jalgrada juhatab virgema rändaja künkalaele ja kui kellelgi mägironimisest jalad ära väsisid, võib ta pingile istuda ja rahulikult ringi vaadata.

 (Alt-Laari linnamägi on armas nagu üks mütsakas!)

Pealtvaates näeb Alt-Laari linnamäe õueala välja nagu ümardatud nurkadega kolmnurk (või nagu igatepidi äramängitud kitarrimedikas). Mingeid valle või kraave tal pole, aga mäe nõlvu on ehk natuke järsemaks tehtud. Kui mitte varem, siis vähemalt nõukogude ajal, mil buldooser küngast jaanitulede ja teiste rahvapidude jaoks tasandas ning osa pinnasest mäe servadesse lükkas. Nähtavasti oli linnamäe õu varem konarlikum ja mõne meetri võrra väiksema läbimõõduga.

(Buldooser on linnuseõue nii tasaseks ajanud, et hea ilma ja tähtede seisu korral võib maha vaadates näha oma peegelpilti)

Alt-Laari linnamäel on olnud au olla üheks esimeseks iseseisvas Eestis kaevatud linnuseks. Sündis see Harri Moora käe all aastal 1927. Kahest kaevandist saadi potikilde, loomaluid, luisk, raudkonks ja rauast nooleots ning nende põhjal järeldati, et linnus oli kasutusel I aastatuhande teisel poolel pKr. See ei jäänud ometi ainsaks uurimishooajaks, sest 2013. aastal löödi siin uuesti labidad, kühvlid ja tahhümeetrid mulda. Künka idaserva, üsna künkalaele viiva jalgraja lähedale, tehti kaheksa meetrit pikk ja üks meeter lai proovikaevand, mis kulges künkaservaga risti. Kuna ma juhtusin ka nüüd kohapeal olema, siis räägin seda, mida ise nägin ja kuulsin.

(Kaevand asus nende kahe lahutamatu kase ees. Kui leiud olid välja võetud, ajasime augu muidugi uuesti täis)

Proovikaevand ulatus sügavale. Kaevasime pea kolme meetri sügavusele ning teoreetiliselt oleks saanud ka sügavamale urgitseda, aga kuskil kuklas hakkas väike ohulamp teatama, et sõbrad, jätke nali, elusalt maetud saamine pole pooltki nii vahva kui filmidest tundub. Pool kaevandist jäi seetõttu edasi kaevamata. Aga teinegi pool jutustas meie kodumaa ajaloost mõndagi ägedat. Kihte oli palju ning nende ülelugemine näitas, et linnus oli näinud palju paremaid ja halvemaid aegu. Paremaid siis, kui midagi üles ehitati, halvemaid siis, kui ülesehitatu katki läks. Ei tea öelda, kas see ka tegelikkusele vastab, aga mulle tundus, et Alt-Laari linnust on ehitatud või tõsisemalt remonditud vähemalt viis korda. Esimesed korrad olid kas rooma rauaaja lõpul või rahvasterännuajal ehk umbes küla vanema järguga üheaegselt. Peale mõnede söestunud palgijuppide oli sellest ajast vähe leida – paar kiviladet (koldeasemed?) ja üksikud riibitud pinnaga potikillud. Linnust putitati tublisti eelviikingiajal, kuid ainuüksi sellesse aega dateeritavaid esemeid me ei leidnud (mis ei tähenda, et neid ei võiks tegelikult leidude seas olla), ainult söetükke. 

Hulga huvitavamaks läks elu viikingiajal, sest siis ehitati linnuseõue serva sepikoda. Tumehall pinnas sisaldas rohkelt šlakki ja savist ääsi tükke, kõige põrutavam leid oli aga – üllatus-üllatus! – sepaalasi. Mitte küll nii kobakas, nagu me tänapäeval oleme harjunud ette kujutama, vaid väike ja armas, paras pihku võtta. Alasi alumine ots löödi paku sisse ja oligi tööks valmis. Ta meenutab natuke meie aja vikatipinni, mis samamoodi paku külge susatakse. Päris täpselt sellise kujuga alasit ma mujalt Põhja-Euroopast ei teagi, kuigi neid mõni siit-sealt ikka on leitud. Alt-Laari alasi järgi tehti Rõuge tänapäevase muinastalu sepikojalegi alasi.

Vaata alasi koopiat töös siit: 
https://picasaweb.google.com/100016242967039908840/Rouge30Juuli2014?feat=directlink#6042228129587768354

Küllap sulatati Alt-Laari linnuse sepikoja juures nii maagist rauda kui ka valmistati palju ilusaid ja vajalikke asju. Lisaks sellele võeti ilmselt aktiivselt osa toona väga tulusast karusnahakaubandusest. Koprad, täpsemalt küll nende nahad sõidutati mööda suuri Ida-Euroopa jõgesid Araabiamaadesse ja sealt tulid sama teed mööda siiakanti hõberahad dirhemid. Alt-Laari ärikad ise päris Bagdadi vahest küll ei reisinud (ega ka vastupidi), vaid kasutasid arvukaid vahendajaid, kes ka ise tubli kopika...vabandust, dirhemi oma kukrusse pistsid. Kui Araabiamaade hõbedakaevandused tühjaks kraabiti, närbus ka senine hea elu ning terve rida linnuseid nii Eesti alal kui mujalgi läksid omadega pankrotti. Nii näib, et Alt-Laari linnuski jäeti 11. sajandil maha ja kui ehk muinasaja loojangu rahututel aastatel püütigi teda taaskindlustada, siis erilist tolku sellest enam polnud. Linnuse kõrval olnud küla püsis samas, nagu juba öeldud, keskajani välja.

Alt-Laari linnamäelt tuldud rada mööda tagasi alla laskudes on kaval hoida paremale, kus veel üks rada läheb asulakohast otse sirgelt alla Maiorgu. Laupäevaõhtune ilus ilm muutis ilusa metsaraja veelgi ilusamaks. Oru põhjas voolavast ojakesest viib üle korralik laudsild ning kui veidi porisemast kohast graatsiliselt üle keksida, tõuseb tee taas ülesmäge. Seal, Maioru kõrgel läänenõlval asub teine vägev linnamägi – Erumäe kants [4].

(Erumäe kants täies aupaistes)

Erinevalt oma naabrist Alt-Laarist on Erumäe linnust õnnistatud kõrgete vallidega. Eriti mastaapne on lõunapoolne vall, mis koos kraaviga eraldab linnuseneemikut muust maast. Vall on siin suisa kuni 4,5 meetrit kõrge. Teine, madalam vall piirab neemikut lääneservast. Esimesed häbelikuvõitu kaevamised toimusid Erumäel aastal 1982, teised, juba mõneti suuremakaliibrilised 2008. aastal (muide, vahetult enne Alt-Laari asula avariikaevamisi).

(Erumäe linnuse lõunapoolne otsavall. Kõrge)

Erumäe kantsi sünniaeg langeb huvitaval kombel kokku Alt-Laari linnuse ja asulaga. Vanimad neemikult leitud riibetega potikillud ning söeproovid viitavad, et siin tegutseti umbes alates 4. sajandist ehk hilisest rooma rauaajast. Kuna mingit teab mis paksu kultuurkihti Erumäel pole, näib, et siin väga pikka aega järjest ei elatud (erinevalt Alt-Laarist, mis näis olevat pidevalt kasutuses). Pigem seisis koht enamik ajast üsna tühjana ning alles siis, kui hädaoht ukse taga kolistas, ärkasid erumäelased letargiast ning tegid linnusele kiire värskenduskuuri. Enamik vallidest saadud söeproovidest kuulub hilisrauaaega, 11.–13. sajandisse. Kas aga Erumäe lõi kaasa ristisõja tulistest sündmustest, on natuke kahtlane. Lätlaste preester Henrik pole pidanud vajalikuks Erumäge oma kuulsas kirjatöös mainida ning võib-olla oli linnus selleks ajaks juba võsas ja nõgestes. Kes teab, millised sõjad ja juhtumised siinkandis näiteks sajand varem aset leidsid? Vene kroonikad mainivad korduvaid sõjaretki Eesti alale 12. sajandi alguspoolel, sealhulgas Ugandimaale. Erumäe kants võis saada põntsu mõne taolise idast initsieeritud lööma käigus, kuid on veelgi tõenäolisem, et vihamehed võisid tulla veelgi lähemalt, näiteks Ugandist endast. Või ehk koguni Alt-Laarist...

(Kui mõni aasta tagasi oli Erumägi uljalt võsa täis, nagu ikka Eesti linnamäed, siis nüüd pakub linnus paitavat silmailu)

Erumäe ja Alt-Laari omavahelised suhted on omaette küsimus. Milleks oli vaja ehitada nõnda lähestikku kaks linnust? Üks variant on, et Alt-Laari ja Erumäe linnused ehitasid ja kasutasid erinevad kogukonnad. Kui Alt-Laari puhul on lood üsna selged – inimeste eluasemed asusid nii linnamäel kui ka külas – , siis Erumäe kantsis elati nähtavasti korraga üsna lühiajaliselt, aga linnuse läheduses pole leitud asulakohta, kus erumäelased võinuksid alaliselt elada. Teine variant oleks, et Alt-Laari ja Erumäe linnuseid kasutasid ühed ja samad inimesed, aga mitte päris üheaegselt. Eriti näib see kehtivat päris muinasaja lõpu puhul. Kui Alt-Laari linnusel kadus elurõõm 11. sajandil, siis Erumäe kõrge vall näib olevat just sellal või natuke hiljem kokku kuhjatud. Võib-olla otsustati, et Alt-Laari linnamägi ei vasta uute aegade nõudmistele sõjalise kaitse osas ning panustati edaspidi Erumäe kantsile teisel pool orgu.

Kolmas seletus on aliens.

Alt-Laari ja Erumäe linnuseid ühendab veel üks saladuslik niit. Kohalik pärimus räägib, et Alt-Laari mägi olevat seest tühi. Künkalael hüpates kostuvat maa alt kõminat. Selle mõistatusliku õõnsusega aga lugu ei piirdu. Nimelt kõneldakse veel, et Alt-Laari ja Erumäe vahel olevat salajane maa-alune käik [5], mis kahte linnust omavahel ühendas ja kes teab, ehk ühendab praegugi. Ükski arheoloogiline kaevamine pole veel leidnud seda pikka salakäiku, mis läks alla orgu, oja alt ning taas mäkke üles, aga ükski kaevamine pole seda ka tõtt öeldes otsinud. Kes sedagi teab, kas see salakäik tegelikult üldse kunagi olemas oli – skeptilisemad lugejad kindlasti välistaksid kategooriliselt igasuguse võimaluse. Jätan siinkohal küsimuse õhku rippuma. Kõike vahest polegi vaja tõestada või ümber lükata...

(Kuskil siin Alt-Laari ja Erumäe vahelise pentagrammimetsa all jookseb salajane maa-alune käik. Miski ei reeda)

(Siiski-siiski! Usun, et leidsin midagi õige huvipakkuvat...)

 

Nagu juba arvata võitegi, siis tegin päris esimeseslõigus natuke kurja võllanalja. Tegelikult ma muidugi ei arva, et jaanipäeva asemel uued jõulud tulevad. Öösoe, metsmaasikad ja laulusääsed tulevad kindlasti, ärge muretsege! Kuna päris soe kevad pole veel oma täit jõudu näidanud, siis soovitan igaühel passida peale õiget hetke ning seejärel välja loodusesse kapata. Teate küll, terves kehas terve vaim, puhkus taastab jõu ning kõik need muud väljendid. Mina aga jätkan jõudumööda uute muinasmaade avastamist.