Virumaa - Alutaguse

Vahe eelmise muinasmaa-reisikirjaga on kasvanud päris pikaks, kuna vahepeal on olnud hullumeelselt toimekad päevad. Aga ei maksa muretseda – reisikirjade tsüklist pole mul võimalik välja tulla ning uued seiklused juba ootavad oma avaldamisjärge.

* * *

Virumaa idaosa on pitsitatud Soome lahe ja Peipsi järve vahele, aga tal on senimaani jätkunud kindlameelsust kahe vetelaama vahel püsimiseks. Et Peipsi oma voogudega Alutagust päris alla ei neelaks, voolab temast välja Narva jõgi, mis juhib merre vett suuremalt alalt kui terve Eesti riigi territoorium. Jõest vasakut kätt jääb Alutaguse, paremat kätt Vadjamaa.

14. aprillil tekkis mul väga soodne juhus külastada Narvat ning seda ei jätnud ma kasutamata. Kuna Narva jõe paremkaldale pääsemiseks on praegusel momendil vaja Vene viisat, mida mul pole, piirdusin vasakkaldaga, kus kehtib Eesti jurisdiktsioon ja vaba õhk. Juba muinasajast peale teatakse Virumaa idaosa Alutaguse nime all ning tavalisele inimesele eelkõige seostub see eelkõige suurte metsade ja soodega, karude ja ilvestega. Uuemal ajal ka põlevkivikaevanduste ja tuhamägedega. Seetõttu võib ehk paljudele üllatusena tulla, et Alutagusel leidub ka inimhingi. Aga tõepoolest, nii see on! Selle omapärase maanurga asustus on sajandeid ja aastatuhandeid vana ning siinne rahvas on alati olnud üsna kirju taustaga

(Kaardid kohtadega, mis kirjas või pildis mainimist leiavad. Tekstis on need numbrid märgitud nurksulgudes. Kaardialus Maa-ametist)

Taani hindamisraamat nimetas 13. sajandi alguspoolel Alutaguse (Alentagh) kihelkonda, mis hõlmas väga suurt maa-ala. Virumaa idaosa asustus oli peamiselt koondunud põhja poole mereranniku lähistele – seal on viimase aja tuntumatest leidudest näiteks Kukruse muinaskalmistu ja Kohtla raudesemete ohverduspaik. Põhjaranniku lähedale jääb ka Alulinnana tuntud soolinnus, millest lõuna poole jäävat ulatuslikku piirkonda võidi hakata millalgi Alutaguseks hüüdma. Siin laiutasid kõnnumaad ja metsalised ning inimestele jäi ruumi kasinamalt. Aga kuhu iganes võimalik, sinna siginesid nad sellegipoolest. 12. sajandi lõpus või 13. sajandi alguses võisid Alutagusele kolida ida poolt Vadjamaalt pärit inimesed. Nad tegid siia oma kodud, elasid, töötasid, rõõmustasid ja kurvastasid, ning kui aeg täis sai, kolisid omaste abiga kääbastesse. Taolisi liivast kuhjatud kääbaskalmistuid on Alutagusemaal teada mitmeid.

Ilmselt kõige tuntum kääbastega muinaskalmistu Kirde-Eestis asub Iisaku vallas Jõuga külas [1]. See on ka märkimisväärse suurusega – kääpaid on siin tihedalt üksteise kõrval olnud kokku umbes 260.  Üle saja neist on eri aegadel läbi kaevatud. Kalmistu teadaolevalt varaseim matus on üks arvatavasti 11.–12. sajandi piirimaile kuuluv põletusmatus. See ei kuulunud veel ilmselt sisserännanutele, vaid pigem ühele kohalikule 900 aasta tagusele perekonnale. Kääpaid hakati Jõugal kuhjama millalgi 12. sajandil ning see tava kestis 14. sajandi alguseni. Kuna 12. sajandi lõpul kasvas maetute arv, näib, et sellal tuli siiakanti elama veel mõni pere. Jõuga kalmistus on ka mõned nn žalnikhauad – meie maast ida pool oli muinasaja lõpul ja keskajal laialt levinud komme tähistada haud maa peal kividest ringi- või ristkülikukujulise piirdega. Eestis on neid teada vähe.

(Jõuga kääpad varitsevad metsa servas pahaaimamatuid teelisi)

Kes need sisserännanud inimesed sellised olid? Kääbastest leitud asjad ja matusekommete jäljed on sarnased Narva jõest ida poolt avastatutega ning seetõttu tundub usutav, et ränduridki pärinesid Narva tagant. Ajalooliselt on too kant olnud suur ja vägev Vadjamaa, mille vadjalisus on viimaste aegade jooksul kahetsusväärsel viisil üsnagi kokku kuivanud. Sajandite eest leidus rahvast, kes vadja keelt oskasid, sealmail kindlasti tuhandeid ja kuigi küsimus, kas nad ka ennast juba siis vadjalasteks pidasid või tundsid end kellegi teisena, on rängalt tänuvääritu, võime me neid ehk siiski lugeda hilisemate vadjalaste eelkäijateks. Vanad Vene kroonikad tundsid vadjalasi hästi ning nimetasid neid водь. Novgorodimaa oli hilisemal keskajal ja varauusajal jagatud halduslikult nn viiendikeks ning üks neist kandis Vadja viiendiku (Водская пятина) nime. 

Need muinasvadjalased olid muide ka paljude kohalike loodevenelaste eelkäijateks. Nimelt kuigi ametlik Vene ajalugu püüab näidata kõiki tänapäevaseid venelasi muistsete slaavlaste järeltulijatena, siis tegelikult teame me kõik väga hästi, et nad pole suures osas muud, kui vaid keelt ja identiteeti vahetanud soomeugrilased. Vene riigi kujunemisel juhtus kuidagi nii, et slaavi keel muutus palju tähtsamaks ning oli eriti linnades ja kauplemiskohtades eelistatud keel. Vaikselt-vaikselt kogus slaavi keel populaarsust ning noored, kes tahtsid ajaga kaasas käia, jätsid kodukeele laokile ja püüdsid uut keelt rääkides ajaga kaasas käia. Suurtest linnadest jõudis see komme ajapikku väikestesse linnadesse, sealt linnalähedastesse küladesse ja viimaks kaugetesse kolkataludessegi. Ja nii ongi juhtunud, et ehkki vadjalased pole sugugi teistest lastevaesemad olnud, ei tunne nende noorem sugupõlv oma esivanemate keelest tihtilugu poolt silpigi ning peavad end tavalisteks venelasteks. Kuigi vere poolest oleks kõik justkui nii, nagu vanasti.

On arvatud, et Jõugale ja teistesse Alutaguse küladesse võisid inimesed Vadjamaalt tulla 1215. aasta suure näljahäda eest. Novgorodi kroonika sõnul olevat just sellal palju vadjalasi oma kodudest lahkunud. Alutagusel elades said neist järk-järgult virukad, kuigi vene ja eesti keelte ning elulaadi segamise/segunemise tõttu kutsuti neid veel pikka aega poluvertsikuteks või poluvernikuteks.

(Vadjapärastes kääbastes näevad vadjapärased inimesed igavest und)

Tee viis mind edasi hommiku suunas, kuni jõgi vastu tuli. Olin jõudnud Narva, tänase Eesti idapoolseimasse linna. See on kant, kuhu paljud meist just kuigi tihti ei satu, ehkki avastamist on palju. Narva on ajaloo ja kultuuriloo poolest äärmiselt rikas linn, nii et kes vähegi huvi üles näitab, ei pea kindlasti pettuma. Vanema aja nuuskijana leidsin muidugimõista ka endale iseäranis südamelähedast ja meelepärast. Samas oleks patt arvata, et uuema ajaloo tunnismärgid siin kuidagimoodi kahvatumad oleks.

Narva nimi on peaaegu sama iidne kui maailma lätted ning näib, et esmajoones on seda kandnud jõgi [2], andes hiljem ka asulale nime. Sajandite tuules on nimi ka üsna ühetaolisena säilinud. Henriku kroonika ütleb Narva, Taani Hindamisraamat Narvia, Vene keskaegsed allikad Нарова, Норова või Нерова. Narva linna kohal on jõel juga, mis võiski talle nime anda – vepsa keeles tähendavat „narva/narvaine“ astangut. Jõge on tuntud ka näiteks Alukse või Beki nime all.

Jõgi liidab ja lahutab. Narva linnast allavoolu on see kenasti laevatatav ning sajandite jooksul kasutati seda veeteed usinalt, et jõuda merelt Narvani ja Narvast mereni. Ülesvoolu häiris sõitu juga, aga kui veidi vaeva näha ning näiteks sõitjad ja kraam ühelt aluselt teisele tassida, võis ka joast ülevalpool sõitu jätkata Peipsi poole, sealt edasi olid aga teed valla näiteks nii Tartusse kui ka Pihkva suunas. Kes aga plaanis maad mööda Virumaalt Vadjamaale – või vastupidi – rännata, pidi küllap Narva kandis leidma koostööalti paadimehe, kes nõustus kokkulepitud tasu eest reisilise üle jõe viima. Jõgi ise on Narva linna juures nii kärestikuline ja kiirevooluline, et katse sellest isetahtsi läbi sumada võis päädida ühe põhjaliku uppumisega. Aga ehk leidsid söakamad reisulised tee ka läbi äkiliste voogude...

(Narva jõgi on Soome lahte suubuvatest jõgedest suuruselt teine. Esimene on Neeva, aga ega Narva väga palju maha ei jää)

 

(Teisel kaldal asub Vadjamaa. Ühtegi vadjalast kaugelt vaadates paraku silma ei torganud)

Tee Virust üle Narva itta oli olemas juba muinasajal. Meile juba nii armsaks saanud Henriku Liivimaa kroonika kirjeldab, kuidas 1221./1222. aasta talvel külastasid ugalased ja sakalased, kumbki eraldi, üle Narva jõe minnes Vadjamaad (tuntud ka juba vanadest aegadest Ingerimaana) ja tegid seal kõvasti kurja, rüüstades ning saaki ja vange ära vedades. Kuna tapahimu oli väga suur, tapsid sakalased lisaks inimestele ka lambaid ja härgi, keda nad oma meelehärmist ei suutnud endaga kaasa viia, sest käed olid kokkuahnitsetud manti täis.

Narva linna pärl on kahtlemata keskaegne Hermanni linnus, mis pärast barbaarset pommitamist viimases sõjas kõvasti pihta sai, kuid tõusis ometigi fööniksina tuhast. Teisel pool jõge lösutab teinegi, Ivangorodi ehk maakeeli Jaanilinna linnus. Teineteist valvates on nad pikalt olnud Ida ja Lääne vastandumise sümboliks. Narva linnus on ehitatud 13. sajandil, Jaanilinna oma 15. sajandi lõpus, seega jäid nad minu jaoks veidi liiga äsjasteks. Minu hing igatses vanemaid asju. On küll oletatud, et Narva kivilinnuse kohal oli ka muinasaja lõpul linnus, aga pole kuulda olnud, et keegi midagi kindlamat leidnud oleks. See ei tähenda siiski, et Narva peaks üleüldse muinaslinnuseta toime tulema. Muinaslinnus on täiesti olemas. 

(Postkaardivaade Narva ja Jaanilinna kantsidega. Esiplaanil väike sõbralik laguun, kus narvakad suplemas käivad. Rannahooaeg näib tänavu hilinevat)

Narva Joaoru linnamägi [3] paikneb keskaegsest linnusest vaid umbes kolmveerand kilomeetrit ülesvoolu. Kunagisest massiivsest künkalahmakast on praeguseks säilinud vaike üsna väike nukk – ülejäänu on lihtsalt laiali veetud – , kuid ka see allesjäänud osa on muljetavaldav, eriti kui vaadata künkalae servalt paepaljandilt otse alla jõele. Künkanukist läänes on samuti jõesängi meenutav org, ent selle tekke juures tasub kahtlustada karvast inimkätt. Muistset kultuurkihti on linnamäel säilinud vähe, muist on aja jooksul nõlvu mööda alla vajunud. 

(Narva Joaoru linnamägi või õigemini see, mis temast järgi on jäänud)

(Joaoru linnuse kivine pale vaatab itta)

(Sama paesein teiselt poolt. Taamal elektrijaam, mis ekspluateerib Narva ürgset voolu) 

(Joaoru linnamäe õu on kivine, ringi jalutamisel tasub kas silmad lahti hoida või tiivad valmis panna – servalt kukkumine oleks kangesti ebameeldiv)

Esimesena jõudsid siia keskmise ja noorema kiviaja esindajad, eelkõige paneb Joaoru linnamägi vere kuumama aga tulihingelistel pronksiaja austajatel. Siis oli mägi kindlustatud ning selle müüride taga valati pronksesemeid. Linnamäge kasutati veel varasel rauaajal ning pärast pikemat hingetõmbepausi ka meie ajaarvamise esimese aastatuhande teisel poolel. Tõsi, peale ühe 6.–9. sajandile pKr viitava söeproovi pole sellest ajast künkalaelt midagi kindlamat leitud, nii et võib-olla polnudki linnusel siis püsielanikke. Küll aga leidus neid kohe künka loodenõlva ees terrassil, kus on avastatud viikingiaja ja hilisrauaaja asula [4]. Elukoht oli järgi katsutud ja heaks kiidetud juba omal ajal kiviaja inimeste poolt. 13. sajandi alguspoolel Taani hindamisraamatus märgitud 8 adramaaga Narvia võiski olla seesama Joaoru linnamäe jalamil olev küla. On põnev, et Novgorodi kroonikas on 1172. aasta (6680 aastat Maailma loomisest) juures kirjas, et Novgorodi üheks linnaosaks oli Nerevi ots. Ka see nimi viitab Narva jõele või jõe ääres olevale asulale. Ja miks ka mitte – oli ju Narva jõgi tähtis mitte vaid Virumaa poolt vaadatuna, vaid kindlasti ka Novgorodimaa jaoks. Narvakad ja novgorodlased võisid tõepoolest omavahel tihedalt suhelda ja äri teha.

(Linnamäelt loode pool oleval platsil võis kord kuulda juttu, naeru, nuttu, hõikeid ja muid hääli. Ühesõnaga: elu)

Päeva hulkumiste punktiks jalutasin linnast välja põhja poole. Siivertsi kalmistu kandis ronisin taas alla päris jõekaldale, lootuses näha teisel pool mõnd maja või küla. Kahjuks pole selles lõigus neist ühtegi näha, ent teadsin, et seal, kunagises Eesti-Ingeris, asub mitu põlist isuri ja ingerisoome küla – Kallivere/Kallivieri, Vanaküla/Vanhakylä, Kärstala/Karstala, Veneküla/Väikylä, Saarküla/Saarkylä ja teised. Vabadussõja ja piiriläbirääkimistega kauples Eesti Vabariik endale tubli riba Narva jõe paremkaldast ning seda hakati kutsuma Narvataguseks või Eesti-Ingeriks. II maailmasõja järel võttis üks nimetu vunts Narvataguse koos suurem osa Petserimaaga Eestilt ära ning see ajutine olukord on millegipärast kestnud tänaseni.

(Vaade Siivertsi juurest jõe teisele kaldale. Kui puid ees ei oleks, võiks ehk isegi mõned vanad ingerisoome või isuri külad ära paista. Piirivalvetorn nende hulka ei kuulu)

Ma ei peatuks neil lähiajaloo sündmustel lähemalt, kuid praegu on ilmselt parim võimalus oma muinasmaade reisikirjade sarjas tutvustada lisaks vadjalastele teistki meile lähedast rahvast – isureid.

Isurid on ennast kutsunud ižoralaine, inkeroine või karjalaine. Nimi „ižoralaine/isur“ tuleneb nähtavasti suure Neeva parempoolsest lisajõest Ižora nimest; soome keeles tuntakse seda Inkere nime all ja sealt pärineb ka Ingeri maa ja rahva nimi. Arvatakse, et sealt, hilisema Piiteri kandist, on isurid algselt pärit ning umbes tuhatkond aastat tagasi läksid karjalastest, kellega nad seni väga lähedased olevat olnud, lahku ning kolinud vadjalaste naabriteks. Kuidas sellega tegelikult oli, ei tea täpsemalt muidugi mitte keegi, liiatigi on asjalised mälestusmärgid – pea ainsad, mis kaugemast möödanikust säilinud – igasugustes etnilistes küsimustes äärmiselt mitmetimõistetavad. Igal juhul on kindel, et kogu mäletatava aja jooksul on isurid elanud Vadjamaa ehk Ingerimaa põhjaosas ning veidi ka Oredeži jõgikonnas (praeguse Len... Piiteri oblasti lõunaosas). Vadjamaa ehk Ingerimaa hakkas II aastatuhande pKr algussajandite jooksul järjest enam ja enam olema seotud Novgorodimaaga ning Vene riigi osa on ta tänapäevalgi. Nii vadjalaste kui isurite keele oskajaid on praeguseks vaata et ühe käe sõrmede jagu ning kui imet või suurt paradigmanihet ei sünni, siis võivad nad mõlemad ühel päeval kadunud olla. Kuna sellest oleks äärmiselt kahju, kutsun siinjuures kõiki minu blogi vadja ja isuri lugejaid üles oma keelt elus hoidma ja järeltulevatele põlvedele õpetama.

Olge aga kiisud edasi!