Unelendaja

Nälg, taud ja saluudid

Rävala



Põhja-Eesti rannikuäärset Rävalat tunneb ilmselt igaüks, kuna just siin laiub meie riigi pealinn Tallinn. Ent hoolimata keskaegse vanalinna müüride veetlusest teatakse selle kandi varasest ajaloost päris vähe. Kui ühe nn „harju keskmise“ inimese osas on see üsnagi ootuspärane – aegu, mida ise pole läbi elatud, mäletataksegi üldjuhul hämaralt – , siis vähemalt Tallinna enda puhul kipub seis esiaja osas olema sarnane ka ajaloolaste ja arheoloogide jaoks. Mitmesaja aasta vanune tihehoonestus seab nimelt arheoloogilistele välitöödele omad tõsised piirangud ning kirjalike allikatega, mis pealinna lapsepõlve valgust heidaksid, on lood nagu alati ehk kehvapoolsed. Õnneks on väljaspool Tallinnat arheoloogiat tehtud tublisti ning seega võime me Rävalamaa kohta ikkagi üht-teist rääkida.

24., 25. ja 26. aprill olid need kolm päeva, mil ma Rävalas veidi ringi luusisin ning selle maanurga isevärki ajaloos tuhnisin. Esimesel päeval avastasin ühe õige turisti kombel, fotoaparaat ja kaart näpu vahel, Tallinna vanalinna, teisel päeval võtsin koos meeldiva kaaslasega ette matka Pirita alamjooksu kanti Iru linnamäele ning kolmandal päeval tutvusin taas koos meeldiva kaaslasega Keila ürgsemate paikadega. Kuna aga mulle tundub, et neist paikadest tutvumise järjekorras jutustamine võib jääda veidi konarlikuks, siis teen seekord hoopis nõnda, et esimesena räägin Irust, seejärel Tallinnast ja viimaks Keilast.




(Kaardid kohtadega, mis kirjas või pildis mainimist leiavad. Tekstis on need numbrid märgitud nurksulgudes. Kaardialus Maa-ametist)

Rävala muinasmaa paiknes laias laastus umbes samades piirides praeguse Harju maakonnaga. Muide, ka Harjumaa oli muinasaja lõpus täiesti olemas, kuid selle nime all tunti hoopis teist piirkonda, nimelt tänase Rapla maakonna südamaid. Millalgi 13. sajandi vallutuse järel liitusid Rävala ja Harju kokku üheks Harjumaaks ja Rävala nimi taandus Tallinnale, mida saksa keeles kutsuti Reval veel 20. sajandini.

Minu varasemates reisikirjades korduvalt mainimist leidnud Taani Hindamisraamat teadis öelda, et 13. sajandi alguses oli Rävalas kokku 1600 adramaad. Maakond oli kokku pandud kolmest kihelkonnast. Idapoolseim oli Repel ehk Rebala, keskel asus Ocrielæ (mille tähendust ei osata ühemõtteliselt seletada, pakutud on näiteks, et see võis tähendada Ohrjala või ka Vaskjala) ning lääneosas paiknes Vomentakæ (Vomentaga, Vomentagana või Võhmataguse). Rävala enda nime tähendus on kaunis segane ning sellest veel segasem on küsimus, mil viisil oleks seda tänapäeval kõige viisakam nimetada. 13. sajandil on see nimi jäädvustatud kujul Revele, Revelia, Revalia ning Revalis. Erinevad uurijad on oletanud, et algne nimekuju võis olla Revala, Rebala, Räbälä või Rävälä. Eesti rannarootslased on Tallinnat kutsunud Räväl ehk Rävul, sestap on Paul Ariste pidanud usutavaks, et algses maanimeski võis olla üks või mitu Ä-d. Ja et vanasti oli vokaalharmoonia eesti keel(t)es levinum, võiski nimi olla tema meelest Rävälä, mis oletamisi võis tuleneda mehenimest Rävä. Mina kasutan varianti Rävala lihtsalt sellepärast, et nii on varem ka tehtud ja ma olen mugav inimene.

Mereäärse maana leidis Rävala üsna varakult mujal maailmas teadmist ja tuntust. Juba muinaspõlves sattus siia külalisi lähemalt ja kaugemalt, nii et tänapäevased turistide hordid Tallinna vanalinnas pole iseenesest midagi uut. Vana-Islandi Njálli saagas räägitakse näiteks, kuidas umbes 1000. aasta paiku tavatseti aeg-ajalt ikka teha mõni tore viikingiretk Rafalasse. Vanad mereteed ei rohtunud hiljemgi.

Alustagem kohatud kohtadest idapoolseimast – Pirita jõe paremkaldal seisvast Iru linnamäest [1], kohalike seas tuntud ka Iru Linnapära nime all. Taani Hindamisraamatu aegadel oli Iru nimi hoopis Hirwæ ehk Hirve. Ennast kenasti jõelookesse mahutanud mäeneemik on aegade jooksul oma kukile mahutanud terve posu inimrahvast ja arheolooge. Sarnaselt Narva Joaoru linnamäele (vt Alutaguse postitust 21. mail) on Irugi meelitanud elanikke juba vanal kirjul kiviajal ja kuldsel pronksiajal. Neist päevadest oleks rääkida palju, isegi kui mälestus neist on kadunud ning vaid tummad asjad on jäetud pajatama. Tummasid asju nii kivi-, pronksi- kui rauaajast on väljakaevamistel maapõue ahistavast kütkest päästetud terve hulk. Linnamäe ümbruses on paiknenud ka trobikond eriaegseid kivikalmeid, millest praeguseks on jäänud alles vaid üksikud vaprad.

(Iru Linnapära põhja poolt vaadates. Hakkab looma...)


(Pirita jõgi käänutab siin mis kole. Üks selline looge on muinasinimestele andnud suurepärase võimaluse viljeleda linnuseehituskunsti)

Kuna mu enda huvi keskendub rohkem rauaaja tagumisele osale, siis jätan siinsesse kivi- ja pronksiaega piilumise kas hilisemaks või sootuks teistele pajatamiseks. Igatahes kuskil 5.–6. sajandi paiku võeti Iru neemik juba päris mitmendat korda ehitusplaanidesse ning tehti linnus valmis. Järgnevate sajandite jooksul ei suutnud irukad kuidagi käed rüpes istuda, vaid kibelesid ikka ja jälle ehitama. Neile Linnapära külastajatele, kellele Taevaisa kas või üheainsagi meeleelundi on kinkinud, ei saa kuidagi jääda märkamatuks, et mäeneemikul leidub suisa mitu kõrgemat kühmu. Need olid paeplaatidest laotud vallid, mille suurejoonelisust on omaaegsed arheoloogilised kaevamised tükkjagu kahandanud – vallidest läbi raiutud kaevandid on siiamaani äratuntavad. 

(Vallijupid Iru linnamäel on kohati endiselt peaaegu sama kõrged kui taevas. Või vähemalt peaaegu sama kõrged kui Tallinna teletorn)




























(On ju kõrge! Foto: T. Erik)

Selgelt äratuntav on siiski aga veel ka see, mis vallidest alles jäänud. Neid on nii pikerguse mäeneemiku otstes kui külgedel, aga üks kõrge vall jookseb ka risti keset neemikut, poolitades selle kaheks ebavõrdse suurusega osaks. On arvatud, et mõlemad osad polnud kunagi üheaegselt kindlustatud, vaid linnuseks kasutati korraga vaid üht osa – vahel oli selleks väiksem põhjapoolne jupp, teinekord aga suurem lõunapoolne osa. Küllap meelitas Iru tüüpilise linnusena ligi ka igasuguseid õnnetusi, nagu sõda ja kahjutuli, ning seega tuli suitsevate ahertukkide vahele ikka ja jälle maha istuda ning mõelda, mis küll valesti sai tehtud ja kuidas edaspidi taolist jama vältida. Ja eks siis aina ehitati ja ehitati, kuni kätte jõudis saatuslik 11. sajand ning Linnapära jõudis oma elukaare linnuse-etapi lõpliku lõpuni.

(Iru linnamäe keskvallile sai heisatud must lipp. Alanud on uus paheline etapp linnuse elus)

(Linnuse põhjapoolne osa keskvalli otsast...)

(...ja lõunapoolne, suurem jupp. Tallinna majad on selle kõrval tillukesed kui tikutoosid)

See Iru oli neil vanadel aegadel üldse üks kuulus kants ning nähtavasti polnud talle võrdset terves Rävalas. Mererannast jäi ta natuke eemale, aga mitte liiga väga – Pirita jõe suue oli siis Irule tänasest tunduvalt lähemal ning võib-olla oligi sisemaa pool veidikenegi turvalisem kui merekaldal kajakate ja ringihulkuvate viikingite meelevalda taludes. Nii et Iru linnus oli täitsa parajalt heas kohas. Sellepärast meelitas ta ligi rahvast lähemalt ja kaugemalt. Muidugimõista ei võetud kaugeltki mitte igaüht avasüli linnusemüüride vahele elama, aga müüride taga vähemalt esialgu ruumi jätkus. Pärast nähtavasti enam mitte nii väga. Iru muinasküla [2] kultuurkihi plekk on kõige tumedam linnusest põhjas ning künka läänejalamil. Paiguti oli hoonestus niivõrd tihe, et linnamäe ja jõe vaheline kitsas maariba pidi mahutama nii hoonete rea kui ka tänava, mis nende eest läbi jooksis. Säherdune pead-jalad läbisegi olemine meenutas kindlasti rohkem peent linnaelu kui neil, kes kuskil laanepadrikute üksikuis taludes koos huntidega ulusid. Ja kuna inimesed on läbi aegade olnud ühetaolisemad kui me tunnistada tihkame, siis peibutasid linnatuled ilmselt toonagi paljusid. Taolised linnus-asulad võisid endasse tõmmata rahvast ümberkaudsetest küladest ja taludest nagu aourbanistlik must auk ning alles siis, kui Iru linnus 11. sajandil hüljati, kadus lumm ning linnuseküla tühjenes aegamööda elanikest. Tasapisi hakkas tähelepanu endale tõmbama hoopis üks teine koht mõni kilomeeter lääne pool. Siiski jäi Iru asula püsima muinasaja lõpuni, kuigi nähtavasti märksa tagasihoidlikumates mõõtmetes kui oma viikingiaegseil hiilgepäevil.

(Plats linnamäe ees, kus kunagi asus linnuseküla. Praeguseks on need krundid justkui tühjaks jäänud)

Kuna jutt juba vaikselt selles suunas tüüris, ongi paslik jätta Iru selleks korraks sinnapaika ning liikuda õhtu poole, kohta, mida tänapäeval üldiselt tunnustatakse Eesti Vabariigi pealinnana. Kes lugejaist veel ei taipa, millele ma siin ääri-veeri viidata püüan, ütlen vihjeks, et see koht on Tallinn. Tallinna varaajalugu on Eesti muinasuurimisse jätnud kaunis rasvase peatüki, kuigi küsisõnu on õhku heidetud kaugelt rohkem kui vastussõnu.

Mida Tallinna muinaspõlvest siis üldiselt räägitud on? Kui võtta lühidalt kokku, siis on lugu olnud umbes taoline: Pärast Iru linnuse lõppu 11. sajandil hakkas Põhja-Eesti tähtsa sadamakohana kasvama ja arenema Tallinn, tollane Lindanise või Kolõvan. Toompea kaljunukile ehitati linnus ja selle jalamile kerkis käsitööliste ja kauplejate asula. Aastaks 1154 oli Kolõvan meresõitjate seas nii tuntud, et Sitsiilia geograaf, araabia päritolu Abū ‘Abdullāh Muammad al-Idrīsī kandis selle qlwry (mis oli ilmselge kirjaviga, sest õigem oleks pidanud olema qlwny) nime all oma maailmakaardile. Kolõvan õitses ja õilmitses edasi, kuni 1219. aastal vallutasid selle Taani kuningas Valdemar II väed (mille järel hakati Kolõvani/Lindaniset maakeeles Tallinnaks, Taani linnaks, hüüdma). Pärast järgnevaid konflikte taanlaste, Mõõgavendade Ordu ja erinevate Eesti maakondlaste vahel jätkus Tallinna arenemine keskaegseks euroopalikuks linnaks, mille oluline maamärk on Lübecki õiguse kasutuselevõtt hiljemalt 1248 – sellega oli Tallinn saanud ametlikult Euroopa linnade keskaegsesse perre.

Kõik oleks muidu igati ilus ja hea, kui sellel pildil poleks päris mitu asja natuke valesti. Muidugi pole ma esimene, kes neile osundab; mina vaid lihtsalt refereerin teisi, autoriteetsemaid arvajaid. Ent võtkem ühes kaart ning tehkem linnas üks tilluke tiir, et kõike lähemalt uurida.

Kõige lihtsam on ehk pihta hakata kõige kõrgemalt, et siis järk-järgult allamäge madalamale liikuda. Toompea keskaegset kivilinnust pole vaja pikalt otsida, sest ta hakkab silma juba kaugelt. Ka muinasaja lõpul pidi rävalastel kuskil siin oma linnus olema, nagu Henricus de Lettise ajaraamatus kirjutatust aimata võib. Aga kus? Oletusi on mitmeid. Kroonika ütleb, et Taani kuningas ja tema liitlased sõitsid 1219. aastal laevadega Rävalasse ning asusid Lyndanisesse, mis oli varem olnud rävalaste linnus. Lammutanud vana linnuse, asusid nad aega viivitamata uut ehitama. See taanlaste kants, „Taani linn“, polnud ise veel seesama, mida me tänapäeval imetlema ja mille kõrgeimas tornis lehvib meie rahvuslipp. Nõnda see taanlaste linnus – ja varasem rävalaste linnus – küll võis olla praeguse Toompea lossi koha peal [3], aga ei pruukinud. On pakutud teisigi asukohti, näiteks Toompea põhjaotsa (kus praegu asub Balti jaamale ja Tallinna lahele avanev Patkuli vaateplatvorm) [4], aga ka piirkonda Toompea kaguosas, vast umbes Taani Kuninga Aia kandis [5]. Mingeid konkreetseid kaevamisleide, mis ühele või teisele arvamusele kaalu lisaks, pole meil aga ühestki mainitud paigast. On isegi esitatud arvamust, nagu võinuks muinaslinnus haarata tervet Toompead ehk oletatava vana nimega Härjapead, ent selle jaoks on mäelae 7 hektarit lihtsalt arutult suur. Toompea/Härjapea linnusekoha leidmiseks peab tegema veel tublisti tööd.

(101 rahvaasemikku on oma pesapaiga kavalasti valinud. Juhul kui pikaldastel talupoegadel nende veiderdamistest kõrini peaks saama ning nad vikatid mõõkadeks taovad, istuvad saksad mugavalt linnuses ja lasevad pööblile aeg-ajalt tulist tõrva kaela kallata, samal ajal eteldes ise üksteisele poeeme rahvamandaadist)

(Üks pakutud muinaslinnuse kohtasid. Siin poleks küll muud, kui kõnniteeplaadid üles tõsta ja muinaskiht ongi käes)

(Taani Kuninga Aias ei kasva tänavu küll suurt midagi. Võin öelda, et porgandite, kapsaste ja kartulite saak on juba ette ikaldunud. Taani kuningakoda peab talvel hakkama lilli närima)

Ent see ei tähendaks, justkui poleks Toompeal/Härjapeal üleüldse midagi iidset leitud. Siit-sealt on maad natuke ikka sorgitud ka ning ehkki arvestades mäelae suurust on see vaid piisk meres, on vahetevahel siiski satutud peale huvitavatele leidudele. Toomkiriku [6] vundamendi uuendamisel 1950-ndatel selgus, et kiriku all peitub soliidne kiht loomasõnnikut, mis loogiliselt järeldades peab olema kiriku ehitamisest varasem. Toomkirikut asuti aga ehitama juba üsna kohe pärast Taani vallutust 13. sajandi I poolel. Kui jätame kõrvale võrdlemisi ebatõenäolise võimaluse, et sõnnik pärineb kohutavalt suurelt hulgalt metsloomadelt, kes Härjapea kaljunukil oma ainevahetusel möllata lasid, jääb üle järeldada, et küllap see oli koduloomade töö. Keegi pidi seal mäel ilmselt ikka elama ja loomi pidama, mis muud. Sõnnikukihist veelgi sügavamal oli auk – nähtavasti murti selles kohas paekivi. Ent milleks oli muistsetele inimestele tarvis paasi murda? Isegi hästi teades, et üldeestiliku arutu töörabanduskultuse juured küündivad maailma loomise aegadesse, tuleb ometi eeldada, et lahtimurtud paest tehti omakorda midagi head ja kasulikku. Näiteks linnust. On ju paljud teised Põhja-Eesti muinaslinnad, sealhulgas Iru, kindlustatud muuhulgas paest kuivmüüriga. Nii et isegi kui me ei tea, kuhu härjapealased oma linnuse ehitasid, aimame ometi, kuskohast nad võisid materjali hankida. Asi seegi.

(Linnasillutis ja hoonemüürid varjavad frivoolsevõitu fakti, et just siin lasub tüse ja väga vana sõnnikukiht. Selle all oli aga kunagine paemurruauk)

Toomkiriku lähedal, Kohtu tn 2/4 krundilt [7] on leitud ammunooleotsi ja odateravikke, mis võivad pärineda 12. sajandi teisest poolest või 13. sajandi algusest. Muinasrävalased ei pruukinud enne kehvapoolset 1219. aastat ise veel ambusid sõjapidamises tarvitada, nii et need leitud relvad võisid kuuluda ka vallutajatele, kuid üsna varastele vaenuaegadele viitavad nad igal juhul, isegi kui jutt käib 1219–1223 Rävalas toimunud sõjast või sellele järgnenud taanlaste ja mõõgavendade omavahelisest kemplemisest. 

(Kohtu 2/4 krundi ees on kindel värav, et keegi sisse ei näeks...)

(...ent meid see ei peata. Fotosilm jäädvustas värava alt koha, kust leiti ammunoolte ja odade teravikke. Ühesõnaga, väga salajane militaarobjekt. Foto: T. Erik)

Üksikuid varaseid leide on Toompealt leitud veelgi. Juba 1952. aastal tehti väiksemaid väljakaevamisi Toomkirikust lääne pool [8] ning Aleksander Nevski katedraalist idas [9]. Neilt ja hilisematelt ehitustegevusega seotud päästekaevamistelt saadud mõned käsitsi vormitud savinõude killud, rinnanõel, käärid, nooleots jm võivad kuuluda muinasaja lõppu ning viitavad sellega samuti muinaslinnuse lähedusele, kuid paraku asusid nad leidmishetkel hiljem segatud pinnases või omaaegsel maapinnal, mitte mõnusas mustas muinaskihis, nagu arheoloogi jaoks oleks ideaalne. Mõnus must muinaskiht on seni veel tabamatutes sfäärides, kui just seda Toomkiriku alust sõnnikuladet mitte arvestada... Aga eks mäel on juba alates keskajast aset leidnud ka tormiline ehitustegevus, mis varasemate aegade jäänuste osas pole olnud armuline, nii et tuleb mõista olukorra teatavat komplitseeritust.

(Üks neist kohtadest Toompeal, kus 1950. aastatel labidas maasse löödi, et arheoloogiat teha. Vasakul on Aleksander Nevski katedraal)

Toompea teemat kokku võttes peab mainima, et ükski uurija pole vallutuse-eelse linnuse olemasolus iseenesest kahelnud. Selle kasuks räägivad nii kirjalikud allikad – kõige otsesemalt Henriku kroonika – , aga ka mõned esemed. Küll on aga erimeelsusi olnud selle täpsemalt teadmata asukohaga linnuse tekkeajas ja iseloomus. Varasemad uurijad, sealhulgas 1950. aastatel kaevamiste korraldajad Osvald Saadre ja Silvia Tarakanova, paigutasid linnuse alguse juba 10. sajandisse, viimasel ajal on aga väidetud, et ükski leitud ese pole 12. sajandi teisest poolest varasem ning seega võidi ka linnus ehitada umbes sellal. Lisaks puudub selgus selles, kas linnuses olid püsielanikud või kasutati teda ainult siis, kui hädasti vaja oli. Arheoloog Jaan Tamm on pannud kahtluse alla kogu muinas-Tallinna püsiasustuse, nii mäel kui all, kuna siin pole põlluharimiseks sobivaid maid. Viimase osas ma isiklikult kommenteerida ei oska, ehkki põgus tutvumine Tallinna kesklinnaga veenab, et kui välja arvata Tammsaare park ja veel mõni haljasala, siis tõesti väga palju ruumi künniks ei jätku. Küll aga kirjutas ju Henrikki, et taanlaste tuleku hetkel oli linnus tühi ning mingit piiramist seal esialgu ei toimunud.  Nii et vähemalt sel päeval polnud seal küll kedagi kodus.

On aeg mäelt all-linna veereda. Teel aga võtaksin üles teema, millest võinuks juba tükk aega varem rääkida, aga jätsin ta siia. Nimelt Tallinna muinasaegse nime jutu. Mokaotsast sai mainitud, et nimi „Tallinn“ tuleb taanlaste kantsist ja tähendab algselt Taani linna. Enne seda aga oli kindlasti mingi teine nimi või nimed. Ka neid sai juba nimetatud. Toompea mägi võis kanda Härjapea nime – sellenimeline oli Ülemiste järvest merre voolanud jõgi, mis praeguseks on suunatud diskreetselt maa-alustesse torudesse. Henriku kroonikas on nimetatud Lyndanise, mis pole mitte „Linda nisa“, nagu rahvusromantilises lõõmas tihti arvatud, vaid pigem „Linna ase“ (võib-olla lausa tänapäeval meie jaoks raskestihääldataval kujul Lidnanasõ vms). Vene vanemates allikates kohtab sestsamast „linna“-tüvest tuletatud nime Ledenets, seal kohtab lisaks veel Kolõvan-i nime. Kolõvan oli nimelt ka vana läänemeresoome isikunimi – sellenimelisi mehi leidus muide näiteks Novgorodimaalgi – ning võib olla tuletatud sõnast „kalevine“ (ehk „tugev“; sõna „kalev“ tähendusväli ja kujunemine on omaette pikk lugu). Rootsi keeles on Tallinnat nimetatud Lindanäs (tuletatud nähtavasti Linnaaseme nimest), soome keeles on Tallinna vana nimi rootsi keele mõjul Kesoniemi.

Kolõvani nimi toob meid veel ühe üpriski intrigeeriva teema juurde. Mängu astub härra Abū ‘Abdullāh Muammad al-Idrīsī, geograaf Sitsiilia kuninga Roger II teenistuses. Tema 1154. aasta maailmakaardist ja seal pisikeselt kirjutatud qlwry-st, mis on vigane ja peaks tegelikult olema qlwny, oli meil samuti möödaminnes juttu. Pikka aega valitses (ning valitseb paiguti siiani) arvamus, et selle araabiapärase konsonantide paraadi taga peitub Kolõvan (või Qolõwany) ehk Tallinn. Eks seda ongi siis hakatud pidama Tallinna esmamainimiseks ning järeldama, et juba 12. sajandi keskel pidi tegemist olema piisavalt olulise (kauplemis-) keskusega, et nimi ja kuulsus temast jõudis isegi Vahemeremaade kõrvu. Kõlab uhkelt küll, aga tegelikult pole mingit põhjust arvata, et qlwry (või isegi flwry) all mõtles al-Idrīsī tegelikult qlwny-t ning hilisemad ümberkirjutajad (al- Idrīsī maailmakaart ja -kirjeldus on nimelt säilinud vaid ümberkirjutistena) tegid hooletusvea, asendades N-tähe kogemata R-ga. Nii et tegelikult võis kaardil ja juuresolevas kirjelduses olla hoopis Kallavere või mõni muu koht Põhja-Euroopas, millest meil siin aimugi pole. Tänapäeva ajaloolased qlwry-t ja Tallinnat enam seostama ei kipu.

Pärast seda müüdimurret on tagumine aeg tutvustada Tallinna all-linna. Keskaeg vahib vastu igal vanalinna krundil, muinasaegne asula jääb aga märkamatuks. Palju parem pole lugu ka maa alla kiigates, vähemalt on senised sellekohased katsed jäänud poolikute tulemustega. Kõige suurejoonelisemad väljakaevamised võeti ette 1953. aastal Raekoja platsil [10]. „Kalevipoja parteipileti otsingutel“, nagu rahvasuu neid kaevamisi kutsus, püüti tõestada, et Tallinn oli enne ristisõdade vallutust juba sajandeid olnud tähtis kaubandus- ja käsitöökeskus, millel olid tihedad sidemed ümberkaudsete maadega, eriti muidugi Vene aladega. Mida otsiti, seda leitigi – 10. sajandil käsikäes linnusega sündinud küla, kuhu 12. sajandil rajati juba heakorrastatud, drenaažisüsteemi ja kaevuga turukoht, mille ääres elasid arvukad käsitöölised. Seda linnatüüpi asulat olevatki al-Idrīsī maininud. Skandinaavia kaupmeestest, kellele oli Tallinna kujunemisloos suurt rõhku pannud mõned varasemad „klikeaegsed“ ajaloolased (nt Paul Johansen), ei leidnud arheoloogid isegi mitte paha õhku. 

(1953. aastal - Stalin oli just äsja teinud kõigile teene ja omal otsad kokku tõmmanud - mõõtis grupp seltsimehi ja -naisi Raekoja Platsil kaevandi sisse ja väljakaevamised hakkasid suure tuhinaga pihta. Leiti nii mõndagi, paraku erinevad leidjate ja hilisemate uurijate arusaamad sellest, mida täpsemalt leiti, üksteisest oluliselt)

Kaevamisleide hiljem uuesti üle vaadates ei leitud seda 10. sajandit aga enam kusagilt ning isegi 12. sajandi kiht jäi tabamatuks. Tõsi, mõned hoburaudsõled ja nipet-näpet muud vanemat siiski saadi, aga seda kõike on natuke liiga napilt, et tõestada hilisrauaaegset käsitöö- ja kaubanduskeskust taolises põhjaeuroopalikus mastaabis. Asula olemasolu iseenesest pole sugugi välistatud, selle asukohaks on ka pakutud muuhulgas näiteks Pika tänava läänepoolse (ehk Toompea-poolse) otsa piirkonda [11], mis praegu on tihedalt täis maju, kivisillutist ning turiste. Tallinna teatavale olulisusele viitavad kaudsemalt ka nähtavasti juba muinasaja lõpus kujunenud teed, mis koondusid eri Põhja-Eesti paikadest siia, ning mitmed Tallinnast ja selle lähiümbrusest saadud aardeleiud. Ka Taani kuninga Valdemar II valik laevastik just Tallinna alla sõidutada polnud ilmselt päris huupi tehtud otsus. 13. sajandi jooksul kasvas juba paljuski väljaspoolt tulnud impulsside toel Tallinn linnaks ning selleks on ta jäänud tänase päevani.




























(Aga võib-olla oli muinasasula hoopis siin? Või...?)

On veel üks nurgake, kus on arvatud olevat leidunud killuke muistset eluolu. See on vanalinna see ots, kus laiub Oleviste kirik ning kõrgub Paks Margareeta [12]. Ajaloolane Paul Johansen pakkus, et just seal võisid pesitseda Skandinaavia kaupmehed, kes olid sinna 12. sajandil rajanud oma peatuspaiga koos kaubahoovi ja Püha Olavi kabeliga, millest hiljem sirgus kõrge kirik. Käegakatsutavaid tõendeid sellest, üllatus küll, pole. 

(Toompea poolt paistab postuumselt pühakuks saanudNorra kuningale Olavile pühendatud kirik eriti hästi ära. Kahjuks fotopommitati muidu kaunis maastikufoto põhjalikult ära. Olen pettunud)

Kuna teadaolevalt on Tallinn merelinn, siis pidi juba ürgajal olema siin ka sadam, kus laevad said pikkadest sõitudest puhata ja inimesed koos asjadega peale ja maha minna. Maapind tõuseb igal aastal paar millimeetrit, lükates veepiiri aina enam põhja poole. Sajandeid tagasi loksusid lained tänapäevasest tükk maad lõuna pool, kus nüüd keeb Tallinna kesklinna liiklus ja sekeldamine. Oli täitsa tore kolada kohtades, kus erinevate uurijate arvates võis muinasaja lõpul sadamakoht paikneda, ning püüda ette kujutada neid kergeid, kuid vastupidavaid viikingilaevu madalas rannavees hulpimas. Olgu siin esitatud kõik need oletatavad kunagised sadamakohad tänapäevases urbanistlikus džunglis.

Sadamakoht geograaf Leo Tiigi järgi asus kuskil Põhja puiestee kandis, üsna linnahalli lähistel [13]. Meri pole siin tegelikult praegugi sugugi kaugel. Ilmselt on kallas selle koha peal olnud piisavalt järsk selleks, et maakerge pole merd kaugele tõrjunud.


(Muinassadama kandidaat nr 1. Soolane veeväli algab tegelikult juba nende majade tagant)

Ka Paul Johanseni pakutav muinassadamakoht ei jää eelmisest kaugele – umbkaudu linnahalli ja vanalinna vahelisele alale [14]. Tänapäeva sadam on ju tegelikult peaaegu siinsamas.

(Muinassadama kandidaat nr 2, foto Linnahalli pealt. Meri on siingi siinsamas, ainult et selja taga)

Edasi läheb huvitavamaks. Sadamakoht arhitektuuriajaloolase Rein Zobeli järgi jääb juba lõuna poole, kuhugi Kanuti Aia ja Väikese Rannavärava bastioni kanti [15]. Praegu on seal haljasala ning Rannamäe tee ja Mere puiestee liiklussooned. 

(Muinassadama kandidaat nr 3. Liiklus on jätkuvalt olemas, ainult et veesõidukid on asendunud maismaa omadega)

Arheoloog Osvald Saadre pakkus sadamakohta eelmisest natuke lõuna poole, keset omaaegset lahesoppi [16]. Midagi merelist on siin keeruline ette kujutada – kõikjal vohab linn.

(Muinassadama kandidaat nr 4. Tõele au andes pole meri ka siin liiga kaugele jäänud. Kusagil seal kiriku taga ta peaks olema. Vist)

Arheoloog Jaan Tamm pidas kõige tõenäolisemaks sadamakohaks eelmistest variantidest olulisemalt lõuna pool olevat piirkonda, kunagise Härjapea jõe suuet [17]. Jõgi jõudis merre praeguse Maakri tänava põhjaosa kandis ning just siin oli muistsetel meresõitjatel võimalik hankida järgmiseks reisiks vajalikku joogivett. 




























(Muinassadama kandidaat nr 5. Härjapea jõe suudmealast said merelised värsket vett. Praegu peaks selleks vist kanalisatsioonikaevul kaane maha vinnama, ent söandan kahelda, kas sealt ka värsket joogivett saaks ammutada)

Niipalju siis Tallinnast ja tema kolmest peamisest osast – ülalinnast, all-linnast ja sadamast. Nagu kogu sellest sigrimigrist nähtub, jätkub meie pealinna muinasjuurte väljasonkimiseks tööd-tegevust veel mitmele uurijate põlvkonnale.

Tallinnast mõnikümmend kilomeetrit edelas, kunagises Vomentaga kihelkonnas asus Keila küla [18], millest aegade armutud tuuled on nüüdseks teinud linna. Kaheksasadakond aastat tagasi pandi Taani Hindamisraamatusse ta Keikæl nime all kirja kui kümne adramaaga külake. Vomentaga mail oli Keila ilmselt mitte kõige tähtsusetum koht, sest just siia ehitati juba 13. sajandi esimesel poolel kirik. Erinevalt Tallinnast võib Keila tunda uhkust, et tema muinaskultuurkiht on üles leitud. Rahutu vooluga Keila jõe paremal kaldal, praeguse linna idaservas asuv asulakoht on kenasti muinsuskaitse all. Samuti on tagatud ühendus teiste oluliste tõmbekeskustega, sest otse keset asulakohta on ehitatud raudtee. Nõnda olen iga kord siit rongiga üle jõe sõites hetkeks mõelnud vana külaaseme peale. Lisaks raudteetammile on asula põhjaosas mõned aedadega eramajad ning lõuna pool Keila mõisa pargi serv. Mõneski mõttes paikneb just siin Keila vanalinn.

(Keila asulakohal on sisuliselt kõik mugavused olemas. Kultuurkiht, muinsuskaitse, raudtee...)

(...ning lisaks muidugi ka maaliline paiknemine otse Keila jõe mäslevate voogude kõrval. Asulakoht ise paistab vastaskaldalt)

Selles, et Keila on vana kant, pole mingit kahtlust. Näiteks jõesaarel, mõisa peahoone (praegu Harjumaa Muuseumi kodu) ja vasallilinnuste kõrval peidab siinne suur park veel Orjakivi. Selle kujult sadulat meenutava rahnu kõrgemas osas on uuristatud üks väike lohk, milletaolisi leidub omajagu paljudes Põhja- ja Lääne-Eesti suuremat kasvu kivides ning mis võivad pärineda vanemast rauaajast. 


(Sadulakujulisel Orjakivil on üks pisike kausjas lohk, mis tehti ajal, mida isegi muinasaja loojangu inimesed pidasid hirmus ammuseks)

Keila linnast mööda Linnamäe teed umbes kilomeetri jagu edela poole välja minnes jõuab rändur kenasse salutukka, mida ümbritsevad turbaväljad ja võsane mets. Salutukk kannab nime Ohtu linnamägi [19], kuid õiget mäge siin tegelikult pole – maapind tõuseb vaevu-vaevu ümbritsevast kõrgemale. Taolisi Linnamäe-nimelisi künkaid ja muid maanurki on samuti Eesti teada hulgaliselt, aga arheoloogid nimetavad neid „libalinnamägedeks“, kuna päris õige linnuse mõõta nad eri põhjustel välja ei anna. Enamasti puuduvad neil veenvad inimtegevuse jäljed. Aga rahvas on neid sellegipoolest linnamägedeks kutsunud ning teadnud mõnel juhul veel ka pajatada lugusid, kuidas vanasti olla neisse küladest kaugetesse kohtadesse sõdade eest varjule mindud. Leidude puudumise tõttu on nende vanust väga raske öelda, ent küllap on neid kasutatud korduvalt – sõdu on meie maale eksinud õige rohkesti ning pole võimatu, et näiteks üht ja sama Ohtu linnamäe taolist soodest ja metsadest ümbritsetud saarekest on pelgupaigana kasutatud nii Liivi sõja kui II maailmasõja aegu, kõik vahepealsed jamad kaasa arvatud. Omad pelgupaigad olid inimestel ka 13. sajandi alguse sõdade ja rüüsteretkede aegu, kuid seda, milliseid meile teadaolevaid peidikuid on tollal oma hinge ja varanatukese päästmiseks tarvitatud, ei mõista praegu enam küll keegi täie kindlusega öelda. Aga kes teab – eriti kui asustus ja teadmine kodukoha paikadest on olnud põlvest põlve pidev, võidi sama pelgupaika kasutada iga kord, kui häda sundis. Ja nii tõepoolest väga-väga pika aja jooksul...

(Ohtu linnamägi pole tegelikult muud kui ümbritsevast maastikust vaid veidi kõrgem ja kuivem paik. Taolisel puisniidul võis tegelikult päris ilus olla metsistunud sõjasalkade eest peidus)

1 arvamist :

Et Tallinn ja selle lähiümbrus on pakkunud meie haritlaskonnale ikka ja jälle suurt huvi ja põnevust, siis on ka kirjasõna hulk keskmisest soliidsem:

Silvia Tarakanova, Osvald Saadre. Tallinnas 1952.–1953. aastal teostatud arheoloogiliste kaevamiste tulemusi. – Muistsed asulad ja linnused. Arheoloogiline kogumik, I. Talinn, 1953.

Tallinna ajalugu 1860-ndate aastateni. Koostanud Raimo Pullat. Tallinn, 1976.

Valter Lang. Muistne Rävala, 1, 2. Muistised, kronoloogia ja maaviljelusliku asustuse kujunemine Loode-Eestis, eriti Pirita jõe alamjooksu piirkonnas. Muinasaja teadus, 4. Tallinn, 1996.

Kui vana on Tallinn? 13. mail 2004 toimunud konverentsi ettekanded ja diskussioon. Tallinna Linnaarhiivi Toimetised, nr 8. Tallinn, 2004.

Evald Tõnisson. Eesti muinaslinnad. Muinasaja teadus, 20. Tartu – Tallinn, 2008.

Lõpus ka klassikaks saanud kuldteosed:

Paul Johansen. Die Estlandliste des Liber Census Daniae. Reval, 1933.

Heinrici Chronicon Livoniae. Henriku Liivimaa kroonika. Tallinn, 1982.