kui lumi on sile ja kõrvetavkülm
Siis ole sa vaikne ja kuulata veidi
Mis räägib see hauane vaikus siin väljal
Eks ole ju tunne, et öövarjuvaikus
jääb igavest tooma meil rahu
Ta sõnu ma usun, sest tema neid teab
Siis langen ja uinun ja jahtun, eks tead...
Talv. Siin Tartus. Meil on lumi kah. Ja igavene öö. Vähemalt praeguseks hetkeks.
Lühidalt öeldes, kui me selle ajastu üle elame, siis elame vast põhimõtteliselt igavesti. Kõige raskemad lahingud peetakse ikka iseenesega. Mõnikord saadab meid edu, vahel aga tuleb ette nõrkemishetki.
Uskuge ma veidi tean, millest räägin.
Olgu lohutuseks vaid Unenäomaailma kauged mäed, mis vahel õhtuti taevas viirastuvad. Ma ei tea, kuidas teiega on, aga kunagi jätan ma oma kurja südame maha ja lendan neile elama.
sest et Unenägudes on tõeline maailm ja see praegu on vale.
0 arvamist :
Post a Comment