Tiivad

"Luba, ma kasutan pisut su tiibu!"
"Mida sa nendega teed? Sa tead, need pole minu tiivad."
"Kust sa said need?"
"Varastasin. Käed ja jalad olid ju varem küljes."
"Aga siis ei tohiks sul neist kahju olla, kui ma korraks võtan."

Ei oleks tohtinud muidugi, aga ikka oli kahju. Kallid asjad, kus neid niisama saab. Tänapäeval selliseid üldse ei tehta enam, noori meistreid pole ning vanad on kas ise minema lennanud või seniilseks ja jõuetuks jäänud, nende tööaastad olid möödas. Üks paar korralikke tiibu maksab tänapäeval väga palju. Ning raha nende eest ei küsita, seda pahna võid lehmale külje alla visata. Paraku polnud ma kuigi kursis tiibade täpse hinnaga, kuna mina olin need täiesti kõigi seaduste vastaselt endale saanud varguse läbi. Tabamise korral ootas mind tõenäoliselt käte ja jalgade otsast raiumine - niipaljukest ma nende tiibade õiget omanikku arvasin tundvat. Olin ma ju tõesti ränga kuriteo korda saatnud ning ei teadnud sedagi, kas ma saan üldse kunagi võimaluse oma tegu kuidagi heastada. Ühesõnaga olin ma oma elu ja hinge täielikult panti pannud. Enda jaoks oli mul muidugi vabandus olemas, aga kas ka teistele, selle kohta pidi vastust andma aeg.

Aga muidugi oli ajal endal sellest vastusest võrdlemisi ükskõik. Oma närve pidin hirmus kulutama ikkagi mina, mitte aeg. Nii et ajal oli selle kiire asjaga aega...

"Ma ei saa sulle neid tiibu anda. Muidu võtad selle kuriteo enda peale."
"Kes see siis ikka teada saab. Ma nii pimedas tasakesi teen mõne tiiru."
"Saadakse teada, kindlalt saadakse. Nad saavad kõik teada. Nad ongi kõik. Siis oled kaelani sees ja keegi ei saa sind enam aidata."
"Aga sina?"
"Mind ei saa ka keegi aidata. Olengi juba endale õnnetuse kaela tõmmanud. Nüüd pole enam midagi muud."
"Ma ei tea, kellest neist sa räägid. Kes saavad teada?"
"Ma ei tea neid isegi, aga nende eest ei saa põgeneda. Pole mõtetki proovida. Aga las see nüüd olla... Nende tiibadega niisama tiire ei tehtagi."

Vanad meistrid olid olnud kanged kui raudkivid, nad mõistsid teha selliseid tiibu, et nendega sai isegi sinna lennata, kuhu muul viisil ei pääsenud. Sellepärast arvasid paljud - hämmastavalt paljud - , et neid kohti polegi olemas, et kõik on vaid fantaasia vili ja kuutõbiste sonimine. Või sonimine?! Ühelgi nii väitjatest ei ole olnud taolisi tiibu. Nad pole neid tiibu näinudki, aga järeldusi tegema on kanged kõik.

Aga ega see mind väga ei üllatagi, kui aus olla. Neid tiibu on praegu tõesti vähe ja kunagised raudkivikanged meistrimehed on pehkinud nagu kõverad kännujuured. Ega nemad enam ei tee ja õppidasoovijaid ka pole. Siis need tiivad lendavad ühel heal päeval ka ise oma valmistajate järel ära ning enam ühtegi ei jää siiailma. Ehkki välisilme poolest jäi mulje, et mis see sihukeste tegemine siis ikka ära ei ole. Vaja ainult hunnik sulgi ja need omavahel kokku siduda, nii et jääks enam-vähem normaalne tiibade välimus.

Selles peituski tiibade varjatud olemus. Niisama sulgede kokkusobitamine oleks andnud parimal juhul väga hea tiibade koopia, aga lennuvõimet – pealegi nii võimast, et oleks võinud kas või päikeseloojangu sisse purjetada – nad ometi poleks andnud. Ei, igasugused katsed selliste väetite tiivanukkidega lennata võisid väga traagiliselt lõppeda.

NENDESSE tiibadesse oli lisaks heale käsitööle sisse pandud hool, armastus ja tükike väga vanast teadmisest.