Kiri 4

Ni, kuhu ma oma jutustamise asemel sooja õhu puhumisega tegelikult jõudsin? Jajaa. Unenäomäed. Oleks mul olnud tiivad, oleksin kohemaid sinna lennanud. Kui mul oleks praegu tiivad, siis lendaks ka kohe sinna. Ja kui ma kunagi endale tiivad saan, siis lendangi ära. Aga et mul saatuse kurjal tahtel tiibu pole, sest et ma pole loodud ei varblaseks, toonekureks ega isegi mitte äädikakärbseks, vaid tont teab kelleks (selles, kas ma olen inimene või hoopis mingit laadi pisimutukas, pole ma isegi kindel, aga kirjutasin sellest juba varem - niipalju kui ma seda tajunud olen), siis igatahes tiibu mul pole. Veel.

Muidugi põhjustas Unemägede näiline lähedus, kuid tegelik kaugus parajal hulgal meelehärmi, mistõttu ma enam üldse üles ärgata ei tahtnud, veel vähem oma ärkvelolekuajaga midagi asist ette võtta. Teate, vahel juhtub ju kõigil nii. Leidmaks oma hingerahutusele mingitki leevendust, otsustasin ma, et siin aitab esialgu ainult üks asi. Nimelt otsisin ma välja suvel mustas mullas kasvanud sibula ja panin ta otsapidi vette.

Nüüd jäi üle ainult oodata...

Sibul hakkas juurekaplu vette ajama ja rohelisi lehevõrseid sirutama ning juba nädala pärast võis tema tumekuldsel küljel aimata kavalrõõmsat nägu. Suul kestev naeratus (või oleks õigem pidada seda irveks?), silmad salakavalat rõõmu täis. Kui nägu juba selgemini välja joonistus, sain teada, et ta nimi on duce Cipollini. Ta ise ütles. Pidin temaga nõustuma, sest eks teab ju üks kullane sibul ise kõige paremini, mis ta nimi on. Aga ta teadis veel enamat. Üllatusin selles isegi, kui pikki pimedaid õhtuid kuuma tee kõrval temaga vesteldes mööda saatsin. Üldse oli ta siis, kui päike üleval, vait kui sukk - küllap tegeles kasvamisega - ning alles ööpimeduse laotudes hakkas oma salalisi silmi pilgutama ning juttu ajama. Tundus, nagu oleks tema hing või vaim pärit otse Unenäomaailmast, sest neist asjust teadis ta haruldaselt palju, rohkem kui mina või küllap ükskõik kes teine.

Neil õhtutel siis me rääkisime nii maistest kui taevastest asjadest ning igav ei hakanud mul kordagi. Ta mõistis kõnelda inimestest ja nende olemusest, köögiviljadest ja nende kasvatamise iseärasustest (otse loomulikult!), poliitikast, tihaste pesitsustsüklitest, muinasjuttudest ja sellest, mida ette võtta, kui kassile ei peaks meeldima jalgade pesemine pärast nauditavat poriskekslemist. Ning ühel eriti pimedal ja külmal õdagul mainis ta mulle tiibu.

"Unemägedesse lendamiseks on olemas tiivad. Sellised suured," mainis ta, ilma et ma oleks seda teemat üldse üles võtnud (või seda temaga kunagi varem arutanud). Ausalt, mul tõusid seda kuuldes vist küll kuklakarvad turri, esiteks jututeema pärast, mis mind juba pikalt oli närinud, teiseks avastasin, et Cipollini teab ilmselt minust palju rohkem kui ma ise. See viimane avastus polnud just meeldivate killast, ent tol hetkel ei lasknud ma end sellest pikemalt morjendada, sest uudishimu kasvas korraga väga-väga suureks. Palusin tal jätkata ning kuulasin ise hoolega.

"Mõnedel on sellised tiivad veel olemas. Muidugi nad ei vehi nendega niisama kuskil tänaval, hoiavad hoopis kõige pimedamas seitsme luku ja taba taga. Ega's sellised tiivad ole mingi igal laupäeval õlle kõrvale trööbata asjad. Vanasti mõni meister oskas neid teha, aga nüüd on need ammugi juba manalamehed, ega neid ei mäletagi enam keegi. Ja neid tiibu ei mäleta ka keegi, sest nendega ei vehitud ka vanasti avalikult ringi. Väga üksikud, kes mõistsid tiibadega üldse midagi ette võtta."

"Kas praegu neid tiibu kuskilt enam üldse ei saaks?" küsisin ma, moe pärast teeseldud ükskõiksuse ja naiivsusega, sest teadsin, et mind niikuinii nähakse läbi nagu kilekotti.

"Nojah, võiksid ju osta, aga ega keegi nii loll ka ei ole, et müüks. Lihtsam on vist varastada" arvas Cippolini ja vahtis lakke. Ka nii moe pärast, nagu ma oletasin (ja niikuinii õigesti).

"Kellel sellised tiivad on?" tahtsin ma veel teada.

"Oh, ega mina neid ei tunne, ma olen ju kõigest lihtne armastusväärne sibul ja ei enamat" naeratas Cippolini laialt.

Rohkem ma Cippolinilt sel korral teada ei saanud. Ja ka hiljem mitte, sest minu sibul muutus üsna sõnaahtraks ning, nagu peagi tähele panin, hakkas kuivama ja ära surema. Kuni surnud ta oligi. Ei jäänud muud üle, kui ta ära visata.

Kiri 3

Unemäed paistsid kaugel ehataevas vanade kulunud tippudega tumedate küngastena ning hoolimata sellest, et mõni oleks neid pelgalt pilvedeks pidanud, teadsin ma kohemaid, et need on Unemäed, sest olin neid ka unes näinud (ning võib-olla koguni nende läheduses kolanud). Vahest on see hullumeelsuse tunnus, kuid sel hetkel ma lihtsalt teadsin, et need on Unemäed ning ükski vägi ei oleks suutnud mind vastupidises veenda. Ega suudaks praegugi.

Pean tõdema, et pole keerulisemat asja, kui püüda seletada unes kogetud tundmusi ja pildikatkendeid. Nagu nüüdki. Hommikul ärgates - aga kui iganes võimalik, püüan magada nii kaua kui iganes võimalik, et püüda igat unekildu, mis mulle iganes saadetakse - jääb tihtilugu alles ainult see tunne, isegi kui uni ise ei olnudki nii midagi erilist. Aga tunne, tema jääb. Hea ja kerge olemine, nii et ei saa teisti, kui endale sisimas naeratada.

Kui suureks saan, kasvatan endale tingimata tiivad. Sellised suured. Nagu on inglitel või siis äraspidiinglitel. Kuigi sellega on seotud mõned teatud laadi komplikatsioonid, millest räägiksin ehk lähemalt kunagi edaspidi, kui mul meeles on ja ma viitsin. Sest võib juhtuda, et kumbagi pole - ei meelespidamist ega viitsimist. Noh, jah, põhimõtteliselt on ju ka võimalik, et mu aeg lõppeb enne kogu loo hinge pealt rääkimist, aga see mind eriti ei hirmuta. Alati on aega, pärast surma seda enam! Aga jäägu see jutt siis pealegi edaspidiseks, seda enam, et ma esmalt püüan ise asjas paremini selgusele saada ning seejärel - kui ma üldse söandan siis - annaks sest lähemat teadust.

Vahest võib jääda mulje, justkui polekski mul õieti midagi öelda ja ma ajan niisama sõnavahtu. Ma ei lükka seda arvamust ümber, kuid ei rutta ka kinnitama. Jätan selle teie otsustada ning ei sekku teie kujundatud arvamusse. Niikuinii ei tea ma ju tegelikult, kes neid ridu siin üldse lugeda võivad. Ja isegi kui meie teed kunagi veel ristuda võivad (kui see ka juba juhtunud on), läheme viimaks siiski igaüks oma valitud rada ja ei puutu üksteisesse. Ühesõnaga öeldes pole mul sooja ega külma, kas keegi peab üldse vajalikuks minu juttu lugeda/kuulata, sest see on eelkõige minu lugu ning puutub enim minusse, samas kui teistel võivad olla omad lood, millest igaüks on ehk sama sügav kui mikrokosmos. Aga nagu laialt teada, on mikrokosmosed makrokosmostest tunduvalt suuremad...

Kiri 2

Kui ma peaksin üldse millestki alustama - aga kõikide jutuvestjate pühaks kohuseks on kuskilt alustada, sest see on kuskil kellegi poolt paika pandud ning ei peakski justkui edasivaidlemisele kuuluma - siis alustaksin võib-olla nendest unenägudest. Kas hakkasin neid nägema kaks või kümme aastat tagasi, pole kogu loo seisukohast üldse tähtis. Tähtis on võib-olla hoopis unenägude sisu ja ma jutustaksin hea meelega selle teile ette nii detailselt, kui ma neid nägin. Kui ma mäletaksin, mis seal siis toimus. Aga muidugi ei mäleta ma neist enam suurt midagi, peale paari asja, mis mind on siiamaani kummitanud. Kasutades kližeed, siis pole mu elu pärast neid unenägusid enam kunagi endine.

Esiteks lendasin ma neis unedes üpris tihti - mitte just päris kõigis, aga tublis 97,5632 protsendis ikka. Pidin vaid ennast hästi kergeks mõtlema ja ülespoole tahtma, kui juba ma kerkisin kõrgustesse ning hõljusin, kuhu vaid hing ihaldas. See oli kõik väga tore. Isegi nii tore, et mõnikord ei saanud ma mitu päeva ühtejärgi rahu, vaid mõtlesin ainiti, kui neetult hea ja kerge tunne oli unes lennata. Raisk, ma ütlen, see on vabadus, ainult see ja ei miski muu! Ma ei taha küll kellelegi halvasti öelda, sest inimesed kipuvad niigi üksteisele väga valusasti ütlema, enamasti vaid puhtast mõtlematusest, aga kui te pole elu sees niiviisi lennanud, nagu tegin seda mina unes, siis te pole vabaduse maitset tunda saanud ning ainult need, kes kunagi enne kõige algust teie elulõnga valmis ketrasid, võivad ehk öelda, kas te kunagi seda üldse tunda saate. Muidugimõista leidsin ma, et ma olen oma unevabadel hetkedel igasugusest vabadusest niikaugel kui üldse võimalik ja järjest enam hakkasin ma ootama öid, et suubuda taas nendele südamelähedaseks saanud lendmaastikele. Ma ei mäleta, et oleksin kunagi varem nõnda öid ja unesid oodanud...

Teine asi, mida unes nägin, on küll hulga keerulisem seletada, kuid ometi kuulus ka see lahutamatult "nende" unede komponentide sekka. Tegemist oli nimelt mingite kummaliste paikadega, kus ma kunagi käinud polnud, kuid mis tundusid siiski piisavalt ehtsatena, et ma mõnikord ka ilmsi arvasin mäletavat, kus miski selles unenäomaailmas olema peaks. Nende selgete unenägude pildid ladestusid mu mällu, kuni ma enam isegi ei teadnud, kas ma mäletan midagi sellepärast, et nägin seda kunagi unes või mäletasin ma seda kord unes, et see oli ühes varasemas unes. Kaks maailma, kaks reaalsust - uni ja ilmsi - segunesid minu peas üheks terviklikuks sulamiks ning ajuti tundus, et ma lähen lihtsalt hulluks. Ma igatsesin nende palumetsade järgi, nende hämarate tänavate järgi, metsajärvede järgi, õhuvaldade järgi...Kõige järgi, kus ma unes käisin, ning ühtlasi kippusin võõrduma pärisilmast, sest see ei suutnud pakkuda pooltki sellest, milleks oli võimeline Uneilm.

Ja siis ühel õhtul nägin ma taevas Unemägesid...

Kiri

Toimunud on palju, aga kõigest sellest rääkida ma ei viitsi. Seda enam, et viimasel ajal kiputakse minu sõnadest ja mõtetest aru saama plaanitust risti vastupidiselt. Ehk peaksin veidi hoolikamalt läbi mõtlema, kuidas ma midagi väljendan...

...või siis mitte.

Aga midagi tahaks ikkagi öelda, isegi kui selguks, et mul polegi õieti midagi öelda. Maailmaavastamine kinkis mulle veel mõned uued kohad, kuhu antijalg varem astunud polnud ning pärast mu lahkumist mattis tuul jäljed taas kinni. Igal juhul on nõnda, et kui keegi peaks tahtma mind kunagi tabada, on mul varasemast veel enam võimalusi enese täielikuks ärapeitmiseks. Sest kuis mõeldakse mind tabada Unenäomaailma lõpututest palumetsadest, mille kohal oranžnõretavad pilved (millesse tilgub kuldset kuma otse mu enese südamest ja vastupidi) katavad taevakummi ning mu kunagised mõtteraasud sosistavad igavikku, kus jääkülm tuul puhub hingest läbi ja annab lennuvõime ka siis, kui tiibu parajasti pole? Või Äraspidiilmast, kuhu viivad kitsukesed kaldapääsukeste käigud liivakivikaljus, kui nad on juhtunud kogemata liiga sügavale uuristama ning avastanud end ühtäkki maalõhest, geoloogilisest rikkest, mis viib sügavamal hämara maailma ja rahva pelgupaikadesse ning kus mõnede autorite (kellest omakorda päris arvestatav kogus on kas totaalselt segi või jõudsalt sinna teel) meelest asub ka kadunud asjade maailm? Kes söandab või suudab üldse sinna suunduda, kui ta asub teele hingelt pimedana, teadmata õigupoolest, kuhu ja kuidas ta minna tahab?! Kui ta ei usu muinasjutte, imesid, õnnetusi, Unenäomaailma ega lennuvõimet?!

Aga päeval sulatab Päev järk-järgult lund ja öösiti on veel külm. Tasapisi, õige tasapisi virguvad oma kuusemetsade peiduurgastes väikesed loomad ja piiluvad välja, veendumaks, et Maailm on veel alles ja vanaviisi, nagu nad ta omal ajal, kunagi ammu sügisel maha jätsid. Ning teised, keda ainult talve puhas kargus elavana hoidis, ronivad sügavale peitu ning järgmise igaviku jooksul kohtab neid ainult unenäos, kus me kõik tavatseme vahel üksteist trehvata. Ma olen neilt loomadelt küsinud, kumb siis mina olen - kas see, kes talvel magab või see, kes suvel - aga nad ainult naeravad, jooksevad vilkalt mu ümber ning laulavad oma juba enne kõige algust väljamõeldud laule. Nii ei teagi ma täpselt. Kuigi mõistan, et pole nende asi seda mulle öelda. Vaid siis, kui sukeldun iseendasse ja leian selle väikese ukse (just SELLE ja mitte mõne teise), saan ma küsimusele vastuse. Aga siiski on nad mu omaks võtnud. Võib-olla sellepärast, et ma olen kogu aeg olnud nendega koos, sündinud nende keskel ja üles kasvanud. Ainult et viimasel ajal olen selle nii tähtsa teadmise nagu ära unustanud. Kui ma oleksin suutnud seda kogu aeg meeles pidada, siis ei peakski ma võib-olla nüüd otsima endast ust, mille taga on meeldetuletamine ja teadmine.

Jah. Ent tunnistan, ma lasin kord ühe pisikese, aga see-eest olulise teadmise oma mälust minema lipsata nagu libeda soomuselise sisaliku. Nüüd pole mul suurt valikut jäänud - nii kaua, kuni ma ei tunne end väikese metsaloomana, pean ühes haarama revolvrid, mässima end padrunivöödesse ja kaduma puude vahele, enne kui mind jälitama hakatakse. Sest seda teeksid nad niikuinii. Varem või hiljem. Uskuge mind, see pole kahjuks kaugeltki tühi paranoia, isegi kui ma seda kogu hingest sooviksin. Aga kõigest omal ajal! Praegu ei tea ma isegi seda, kes ma tegelikult olin. Või olen. Või peaksin olema. Väike metsaloom. Orav, kasetriibik, unilane, lendorav, Suurvidevlane, veelendlane, kärp, laane-karihiir. Midagi sellist. Või sootumaks keegi muu, kelle nimegi ma öelda ei mõista. Vahel näen neid nagu vilksamisi ning siis tundub mulle, et nad jälgivad mind, elavad mulle vaikides ja ise sekkumata kaasa, aga ma ei näe neid kunagi selgelt ega kuule neid, sest nad ei tee vähimatki häält. Mõnikord võin peaaegu väita, et neil on inimkuju, aga siis jälle kahtlen ka ise. Vahel ma kardan neid. Üksi metsas ööd veetes - või õigemini juba siis, kui ma veel ei olnud põgenik - aga kõigest omal ajal, eks - tunnen ma, et keegi on läheduses ning sellistel puhkudel sooviksin üle kõige, et see tunne üle läheks.

Hirmu kardan ma isegi rohkem kui neid olendeid, kes siiski sisetundele toetudes võiksid olla mu liitlased, olla nagu mina isegi peaksin olema. Jah, aga hirm on kohutav asi. Ma kardan hirmu, tema türanlikku meelelaadi, tema vastuvaidlemist mittesallivat tooni. Oleks minu olemine, teiseks minu tegemine, võtaksin ma saapapaela ja kägistaksin hirmu sealsamas puu juures surnuks ja jätakski ta sinnapaika, kuni rebased ta korjuse laiali tassivad. Ent mu jõuetus muudabki ta veel tugevamaks ning siis olen ma abitu. Eks ta ole - isegi kui olen siin täiesti üksi, on mul seda seltsi ainuüksi minu enda näol üleliiagi. Sest mis oleks hirm ilma kompanjonideta. Hirmule ei meeldi üksindus, ta kardab üksindust ning pilkases metsas, millel pole otsa ega äärt, olen mina ilmselt ainus, kellele ta saab loota. Sest ega teised, kes siin üldiselt elavad, ju ei karda.

Nõndasi me siis oleme, mina ja hirm, kaks eksinud hinge. Tema ei saa minuta ja mina ei saa temaga ja päev, mil me omavahelised sotid selgeks vaidleme, läheneb iga päevaga. Aga ma ei sooviks siinjuures asjade käigust ette rutata.

...