Ärarännuheietus

Vahepeal tabame end igatsemas midagi seletamatult ilusat ja kauget. Justkui kutsuks miski või keegi hinge kuhugi ära. Justkui mõnes ammuses unenäos nähtu kauge päikeseloojanguline silmapiir hoiakski eneses kõike seda, mida me eales ihanud ja vajanud oleme. Ei, mitte seda, mida me kõigest arvame ennast tahtvat - karjääri, pere, kodu, raha, uut autot ja muud taolist pahna - , vaid teatud äralennutunnet, mis endast ikka mõnikord teada annab. Neil mikropikkustel hetkedel aimame, et tegelikult kuulume sootuks kuhugi mujale kui sellesse maailma, kuhu me mingi imeliku saatuse narruse tõttu sattunud oleme.

Vahepeal, kui see igatsus endast märku annab, tundub, justkui oleksid ainus, kes teda niiviisi tunneb. Aga ometigi oleme me kõik selles osalised...