Määrimaa avastusretk (ja mõnda, mida teel nägime)

Selle aasta 8.–14. juulini viibisin ma teaduslikul Kesk-Euroopa ekspeditsioonil, et avastada sealseid senitundmatuid maid ja rahvaid. Peamiseks sihtkohaks oli poolmüütiline Määrimaa, millest seni teadsid paljud inimesed kõigest ebamäärase kuulu põhjal. Vaid üksikud olid sinna sattunud, veel vähemad aga naasnud, et anda tsiviliseeritud maailmale teadmisi selle kauge kandi elust ja tavadest. Et seda puudujääki otsustavalt likvideerida, võtsingi pika, kuid ohtliku reisi ette, pannes teadmiste nimel kaalule oma elu ja tervise. Etteruttavalt lisan – näib, et mõlemad jäid mul alles.

Ma ei võtnud seda pikka retke ette üksipäini. Meie uurimisrühma moodustasid Martin, Elis, Freydis ja Arthur, igaüks oma ala väljaõppinud asjatundja. Vana aja suured maadeavastusretked tehti peamiselt purjelaevadega, kuid Määrimaa avastamist ja läbiuurimist raskendab omajagu asjaolu, et merekallas jääb siit väga-väga kaugele. Hüljanud purjelaeva võimaluse juba eos, otsustasime kahekordse reisibussi kasuks. Muidugi ei sõitnud me selles ainult viiekesi – vastasel korral oleksime valinud mõne kompaktsema ja säästlikuma sõiduvahendi, näiteks külgkorviga mootorratta – , vaid kasutasime taevast sülle langenud juhust, et rühm muusikaaustajaid plaanis palverännakut Määrimaal toimuvale Masters of Rock festivalile. Nõnda panime endki juba varakult palveränduritena kirja, seda enam, et selle omalaadse festivali üksikasjalikum etnograafiline uurimine kuulus meie plaanidesse.

Sõit algas 8. juuli hommikul Tallinnast ning läbi vanade Harju-, Lääne- ja Pärnumaa sõites jõudsime juba ennelõunal Põlis-Liivi aladele. Neist pole siin palju rääkida, sest tee läks peamiselt läbi metsa. Alles elektrijaama juures majesteetlikku Väina jõge ületades võis eemal vasemal, jõe lõunakaldal, näha muistset Daugmale linnuse kinku, mis aegamisi, kuid vääramatult jõe ülespaisutatud voogudesse pudiseb. Künkal elati juba pronksiajal, aga meie aja 10.–12. sajandil kõrgus seal vägev kants, tähtis nii väinaliivlastele kui ka semgalitele. Linnuse kõrval oli suur küla, lähedal olid veel kaks kalmistut. Jõe vastaskaldal asus suur liivi küla Laukskola. Neil aegadel kontrollisid Daugmale ja Laukskola kogu Väina alamjooksu elu, liikumist ja kaubandust. Eriti äge on fakt, et seal vermiti isegi kohalikke hõbemünte, võttes eeskuju Lääne-Euroopa rahadest. Daugmale hävis alles 12. sajandi keskpaiku ning uus keskus võrsus allavoolu Holmi kanti, veel hiljem aga kohta, kus tänagi asub Läti pealinn Riia. 

(Väina paisuvesi närib Daugmale linnust)

Edasine sõit viis meid läbi Semgale ning lõunaks jõudsime Aukštaitijasse, Põhja-Leedu kõrgmaadele. Sellal kui põhiseltskond teeäärses söögikohas keha kinnitas või aedikutes olevaid loomi vahtis (sealsamas on väike eraloomaaed; rohkem reisinud inimesed teavad küll, mis kohta ma mõtlen), käis meie ekspeditsioon uurimas lähedalasuvat Ąžuolpamūšė linnamäge. Õuepinnalt küll väike, aga see-eest kindlustuste poolest tubli linnus oli ehitatud väikese oja ning Tatula jõe ühinemiskoha juurde tekkinud maaneemikule. Madalas Tatulas käisin palava päeva jahutuseks ka ujumas. Linnust kaevati 2001. aastal ning saadi teada, et linnuse tegutsemisaastate (9.–13. sajandil) jooksul oli ladestunud mitmekümne sentimeetri paksune kultuurkiht, kus võis leida head ja paremat, näiteks tuleasemeid, odaotsi, ehtekraami, potikilde ja loomaluid – nagu linnustes ikka. Ma ei tea, et Ąžuolpamūšė linnamäge oleks kuskil varastes kirjalikes allikates mainitud, see-eest on ta äramärkimist leidnud leedukeelses vikipeedias (https://lt.wikipedia.org/wiki/%C4%84%C5%BEuolpam%C5%AB%C5%A1%C4%97s_piliakalnis) ning ka näiteks sellel Leedu linnuste lehel: http://www.piliakalniai.lt/piliakalnis.php?piliakalnis_id=355

(Selline esmapilt avaneb rändajale Ąžuolpamūšė linnamäest)

(Linnuse õu on tagasihoidlik, aga vähemalt pole seda muidu nii tavalist võsanuhtlust)

(Vallidega pole vanad aukštaidid muidugi koonerdanud)

Buss sõitis läbi Leedu ning lühikesi peatusi tehes läbi suure ja laia Poolamaa. Poola (või Pohlamaa, nagu meil Väike-Maarja kandis teda rahvalauludes vahel kutsuti) koosneb samuti mitmest ajaloolisest piirkonnast, millest meie läbisime Masuuria, Masoovia, Väike-Poola ja Sileesia. Kuna peatusi oli vähe ja needki tanklates, siis me ei hakanud vaeva nägema kohalike ajaloomälestiste ülesotsimisega. Liiatigi läbisime Poola peamiselt öösel ning isegi bussiistmele kokkuvolditult oli uneaeg kallis ja hea.

9. juuli hommikul ületasime Poola ja Tšehhi vahelise riigipiiri ning esmakordselt elus puutus mu jalg Tšehhi vabariigi pinda (kunagine Praha lennujaama vahepeatus ei lähe arvesse). Olime siiski veel ajaloolises Sileesias, Määrimaa terendas kuskil seal eemal. Pinnamood oli juba Lõuna-Poolas muutunud künklikumaks kui Eestile kombeks ning mida edasi lõuna poole, seda kõrgemaks mäed kasvasid. Suurte magistraalide asemel valis buss aina väiksemaid teid, mis looklesid mägedevahelistes orgudes läbi suurte külade. Olime enestele märkamatult jõudnud Määrimaale, kohalikus pruugis Moravasse. 

(Sileesia künkad ehk nagu meie kandis öeldakse - mäed. Foto: M. Malve)

Masters of Rock festival toimus väikeses Vizovice linnakeses. Meid tõsteti bussist koos uurimisvarustusega maha ning anti pilet näppu. Edasi läks kõik lihtsalt – tuli vaid vanadele palveränduritele sappa haakida ning jalutada platsile, kuhu tuhanded olid juba oma telgid järgnevaks neljaks päevaks üles löönud. Miljöö meenutas mõneti mongoli sõjaväe ajutist laagripaika, ainult hobused olid puudu. Ruumi jätkus piisavalt, nii et ka eestlaste telgigeto leidis linnaku servas oma koha. Linn oli palverändurite tulekuks hästi valmistunud, rändkaupmehed ja muud posijad palistasid tänavate servasid ning pakkusid toidu- ja joogipoolist, särke, ehteid jm kulinaid, plaate ning muud määri käsitööd. Olles ühes sellises putkas teinud piletitega head äri, saades vastu ilusa värvilise käepaela, asusime sedamaid loodus- ja rahvateaduslikke vaatlusi teostama.

Loodusega on Määrimaal hästi läinud. Mäed on päris kõrged ning kaetud metsade ja karjamaadega. Kaugemal ida pool kasvavad nad kuulsateks Karpaatideks. Mägedevahelistes orgudes elavad inimesed, haritakse põldu ja istandusi, voolavad jõed ja ojad. Vizovicest voolab läbi Lutoninka jõgi, mis läänes suubub Dřevnice jõkke, mis omakorda suubub Morava jõkke. Viimane ongi kogu maa ristivanemaks ning põhimõtteliselt kõik vedel, mis siinkandis voolama hakkab, jõuabki lõpuks Moravasse välja. Morava ise suubub aga Doonausse, mis viib Määrimaa veed Musta merre.

(Määrimaa pinnamood ja asustusmuster. Väga ilus muster on. Foto: F. Ehrlich)

Jõudsime lähemalt inspekteerida Lutoninka oja, mis on madal ja kivise põhjaga, Ojapõhjas elavad tillukesed trullingud, kes leiavad kivide alt ja vahelt hulgaliselt soodsaid peidupaiku. Mõnes kohas on risti üle oja ehitatud kivist müürid – nähtavasti vanad veskitammid – , mille all on vesi sügavam. Ühe sellise juures saime ka natuke ujuda, kuigi suured veealused kivid muutsid ettevõtmise natuke ohtlikuks. 

(Lutoninka oja. Põhjas on trullingud, keda pole siin küll hästi näha. Foto: F. Ehrlich)

Orgudes olev pinnas on üldiselt kuiv, kõva ning millekski sobimatu, eriti telgivaiade sissesurumiseks.

Kliima poole pealt märgin, et aastaaegadest esineb Määrimaal suvi. Päevad võivad olla küllaltki palavad, eriti pühapäeviti, ööd seevastu kipuvad olema jahedavõitu. Telgis ööbimiseks võib magamiskotti pugeda täisrõivastuses, kuid sel juhul on hommikul ärgates enesetunne nagu hautatud muumial. Sademeid on, aga üldjuhul vähe.

Metsloomadest nägin jänest (nähtavasti halljänes) ja metskitse, koduloomadest leidub kasse ja koeri, kanu, mesilasi ja igasugu muid lojuseid.

Tänapäeval kuulub Määrimaa Tšehhi riigi koosseisu, külgnedes läänes Böömimaaga ja idas Slovakkiaga. Pilku minevikku heites ei jää piirkonna kuulsus aga isegi pimedal märkamata. Just nimelt siin kujunes 7.–9. sajandi kandis üks esimesi slaavlaste riike, niinimetatud Suur-Määri. Eesliite „Suur-„ lisas pärisnimele Bütsantsi keiser-ajaloolane Konstantinos VII Porphyrogennetos (tema keeles kandis see nime megale Moravia), kuid pole päris kindel, kas Suur-Määri riik oli tõepoolest iseäralikult suur või peaks eesliidet „suur“ tõlkima tõemeeli hoopis kui „vana“ või on selle taga veel midagi muud. Igatahes läänepoolsemad kirjapanijad nimetasid riiki lihtsalt Määrimaaks/Moraaviaks.

(Määri riigi ajaloo osas refereerin üht vana kirjutist, mille leidsin siit https://et.wikipedia.org/wiki/Suur-M%C3%A4%C3%A4ri_riik)

Esialgu olid Määrimaa vürstid ja ninamehed üsna tihedalt seotud Frangi riigi ja keisriga, kellega nende valdused külgnesid. Kuna aga vasallisuhted polnud üleliia kindlad ning määrlastele meeldis mõnikord asju omal moel teha, siis polnud harvad juhud, kui Frangi väed käisid Määris relvadega vehkimas. Mingit püsivamat vallutust ei tekkinud. Esimene nimeliselt teadaolev Määri valitseja oli Mojmir 9. sajandi algupoolest. Tema vennapojast Rastislavist sai järgmine valitseja, kelle Frangi keiser Ludwig Sakslane nimetas hertsogiks. 9. sajandi keskpaik oli sealkandis üsna lõbus aeg – või vähemasti kindlasti mitte igav – , sest Rastislav tegi vahepeal ka salakavalaid liitusid Frangimaa vastu ja siis käis pidevalt üks trall ja möll. Ka Frangimaal endas käisid tülid võimuloleva suguvõsa sees (et kes ikka troonil peaks olema) ning Rastislavgi vaatas, keda selles kakluses toetada võiks. On oletatud, et just selle sisetüliga seotult rüüstasid 862. aastal Frangimaad uued tegijad Kesk-Euroopa seiklustes, kaugelt idast siia ratsutama tulnud ungarlased.

Rastislavi valitsusaeg on ka selle pärast kuulus, et just tema palus Bütsantsist saata Määrimaale kristlikud misjonärid, kes oskaksid seda tööd slaavi keeles teha. Bütsantsi keiser Michael III saatis kaks venda, Konstantinose ja Methodiose, kellest hiljem said Kyrillos ja Methodios. Nemad töötasid välja esimesed slaavi tähestikud ning tõlkisid Evangeeliumi vanakirikuslaavi keelde. Nii et kirillitsa juured pärinevad just nimelt siit, Määrimaa orgudest. Tänapäeval kasutatakse siin mõistagi vaid ladina tähti, kirillitsa ise on rännanud palju kaugemale itta. 

(Osa teaduslikust ekspeditsioonist Vizovice kiriku ees. Foto: M. Malve)

(Veel üks osa teaduslikust ekspeditsioonist täpselt sealsamas. Foto: E. Tiidu)

Rastislavile järgnes troonile tema vennapoeg Svatopluk, kes vallutas palju maid, nii et Määri riik ulatus lisaks tänapäeva Tšehhile ja Slovakkiale veel Lõuna-Poolasse, Saksamaa kaguossa, Ungarisse ja Ida-Rumeeniasse. Selge see, et taoline ahnitsemine kestlikke tagajärgi ei andnud, sestap hakkas pärast Svatopluki surma 894. aastal Määri riik alla käima ning edaspidi said Määrimaa osas järjest suuremat sõnaõigust meie lähedane sugulusrahvas ungarlased. Nii et meil siin kauge Läänemere kaldal on põhjust sugulaste hea käekäigu pärast rõõmu tunda.

Mõni sõna ka kohalikust muinasusundist. Küllap üks kuulsaimaid lääneslaavlaste jumalaid on Radegast. Ei, kallid lugejad, kes te arvate, et see on heatahtlik, kuid kergelt napakas võlur Keskmaalt. Tegelik Radegast oli küll heasüdamlik ja väga külalislahke, aga leidub andmeid, et ta oli muuhulgas ka sõja, öö, tule ja õhtutaeva jumal. Radegasti kultus pole Määrimaal tänaseni kadunud; kohalikud valmistavad tema nime kandvat õlut, mis ka Masters of Rock festivalialas oli peamine pakutav kesvajook. 

(Käsil on määrlaste muinasusundi uurimine. Foto: F. Ehrlich)

Teine oluline jook eelkõige Vizovice piirkonnas on Rudolf Jelíneki viinavabriku aetav kärakas, mida tehakse ploomidest, aga ka meest või muust kergelt riknevast ning seega pähehakkavast kraamist. Muusikafestival toimus viinavabriku õue peal, mistõttu ei jätnud me kasutamata juhust tootmise – ning mis seal salata, põgusalt ka toodetava – hingeeluga tutvumast. 

Määrimaa rahvamuusika on kõrvadele üpris meeldiv kuulata. Nägime ja kuulsime festivalil väga palju muusikuid ning nende kõrge tase oli aukartust tekitav. Eks muidugi kuulsin ka kurje kadetsevaid keeli, mis väitsid, et Nightwish olevat pärit hoopis Soomest ja Septicflesh Kreekast, Black Label Society Ameerika Ühendriikidest ja Within Temptation Hollandist, aga ma ei kiirustaks kohalikku Määrimaa kultuuri kohe nii karmilt alavääristama. Igatahes kui seal leidub veelgi nii häid lauljaid ja pillimängijaid, siis soovitan teistelgi huvilistel see ohtlik retk kõigest hoolimata ette võtta ning ise oma kõrv peale visata. Kui keskeuroopalikult mahe talv ära ei võta, siis võib neist isegi asja saada. Tänavuaastaste esinejate täieliku nimekirja võib huviline leida siit: http://www.mastersofrock.cz/www/index.php?view=83

Tagasisõit võttis aega kaks päeva, vaheööbimisega Poolas. Kõik teadusliku ekspeditsiooni liikmed naasid elusalt, füüsiline ja vaimne tervis jäid normi piiresse. Samuti naasid kõik Eestist alustanud palverändurid, kuid nende tervise kohta ma midagi kindlat väita ei söanda.