Sakala – Viljandi

Muinasaja lõpul oli Lõuna-Eestis kaks suurriiki – Ugandi ja Sakala. Ugandi haldas laialdasi maid Võrtsjärvest idas, Sakalale kuulus võim Võrtsust lääne pool. Sakalamaa põhjaosast oli pärit meie varaajaloo tuntuim nimi Lembitu, kellele kuulus Lõhavere linnus, aga Sakala „pealinn“ oli siiski pigem enam-vähem maa keskel asuv Viljandi. Maalilise järve äärde oli väga ilus linnust ehitada ning maid valitseda, käia mõnikord latgalitele hirmu tegemas ning vahel kerget kõhedustki tunda, kui omakorda latgalid tulid siiakanti kollitama. Nii see elu käis, üles ja alla, nagu teed Sakala kõrgustiku (mis selle nime sai alles palju-palju hiljem) pinnavormidel.

(Selline võis vaade linnusest Viljandi järvele olla ka palju sajandeid tagasi)

28. juuli lõuna paiku leidsin võimaluse, et natuke Viljandi lossimägedes ringi luusida ja (peamiselt küll võsa) pildistada. Päev oli ilus ja päike paistis, kurje inimesi ei hakanud ka silma, nii et kõik oli väga lill. Järv meelitas ujujaid, mõlatajaid ja muidu suvilisi, seega käisin ka ise pärast muinaspärandiga tutvumist vees sulistamas. 

(Kaart kohtadega, mis kirjas või pildis mainimist leiavad. Tekstis on need numbrid märgitud nurksulgudes. Kaardialus Maa-ametist)

Viljandile ei suutnud Sakalas vastu panna nähtavasti ükski teine linnus, kuigi neid ikka leidus – näiteks Sinialliku, Naanu, Tõrva ja muidugi kuulus Lõhavere. Otseselt Viljandis elavaid inimesi ei maini ükski varajane kirjasõna, aga muidu teatakse nimepidi päris mitmeid sakalalasi – Henriku kroonikas lisaks Lembitule veel Unnepewe (Lembitu vend), Meme, Wottele, Maniwalde ja Vytamas. Vanem Riimkroonika mainib abielupaari Viliemes’i ja Emme’t (viimane on küll vist meie ainus muinasajast nimeliselt tuntud naine), kes eestlaste 1223. aasta ülestõusu ajal salaja toitsid vangilangenud sakslasi ning hiljem selle eest tänutäheks maskudest vabastati. Küllap mõni neist nimest pidas oma koduks ka Viljandit.

Viljandi (kroonikais ka Viliende või Vilien) muinaslinnusest pole küll enam isegi kamardunud vallikühmusid näha, sest Liivi Ordu ja folkarid on kogu platsi tundmatuseni ära muutnud. Isegi selles, kus see asuda võis, ei suudeta päris üksmeelt leida. Kõige tõenäolisemalt paiknes muinaslinn Kaevumäel [1], ürgoru äärsel platool, kus veel praegu kõrguvad Liivi Ordu konvendihoone (on selline keskaegse linnuse tüüp) maakividest ja tellistest varemed. Keskaegsed ehitustööd on olnud sedavõrd suure mastaabiga, et suur jagu muinastegemistest ja nende jäänustest on mäelt minema kupatatud. 

 (Viljandi Kaevumägi linna poolt lähenedes. Punane värav on lahti, võib sisse astuda)

Midagi natuke siiski veel on  Mingi saladuslik must kiht kõige muu sodi ning tellise- ja mördipuru all, mõned noorema rauaaja näoga potikillud... Asi on küll väga salapärane ja lausa kahtlane, aga uskuge mind, olen üht-teist oma silmaga näinud ning tean, mida räägin. Või vähemalt ma ise arvan nii. Vähesed leitud muinasesemed pärinevad peamiselt Kaevumäe lõuna- ja idaosast (ehk linna poolt vaadatuna mäe tagumisest ja järvepoolsest osast) ning kuuluvad viikingiaega. Päris muinasaja lõpust pole leide saadud, mistap mõni uurija on kahelnud, kas kroonikais nii tihti mainitud Viliende linnus ikka asus Kaevumäel või ehk kuskil mujal lähikonnas. On pakutud, et õige muinaslinnus asus Kaevumäe taga praeguste küngaste kohal, kus leidub viikingi- ja hilisrauaaja esemeid nagu saias rosinaid (ehk siis väga palju). Ordukantsi koha peal võis aga olla hoopis viikingiaegne linnusasula, mis jäeti 11. sajandiks maha. Mine võta kinni, kuidas sellega nüüd täpsemalt on. Loodetavasti jõuavad arvukad kaevamised omadega viimaks nii kaugele, et ühel ilusal päeval valmib kogu asjast piisavalt ülevaatlik kokkuvõte.

(Viikingiaegset kihti võib endiselt kohata Kaevumäe lõuna- ja idaosas, tükati mujalgi)

 (Ega ka keskaegsest linnusest just üleliia palju säilinud ole...)

Ristisõdijate sõjavanker kolises Viljandi alla juba 1211. aasta alguses. Tulid kokku sakslased, liivlased ja latgalid/lätlased, rüüstasid ja võtsid Sakalas palju rahvast vangi ning kogunesid Viljandi linnuse juurde ultimaatumiga, et seesolijad ütleksid oma valejumalatest lahti, muidu sündivat vangidega midagi ebameeldivat. Viljandlased, kes esimeses värava juures toimunud kokkupõrkes olid omastanud sakslaste turviseid, ainult vilistasid ettepaneku peale: „hooplevad linnuse tipul“ ja „pilkavad oma kisaga irvitades sõjaväge“, nagu Henrik, klomp kurgus, kirjeldas. Selle peale lasi latgalite ninamees Russin vangid hukata ja vallikraavi heita. Teised hakkasid agaralt linnust piirama ja vallutama. Ehitati torn, mis lükati vallikraavi aetud puuhunniku peale. Viljandlased loopisid piiramistorni poole põlevaid asju, aga nurjatud liivlased ja latgalid kustutasid leegid jää ja lumega. Taplus kestis viis päeva. Õhk oli paks nooltest, odadest ja kividest; viimasega sai pihta näiteks orduvend Arnold, kes siirdus kohemaid märtrite osasaamisse – ehk teisisõnu, läks ristisõdijate Toonelasse. Sakslased loopisid heitemasinaga kive linnusesse nii päeval kui öösel ning olukord muutus linnusesolijatele järjest ebamugavamaks. Viimaks õnnestus piirajatel üks linnusesein toore jõuga maha tõmmata, ent üllatus-üllatus – selle taga oli veel teinegi sein! Selle tagant loobiti sakslastele veel kive ja palke pähe, nii et need pidid tagasi tõmbuma, pannes lahkudes kantsile tule otsa, Linnuse tuletõrje töötas tõhusalt ning süttinud palgid kisti lahti, vältides niiviisi terve linnuse süttimist. Linnus oleks muidu veel vastu pidanud, aga kuuendal päeval oli surnuid juba veidi liiga palju ja joogivett liiga vähe, mistap viljandlased pidid viimaks tunnistama, et kristlaste jumal on nende omadest suurem. Andnud vallutajatele pantvange, kinnitati rahu. Preestrid pritsisid seepeale pühitsetud veega linnuse hooneid ja inimesi, kuid ristimise enda jätsid suure verevalamise tõttu tulevikku. Sõjavägi pöördus tagasi lõunasse, siis veel teadmata, et Sakala vallutamiseks tuleb sootuks rohkem higi, verd ja pisaraid valada.

Hiljem keskajal, kui vajalik kogus verd, higi ja pisaraid oli ära valatud ning Saksa Ordu Liivimaa haru ehitas Viljandisse oma kõige suurema ja tugevama linnuse, kujundati pinnamood päris korralikult ümber. Näiteks need vallikraavid, mis annavad ise juba paraja ürgoru mõõtmed välja, kaevati just ordu ajal. Selge see, et nii mõndagi muinasaegset läks selle käigus kõige kaduva teed. Üht-teist head on aga keskaegse ordulinnuse taguses võpsikus endiselt alles.

(Üle rippsilla jalutades saab eheda aimu vallikraavide sügavusest. Ei, need pole paraku muinasaegsed. Keskaegsed on)

Kaevumäelt viib rippsild parki, kust saab kas a) keerata paremale ning jalutada mööda rahulikku pargiteed tagasi linna või b) keerata vasakule ning avastada end ehmatusega keset sarapuid ja metsikult vohavat loodust. Inimese ja ilmselt ka metsloomade poolt tallatud rada jookseb kitsal maaribal, mida ümbritsevad mõlemalt poolt sügavad kõikvõimalikke ohte täis orud [2]. Muinasajal, kui maastik nägi tõenäoliselt välja natuke teistsugusem kui nüüd, olid ka orud veidi mõõdukamad ja vähem ohtlikumad ja osalt ka sootuks teistes kohtades. Küllap seegi kitsas maariba oli ennevanasti tunduvalt laiem, sest kuidas muidu oleksid siia ära mahtunud inimeste eluasemed. Täidlane mõrkja aroomi ja maitsebuketiga kultuurkiht igatahes kinnitab, et nii see oli. Äsjased, 2014. aasta kaevamised tõid päevavalgele kraami nii viikingiajast kui ka hilisrauaajast – ehtejuppe, savinõude tükke, loomaluid. Ühesõnaga, linnuse kõrval oli küla, nagu me juba paljudes varasemates kohtades oleme näinud. Lossimägede imed ei piirdu aga kaugeltki sellega.

(Rippsilla tagune kitsas maariba, täis tummist kultuurkihti)

Lossimäed ise on tegelikult mitu kõrgemat või madalamat äkiliste nõlvadega küngast, mida katab lopsakas salumets ja võsa, sellepärast pole seal jalutamine just päris igaühele. Arheoloogilisi kaevamisi on tehtud kolmel künkal. Need on Pähklimägi [3], Musumägi [4] ning Suusahüppemägi [5]. On isegi veidi üllatav, et neil mügarikel on kunagi ammu elatud. Ega ei usukski, kui poleks tervet posu leide, eakamad neist lausa vanemast rauaajast, suurem jagu aga viikingiajast ja hilisrauaajast. Suusahüppemäel on olnud muistse aja lõpul kaks palktare, siit on leitud ka maakirves ja adratera, rääkimata ehtejuppidest, noateradest ja muust kõnekast kraamist. See küngas on minu jaoks veel isiklikult oluline ka sellepärast, et siin toimusid 2006. aastal mu esimesed kaasjuhendatud kaevamised. Musumäelt on jälle leitud tublisti kopraluid – viikingiajal õnnestus Viljandilgi lõigata kasu Põhjalast Orienti ulatuvast karusnahakaubandusest. Künkalagi on olnud piiratud kivilademega, mille juures peitus vastsündinud põrsa luustik ja täku pealuu. On oletatud, et ehk polnudki Musumägi mõeldud elamiseks, vaid hoopis mingiteks muudeks tegevusteks, mida arheoloogid taolise ebaselguse korral enamasti rituaalseteks ja usundilisteks peavad, ilma põhjalikumalt asja üle arutamata. Kui Musumäel oli hobune või vähemalt osa temast, siis Pähklimäelt on leitud hobusevarustust – suitse- ja kannuse katke. Potikilde, nii käsitsi kui potikedral valmistatud nõudest, leidub suurel hulgal kõigil küngastel.

 

(Suusahüppemägi tammega. Mägi pidi pakkuma ruumi tervele majapidamisele; see pidi ruumi tegema kiviheitemasinale, millele aga samuti pikka iga ei jagunud)

(Kitsuke rada viib kõrgele-kõrgele üles Musumäele. Kas selle otsas elasid lumemöldrid või rituaalne sugutäkk, ei tea täpselt enam keegi)

Pärast 1211. aasta koledat tapelungi muutus Viljandi sakslastele järk-järgult aina kindlamaks tugipunktiks, eriti kui nad aastal 1215 alistasid kindlamalt Sakalamaa ning jätsid 1217. aasta Madisepäeva lahingus eestlaste väe teisele kohale. Nii hakkasid ristisõdijad end Sakalas piisavalt turvaliselt tundma, et panid mõned orduvennad Viljandi linnusesse elama ja ehitasid sinna kiriku. Tagantjärele tarkusena oli see mulje üsna ekslik. Sest 1223. aasta 29. jaanuaril võtsid sakalased kätte ning lõid linnuses ja kirikus missal viibivad sakslased maha, välja arvatud need, kes vangi võeti ning ahelaisse ja jalapakkudesse kinnitati. Sellega liitus Sakala Lääne- ja Põhja-Eestis alanud suurejoonelise ülestõusuga, mis – tõsi küll – jäi lühiajaliseks. Sama aasta augustiks oli ristisõdijate leer jõudnud paugust niivõrd toibuda ja end kokku võtta, et taas Viljandi peale minna. Lugu läks nüüd päris kurjaks.

Piirajad pommitasid linnust 15 päeva heitemasinatest ning ehitasid kõrge piiramistorni. Viljandlased (neil olid abiks ka venelased) ei jäänud vastust võlgu, vaid pommitasid vaenajaid omatehtud masinatega vastu. Lisaks kasutas kumbki pool ambusid, mis oli keskaegse sõjatehnika kõvemaid sõnu. Viieteistkümnendal päeval sai linnusesolijatel viimaks toidu- ja veepuudusest, tapetute lehast, taudist ja palavusest kõrini ning nad andsid alla. Linnuses olnud venelased poodi hirmutamiseks üles ning kogu kantsis leidunud vara jagati ristisõdijate vahel ära. Viljandi läks pea kolmeks ja pooleks sajandiks Mõõgavendade ordu kätte.

Kaevamiste käigus on kõigil kolmel mäel leitud mitmeid saatuslikku 1223. aastat meenutavaid jälgi. Näiteks on Suusahüppemägi ja eriti Pähklimägi täis rauast ammunooleotsi; pisikesel Pähklimäel on neid lausa üle neljakümne. Samuti on neil väikestel küngastel mingid salapärased augud, muidugi juba ammu mulda täis, mis võivad olla kaevatud näiteks nendesamade eelpool mainitud kiviheitemasinate aluspostide jaoks (vaid Musumäel ei pruukinud masinat olla). Sest vaadake, kui mõni teist ehk on jätnud meelde kirjanduses, sealjuures õpikutes, ringleva pildi, kus kiviheitemasin oli üks igavesti äge pill nelja puust rattaga, siis tegelikkus ja füüsikaseadused on sellised, et taoline ratastega riistapuu oleks kiviheitmise hetkel sõitu pannud kus kurat. Üks õige patarell pidi olema nelja jalaga kindlalt maas, et tagada vähegi mõistuspärane kiviloopimine soovitud suunas ja kauguses.

(Pähklimäe künkalagi on hästi väike, aga 1223. aasta piiramise ajal tähtis sihtmärk linnuse amburitele, kes siinset patarelli ja selle meeskonda usinalt häirisid)

Üks rauaaegne küla asus ka lossimägedest mõnisada meetrit lõuna pool, Valuoja suudme lähedal. Sinnakanti ma sel korral ei jõudnud. Nähtavasti olid seal mõned talud, mis keskaja alguses maha jäeti.

Sakalast ja Viljandist tasub muidugi pajatada palju-palju ning mu tagasihoidlik kirjatükk ei suuda kuidagi anda ammendavat ülevaadet kõigist huvitavatest üksikasjadest, samuti mõistatustest, mis uuringute käigus on tekkinud ja seni lahendamata. Aga mis seal salata, nõnda on ju igal pool ja alati. Jäägu ka Viljandi alati lõpuni lahtiseletamatuks veidi salapäraseks linnaks oru pervel.