Sakala – Viljandi

Muinasaja lõpul oli Lõuna-Eestis kaks suurriiki – Ugandi ja Sakala. Ugandi haldas laialdasi maid Võrtsjärvest idas, Sakalale kuulus võim Võrtsust lääne pool. Sakalamaa põhjaosast oli pärit meie varaajaloo tuntuim nimi Lembitu, kellele kuulus Lõhavere linnus, aga Sakala „pealinn“ oli siiski pigem enam-vähem maa keskel asuv Viljandi. Maalilise järve äärde oli väga ilus linnust ehitada ning maid valitseda, käia mõnikord latgalitele hirmu tegemas ning vahel kerget kõhedustki tunda, kui omakorda latgalid tulid siiakanti kollitama. Nii see elu käis, üles ja alla, nagu teed Sakala kõrgustiku (mis selle nime sai alles palju-palju hiljem) pinnavormidel.

(Selline võis vaade linnusest Viljandi järvele olla ka palju sajandeid tagasi)

28. juuli lõuna paiku leidsin võimaluse, et natuke Viljandi lossimägedes ringi luusida ja (peamiselt küll võsa) pildistada. Päev oli ilus ja päike paistis, kurje inimesi ei hakanud ka silma, nii et kõik oli väga lill. Järv meelitas ujujaid, mõlatajaid ja muidu suvilisi, seega käisin ka ise pärast muinaspärandiga tutvumist vees sulistamas. 

(Kaart kohtadega, mis kirjas või pildis mainimist leiavad. Tekstis on need numbrid märgitud nurksulgudes. Kaardialus Maa-ametist)

Viljandile ei suutnud Sakalas vastu panna nähtavasti ükski teine linnus, kuigi neid ikka leidus – näiteks Sinialliku, Naanu, Tõrva ja muidugi kuulus Lõhavere. Otseselt Viljandis elavaid inimesi ei maini ükski varajane kirjasõna, aga muidu teatakse nimepidi päris mitmeid sakalalasi – Henriku kroonikas lisaks Lembitule veel Unnepewe (Lembitu vend), Meme, Wottele, Maniwalde ja Vytamas. Vanem Riimkroonika mainib abielupaari Viliemes’i ja Emme’t (viimane on küll vist meie ainus muinasajast nimeliselt tuntud naine), kes eestlaste 1223. aasta ülestõusu ajal salaja toitsid vangilangenud sakslasi ning hiljem selle eest tänutäheks maskudest vabastati. Küllap mõni neist nimest pidas oma koduks ka Viljandit.

Viljandi (kroonikais ka Viliende või Vilien) muinaslinnusest pole küll enam isegi kamardunud vallikühmusid näha, sest Liivi Ordu ja folkarid on kogu platsi tundmatuseni ära muutnud. Isegi selles, kus see asuda võis, ei suudeta päris üksmeelt leida. Kõige tõenäolisemalt paiknes muinaslinn Kaevumäel [1], ürgoru äärsel platool, kus veel praegu kõrguvad Liivi Ordu konvendihoone (on selline keskaegse linnuse tüüp) maakividest ja tellistest varemed. Keskaegsed ehitustööd on olnud sedavõrd suure mastaabiga, et suur jagu muinastegemistest ja nende jäänustest on mäelt minema kupatatud. 

 (Viljandi Kaevumägi linna poolt lähenedes. Punane värav on lahti, võib sisse astuda)

Midagi natuke siiski veel on  Mingi saladuslik must kiht kõige muu sodi ning tellise- ja mördipuru all, mõned noorema rauaaja näoga potikillud... Asi on küll väga salapärane ja lausa kahtlane, aga uskuge mind, olen üht-teist oma silmaga näinud ning tean, mida räägin. Või vähemalt ma ise arvan nii. Vähesed leitud muinasesemed pärinevad peamiselt Kaevumäe lõuna- ja idaosast (ehk linna poolt vaadatuna mäe tagumisest ja järvepoolsest osast) ning kuuluvad viikingiaega. Päris muinasaja lõpust pole leide saadud, mistap mõni uurija on kahelnud, kas kroonikais nii tihti mainitud Viliende linnus ikka asus Kaevumäel või ehk kuskil mujal lähikonnas. On pakutud, et õige muinaslinnus asus Kaevumäe taga praeguste küngaste kohal, kus leidub viikingi- ja hilisrauaaja esemeid nagu saias rosinaid (ehk siis väga palju). Ordukantsi koha peal võis aga olla hoopis viikingiaegne linnusasula, mis jäeti 11. sajandiks maha. Mine võta kinni, kuidas sellega nüüd täpsemalt on. Loodetavasti jõuavad arvukad kaevamised omadega viimaks nii kaugele, et ühel ilusal päeval valmib kogu asjast piisavalt ülevaatlik kokkuvõte.

(Viikingiaegset kihti võib endiselt kohata Kaevumäe lõuna- ja idaosas, tükati mujalgi)

 (Ega ka keskaegsest linnusest just üleliia palju säilinud ole...)

Ristisõdijate sõjavanker kolises Viljandi alla juba 1211. aasta alguses. Tulid kokku sakslased, liivlased ja latgalid/lätlased, rüüstasid ja võtsid Sakalas palju rahvast vangi ning kogunesid Viljandi linnuse juurde ultimaatumiga, et seesolijad ütleksid oma valejumalatest lahti, muidu sündivat vangidega midagi ebameeldivat. Viljandlased, kes esimeses värava juures toimunud kokkupõrkes olid omastanud sakslaste turviseid, ainult vilistasid ettepaneku peale: „hooplevad linnuse tipul“ ja „pilkavad oma kisaga irvitades sõjaväge“, nagu Henrik, klomp kurgus, kirjeldas. Selle peale lasi latgalite ninamees Russin vangid hukata ja vallikraavi heita. Teised hakkasid agaralt linnust piirama ja vallutama. Ehitati torn, mis lükati vallikraavi aetud puuhunniku peale. Viljandlased loopisid piiramistorni poole põlevaid asju, aga nurjatud liivlased ja latgalid kustutasid leegid jää ja lumega. Taplus kestis viis päeva. Õhk oli paks nooltest, odadest ja kividest; viimasega sai pihta näiteks orduvend Arnold, kes siirdus kohemaid märtrite osasaamisse – ehk teisisõnu, läks ristisõdijate Toonelasse. Sakslased loopisid heitemasinaga kive linnusesse nii päeval kui öösel ning olukord muutus linnusesolijatele järjest ebamugavamaks. Viimaks õnnestus piirajatel üks linnusesein toore jõuga maha tõmmata, ent üllatus-üllatus – selle taga oli veel teinegi sein! Selle tagant loobiti sakslastele veel kive ja palke pähe, nii et need pidid tagasi tõmbuma, pannes lahkudes kantsile tule otsa, Linnuse tuletõrje töötas tõhusalt ning süttinud palgid kisti lahti, vältides niiviisi terve linnuse süttimist. Linnus oleks muidu veel vastu pidanud, aga kuuendal päeval oli surnuid juba veidi liiga palju ja joogivett liiga vähe, mistap viljandlased pidid viimaks tunnistama, et kristlaste jumal on nende omadest suurem. Andnud vallutajatele pantvange, kinnitati rahu. Preestrid pritsisid seepeale pühitsetud veega linnuse hooneid ja inimesi, kuid ristimise enda jätsid suure verevalamise tõttu tulevikku. Sõjavägi pöördus tagasi lõunasse, siis veel teadmata, et Sakala vallutamiseks tuleb sootuks rohkem higi, verd ja pisaraid valada.

Hiljem keskajal, kui vajalik kogus verd, higi ja pisaraid oli ära valatud ning Saksa Ordu Liivimaa haru ehitas Viljandisse oma kõige suurema ja tugevama linnuse, kujundati pinnamood päris korralikult ümber. Näiteks need vallikraavid, mis annavad ise juba paraja ürgoru mõõtmed välja, kaevati just ordu ajal. Selge see, et nii mõndagi muinasaegset läks selle käigus kõige kaduva teed. Üht-teist head on aga keskaegse ordulinnuse taguses võpsikus endiselt alles.

(Üle rippsilla jalutades saab eheda aimu vallikraavide sügavusest. Ei, need pole paraku muinasaegsed. Keskaegsed on)

Kaevumäelt viib rippsild parki, kust saab kas a) keerata paremale ning jalutada mööda rahulikku pargiteed tagasi linna või b) keerata vasakule ning avastada end ehmatusega keset sarapuid ja metsikult vohavat loodust. Inimese ja ilmselt ka metsloomade poolt tallatud rada jookseb kitsal maaribal, mida ümbritsevad mõlemalt poolt sügavad kõikvõimalikke ohte täis orud [2]. Muinasajal, kui maastik nägi tõenäoliselt välja natuke teistsugusem kui nüüd, olid ka orud veidi mõõdukamad ja vähem ohtlikumad ja osalt ka sootuks teistes kohtades. Küllap seegi kitsas maariba oli ennevanasti tunduvalt laiem, sest kuidas muidu oleksid siia ära mahtunud inimeste eluasemed. Täidlane mõrkja aroomi ja maitsebuketiga kultuurkiht igatahes kinnitab, et nii see oli. Äsjased, 2014. aasta kaevamised tõid päevavalgele kraami nii viikingiajast kui ka hilisrauaajast – ehtejuppe, savinõude tükke, loomaluid. Ühesõnaga, linnuse kõrval oli küla, nagu me juba paljudes varasemates kohtades oleme näinud. Lossimägede imed ei piirdu aga kaugeltki sellega.

(Rippsilla tagune kitsas maariba, täis tummist kultuurkihti)

Lossimäed ise on tegelikult mitu kõrgemat või madalamat äkiliste nõlvadega küngast, mida katab lopsakas salumets ja võsa, sellepärast pole seal jalutamine just päris igaühele. Arheoloogilisi kaevamisi on tehtud kolmel künkal. Need on Pähklimägi [3], Musumägi [4] ning Suusahüppemägi [5]. On isegi veidi üllatav, et neil mügarikel on kunagi ammu elatud. Ega ei usukski, kui poleks tervet posu leide, eakamad neist lausa vanemast rauaajast, suurem jagu aga viikingiajast ja hilisrauaajast. Suusahüppemäel on olnud muistse aja lõpul kaks palktare, siit on leitud ka maakirves ja adratera, rääkimata ehtejuppidest, noateradest ja muust kõnekast kraamist. See küngas on minu jaoks veel isiklikult oluline ka sellepärast, et siin toimusid 2006. aastal mu esimesed kaasjuhendatud kaevamised. Musumäelt on jälle leitud tublisti kopraluid – viikingiajal õnnestus Viljandilgi lõigata kasu Põhjalast Orienti ulatuvast karusnahakaubandusest. Künkalagi on olnud piiratud kivilademega, mille juures peitus vastsündinud põrsa luustik ja täku pealuu. On oletatud, et ehk polnudki Musumägi mõeldud elamiseks, vaid hoopis mingiteks muudeks tegevusteks, mida arheoloogid taolise ebaselguse korral enamasti rituaalseteks ja usundilisteks peavad, ilma põhjalikumalt asja üle arutamata. Kui Musumäel oli hobune või vähemalt osa temast, siis Pähklimäelt on leitud hobusevarustust – suitse- ja kannuse katke. Potikilde, nii käsitsi kui potikedral valmistatud nõudest, leidub suurel hulgal kõigil küngastel.

 

(Suusahüppemägi tammega. Mägi pidi pakkuma ruumi tervele majapidamisele; see pidi ruumi tegema kiviheitemasinale, millele aga samuti pikka iga ei jagunud)

(Kitsuke rada viib kõrgele-kõrgele üles Musumäele. Kas selle otsas elasid lumemöldrid või rituaalne sugutäkk, ei tea täpselt enam keegi)

Pärast 1211. aasta koledat tapelungi muutus Viljandi sakslastele järk-järgult aina kindlamaks tugipunktiks, eriti kui nad aastal 1215 alistasid kindlamalt Sakalamaa ning jätsid 1217. aasta Madisepäeva lahingus eestlaste väe teisele kohale. Nii hakkasid ristisõdijad end Sakalas piisavalt turvaliselt tundma, et panid mõned orduvennad Viljandi linnusesse elama ja ehitasid sinna kiriku. Tagantjärele tarkusena oli see mulje üsna ekslik. Sest 1223. aasta 29. jaanuaril võtsid sakalased kätte ning lõid linnuses ja kirikus missal viibivad sakslased maha, välja arvatud need, kes vangi võeti ning ahelaisse ja jalapakkudesse kinnitati. Sellega liitus Sakala Lääne- ja Põhja-Eestis alanud suurejoonelise ülestõusuga, mis – tõsi küll – jäi lühiajaliseks. Sama aasta augustiks oli ristisõdijate leer jõudnud paugust niivõrd toibuda ja end kokku võtta, et taas Viljandi peale minna. Lugu läks nüüd päris kurjaks.

Piirajad pommitasid linnust 15 päeva heitemasinatest ning ehitasid kõrge piiramistorni. Viljandlased (neil olid abiks ka venelased) ei jäänud vastust võlgu, vaid pommitasid vaenajaid omatehtud masinatega vastu. Lisaks kasutas kumbki pool ambusid, mis oli keskaegse sõjatehnika kõvemaid sõnu. Viieteistkümnendal päeval sai linnusesolijatel viimaks toidu- ja veepuudusest, tapetute lehast, taudist ja palavusest kõrini ning nad andsid alla. Linnuses olnud venelased poodi hirmutamiseks üles ning kogu kantsis leidunud vara jagati ristisõdijate vahel ära. Viljandi läks pea kolmeks ja pooleks sajandiks Mõõgavendade ordu kätte.

Kaevamiste käigus on kõigil kolmel mäel leitud mitmeid saatuslikku 1223. aastat meenutavaid jälgi. Näiteks on Suusahüppemägi ja eriti Pähklimägi täis rauast ammunooleotsi; pisikesel Pähklimäel on neid lausa üle neljakümne. Samuti on neil väikestel küngastel mingid salapärased augud, muidugi juba ammu mulda täis, mis võivad olla kaevatud näiteks nendesamade eelpool mainitud kiviheitemasinate aluspostide jaoks (vaid Musumäel ei pruukinud masinat olla). Sest vaadake, kui mõni teist ehk on jätnud meelde kirjanduses, sealjuures õpikutes, ringleva pildi, kus kiviheitemasin oli üks igavesti äge pill nelja puust rattaga, siis tegelikkus ja füüsikaseadused on sellised, et taoline ratastega riistapuu oleks kiviheitmise hetkel sõitu pannud kus kurat. Üks õige patarell pidi olema nelja jalaga kindlalt maas, et tagada vähegi mõistuspärane kiviloopimine soovitud suunas ja kauguses.

(Pähklimäe künkalagi on hästi väike, aga 1223. aasta piiramise ajal tähtis sihtmärk linnuse amburitele, kes siinset patarelli ja selle meeskonda usinalt häirisid)

Üks rauaaegne küla asus ka lossimägedest mõnisada meetrit lõuna pool, Valuoja suudme lähedal. Sinnakanti ma sel korral ei jõudnud. Nähtavasti olid seal mõned talud, mis keskaja alguses maha jäeti.

Sakalast ja Viljandist tasub muidugi pajatada palju-palju ning mu tagasihoidlik kirjatükk ei suuda kuidagi anda ammendavat ülevaadet kõigist huvitavatest üksikasjadest, samuti mõistatustest, mis uuringute käigus on tekkinud ja seni lahendamata. Aga mis seal salata, nõnda on ju igal pool ja alati. Jäägu ka Viljandi alati lõpuni lahtiseletamatuks veidi salapäraseks linnaks oru pervel.

Määrimaa avastusretk (ja mõnda, mida teel nägime)

Selle aasta 8.–14. juulini viibisin ma teaduslikul Kesk-Euroopa ekspeditsioonil, et avastada sealseid senitundmatuid maid ja rahvaid. Peamiseks sihtkohaks oli poolmüütiline Määrimaa, millest seni teadsid paljud inimesed kõigest ebamäärase kuulu põhjal. Vaid üksikud olid sinna sattunud, veel vähemad aga naasnud, et anda tsiviliseeritud maailmale teadmisi selle kauge kandi elust ja tavadest. Et seda puudujääki otsustavalt likvideerida, võtsingi pika, kuid ohtliku reisi ette, pannes teadmiste nimel kaalule oma elu ja tervise. Etteruttavalt lisan – näib, et mõlemad jäid mul alles.

Ma ei võtnud seda pikka retke ette üksipäini. Meie uurimisrühma moodustasid Martin, Elis, Freydis ja Arthur, igaüks oma ala väljaõppinud asjatundja. Vana aja suured maadeavastusretked tehti peamiselt purjelaevadega, kuid Määrimaa avastamist ja läbiuurimist raskendab omajagu asjaolu, et merekallas jääb siit väga-väga kaugele. Hüljanud purjelaeva võimaluse juba eos, otsustasime kahekordse reisibussi kasuks. Muidugi ei sõitnud me selles ainult viiekesi – vastasel korral oleksime valinud mõne kompaktsema ja säästlikuma sõiduvahendi, näiteks külgkorviga mootorratta – , vaid kasutasime taevast sülle langenud juhust, et rühm muusikaaustajaid plaanis palverännakut Määrimaal toimuvale Masters of Rock festivalile. Nõnda panime endki juba varakult palveränduritena kirja, seda enam, et selle omalaadse festivali üksikasjalikum etnograafiline uurimine kuulus meie plaanidesse.

Sõit algas 8. juuli hommikul Tallinnast ning läbi vanade Harju-, Lääne- ja Pärnumaa sõites jõudsime juba ennelõunal Põlis-Liivi aladele. Neist pole siin palju rääkida, sest tee läks peamiselt läbi metsa. Alles elektrijaama juures majesteetlikku Väina jõge ületades võis eemal vasemal, jõe lõunakaldal, näha muistset Daugmale linnuse kinku, mis aegamisi, kuid vääramatult jõe ülespaisutatud voogudesse pudiseb. Künkal elati juba pronksiajal, aga meie aja 10.–12. sajandil kõrgus seal vägev kants, tähtis nii väinaliivlastele kui ka semgalitele. Linnuse kõrval oli suur küla, lähedal olid veel kaks kalmistut. Jõe vastaskaldal asus suur liivi küla Laukskola. Neil aegadel kontrollisid Daugmale ja Laukskola kogu Väina alamjooksu elu, liikumist ja kaubandust. Eriti äge on fakt, et seal vermiti isegi kohalikke hõbemünte, võttes eeskuju Lääne-Euroopa rahadest. Daugmale hävis alles 12. sajandi keskpaiku ning uus keskus võrsus allavoolu Holmi kanti, veel hiljem aga kohta, kus tänagi asub Läti pealinn Riia. 

(Väina paisuvesi närib Daugmale linnust)

Edasine sõit viis meid läbi Semgale ning lõunaks jõudsime Aukštaitijasse, Põhja-Leedu kõrgmaadele. Sellal kui põhiseltskond teeäärses söögikohas keha kinnitas või aedikutes olevaid loomi vahtis (sealsamas on väike eraloomaaed; rohkem reisinud inimesed teavad küll, mis kohta ma mõtlen), käis meie ekspeditsioon uurimas lähedalasuvat Ąžuolpamūšė linnamäge. Õuepinnalt küll väike, aga see-eest kindlustuste poolest tubli linnus oli ehitatud väikese oja ning Tatula jõe ühinemiskoha juurde tekkinud maaneemikule. Madalas Tatulas käisin palava päeva jahutuseks ka ujumas. Linnust kaevati 2001. aastal ning saadi teada, et linnuse tegutsemisaastate (9.–13. sajandil) jooksul oli ladestunud mitmekümne sentimeetri paksune kultuurkiht, kus võis leida head ja paremat, näiteks tuleasemeid, odaotsi, ehtekraami, potikilde ja loomaluid – nagu linnustes ikka. Ma ei tea, et Ąžuolpamūšė linnamäge oleks kuskil varastes kirjalikes allikates mainitud, see-eest on ta äramärkimist leidnud leedukeelses vikipeedias (https://lt.wikipedia.org/wiki/%C4%84%C5%BEuolpam%C5%AB%C5%A1%C4%97s_piliakalnis) ning ka näiteks sellel Leedu linnuste lehel: http://www.piliakalniai.lt/piliakalnis.php?piliakalnis_id=355

(Selline esmapilt avaneb rändajale Ąžuolpamūšė linnamäest)

(Linnuse õu on tagasihoidlik, aga vähemalt pole seda muidu nii tavalist võsanuhtlust)

(Vallidega pole vanad aukštaidid muidugi koonerdanud)

Buss sõitis läbi Leedu ning lühikesi peatusi tehes läbi suure ja laia Poolamaa. Poola (või Pohlamaa, nagu meil Väike-Maarja kandis teda rahvalauludes vahel kutsuti) koosneb samuti mitmest ajaloolisest piirkonnast, millest meie läbisime Masuuria, Masoovia, Väike-Poola ja Sileesia. Kuna peatusi oli vähe ja needki tanklates, siis me ei hakanud vaeva nägema kohalike ajaloomälestiste ülesotsimisega. Liiatigi läbisime Poola peamiselt öösel ning isegi bussiistmele kokkuvolditult oli uneaeg kallis ja hea.

9. juuli hommikul ületasime Poola ja Tšehhi vahelise riigipiiri ning esmakordselt elus puutus mu jalg Tšehhi vabariigi pinda (kunagine Praha lennujaama vahepeatus ei lähe arvesse). Olime siiski veel ajaloolises Sileesias, Määrimaa terendas kuskil seal eemal. Pinnamood oli juba Lõuna-Poolas muutunud künklikumaks kui Eestile kombeks ning mida edasi lõuna poole, seda kõrgemaks mäed kasvasid. Suurte magistraalide asemel valis buss aina väiksemaid teid, mis looklesid mägedevahelistes orgudes läbi suurte külade. Olime enestele märkamatult jõudnud Määrimaale, kohalikus pruugis Moravasse. 

(Sileesia künkad ehk nagu meie kandis öeldakse - mäed. Foto: M. Malve)

Masters of Rock festival toimus väikeses Vizovice linnakeses. Meid tõsteti bussist koos uurimisvarustusega maha ning anti pilet näppu. Edasi läks kõik lihtsalt – tuli vaid vanadele palveränduritele sappa haakida ning jalutada platsile, kuhu tuhanded olid juba oma telgid järgnevaks neljaks päevaks üles löönud. Miljöö meenutas mõneti mongoli sõjaväe ajutist laagripaika, ainult hobused olid puudu. Ruumi jätkus piisavalt, nii et ka eestlaste telgigeto leidis linnaku servas oma koha. Linn oli palverändurite tulekuks hästi valmistunud, rändkaupmehed ja muud posijad palistasid tänavate servasid ning pakkusid toidu- ja joogipoolist, särke, ehteid jm kulinaid, plaate ning muud määri käsitööd. Olles ühes sellises putkas teinud piletitega head äri, saades vastu ilusa värvilise käepaela, asusime sedamaid loodus- ja rahvateaduslikke vaatlusi teostama.

Loodusega on Määrimaal hästi läinud. Mäed on päris kõrged ning kaetud metsade ja karjamaadega. Kaugemal ida pool kasvavad nad kuulsateks Karpaatideks. Mägedevahelistes orgudes elavad inimesed, haritakse põldu ja istandusi, voolavad jõed ja ojad. Vizovicest voolab läbi Lutoninka jõgi, mis läänes suubub Dřevnice jõkke, mis omakorda suubub Morava jõkke. Viimane ongi kogu maa ristivanemaks ning põhimõtteliselt kõik vedel, mis siinkandis voolama hakkab, jõuabki lõpuks Moravasse välja. Morava ise suubub aga Doonausse, mis viib Määrimaa veed Musta merre.

(Määrimaa pinnamood ja asustusmuster. Väga ilus muster on. Foto: F. Ehrlich)

Jõudsime lähemalt inspekteerida Lutoninka oja, mis on madal ja kivise põhjaga, Ojapõhjas elavad tillukesed trullingud, kes leiavad kivide alt ja vahelt hulgaliselt soodsaid peidupaiku. Mõnes kohas on risti üle oja ehitatud kivist müürid – nähtavasti vanad veskitammid – , mille all on vesi sügavam. Ühe sellise juures saime ka natuke ujuda, kuigi suured veealused kivid muutsid ettevõtmise natuke ohtlikuks. 

(Lutoninka oja. Põhjas on trullingud, keda pole siin küll hästi näha. Foto: F. Ehrlich)

Orgudes olev pinnas on üldiselt kuiv, kõva ning millekski sobimatu, eriti telgivaiade sissesurumiseks.

Kliima poole pealt märgin, et aastaaegadest esineb Määrimaal suvi. Päevad võivad olla küllaltki palavad, eriti pühapäeviti, ööd seevastu kipuvad olema jahedavõitu. Telgis ööbimiseks võib magamiskotti pugeda täisrõivastuses, kuid sel juhul on hommikul ärgates enesetunne nagu hautatud muumial. Sademeid on, aga üldjuhul vähe.

Metsloomadest nägin jänest (nähtavasti halljänes) ja metskitse, koduloomadest leidub kasse ja koeri, kanu, mesilasi ja igasugu muid lojuseid.

Tänapäeval kuulub Määrimaa Tšehhi riigi koosseisu, külgnedes läänes Böömimaaga ja idas Slovakkiaga. Pilku minevikku heites ei jää piirkonna kuulsus aga isegi pimedal märkamata. Just nimelt siin kujunes 7.–9. sajandi kandis üks esimesi slaavlaste riike, niinimetatud Suur-Määri. Eesliite „Suur-„ lisas pärisnimele Bütsantsi keiser-ajaloolane Konstantinos VII Porphyrogennetos (tema keeles kandis see nime megale Moravia), kuid pole päris kindel, kas Suur-Määri riik oli tõepoolest iseäralikult suur või peaks eesliidet „suur“ tõlkima tõemeeli hoopis kui „vana“ või on selle taga veel midagi muud. Igatahes läänepoolsemad kirjapanijad nimetasid riiki lihtsalt Määrimaaks/Moraaviaks.

(Määri riigi ajaloo osas refereerin üht vana kirjutist, mille leidsin siit https://et.wikipedia.org/wiki/Suur-M%C3%A4%C3%A4ri_riik)

Esialgu olid Määrimaa vürstid ja ninamehed üsna tihedalt seotud Frangi riigi ja keisriga, kellega nende valdused külgnesid. Kuna aga vasallisuhted polnud üleliia kindlad ning määrlastele meeldis mõnikord asju omal moel teha, siis polnud harvad juhud, kui Frangi väed käisid Määris relvadega vehkimas. Mingit püsivamat vallutust ei tekkinud. Esimene nimeliselt teadaolev Määri valitseja oli Mojmir 9. sajandi algupoolest. Tema vennapojast Rastislavist sai järgmine valitseja, kelle Frangi keiser Ludwig Sakslane nimetas hertsogiks. 9. sajandi keskpaik oli sealkandis üsna lõbus aeg – või vähemasti kindlasti mitte igav – , sest Rastislav tegi vahepeal ka salakavalaid liitusid Frangimaa vastu ja siis käis pidevalt üks trall ja möll. Ka Frangimaal endas käisid tülid võimuloleva suguvõsa sees (et kes ikka troonil peaks olema) ning Rastislavgi vaatas, keda selles kakluses toetada võiks. On oletatud, et just selle sisetüliga seotult rüüstasid 862. aastal Frangimaad uued tegijad Kesk-Euroopa seiklustes, kaugelt idast siia ratsutama tulnud ungarlased.

Rastislavi valitsusaeg on ka selle pärast kuulus, et just tema palus Bütsantsist saata Määrimaale kristlikud misjonärid, kes oskaksid seda tööd slaavi keeles teha. Bütsantsi keiser Michael III saatis kaks venda, Konstantinose ja Methodiose, kellest hiljem said Kyrillos ja Methodios. Nemad töötasid välja esimesed slaavi tähestikud ning tõlkisid Evangeeliumi vanakirikuslaavi keelde. Nii et kirillitsa juured pärinevad just nimelt siit, Määrimaa orgudest. Tänapäeval kasutatakse siin mõistagi vaid ladina tähti, kirillitsa ise on rännanud palju kaugemale itta. 

(Osa teaduslikust ekspeditsioonist Vizovice kiriku ees. Foto: M. Malve)

(Veel üks osa teaduslikust ekspeditsioonist täpselt sealsamas. Foto: E. Tiidu)

Rastislavile järgnes troonile tema vennapoeg Svatopluk, kes vallutas palju maid, nii et Määri riik ulatus lisaks tänapäeva Tšehhile ja Slovakkiale veel Lõuna-Poolasse, Saksamaa kaguossa, Ungarisse ja Ida-Rumeeniasse. Selge see, et taoline ahnitsemine kestlikke tagajärgi ei andnud, sestap hakkas pärast Svatopluki surma 894. aastal Määri riik alla käima ning edaspidi said Määrimaa osas järjest suuremat sõnaõigust meie lähedane sugulusrahvas ungarlased. Nii et meil siin kauge Läänemere kaldal on põhjust sugulaste hea käekäigu pärast rõõmu tunda.

Mõni sõna ka kohalikust muinasusundist. Küllap üks kuulsaimaid lääneslaavlaste jumalaid on Radegast. Ei, kallid lugejad, kes te arvate, et see on heatahtlik, kuid kergelt napakas võlur Keskmaalt. Tegelik Radegast oli küll heasüdamlik ja väga külalislahke, aga leidub andmeid, et ta oli muuhulgas ka sõja, öö, tule ja õhtutaeva jumal. Radegasti kultus pole Määrimaal tänaseni kadunud; kohalikud valmistavad tema nime kandvat õlut, mis ka Masters of Rock festivalialas oli peamine pakutav kesvajook. 

(Käsil on määrlaste muinasusundi uurimine. Foto: F. Ehrlich)

Teine oluline jook eelkõige Vizovice piirkonnas on Rudolf Jelíneki viinavabriku aetav kärakas, mida tehakse ploomidest, aga ka meest või muust kergelt riknevast ning seega pähehakkavast kraamist. Muusikafestival toimus viinavabriku õue peal, mistõttu ei jätnud me kasutamata juhust tootmise – ning mis seal salata, põgusalt ka toodetava – hingeeluga tutvumast. 

Määrimaa rahvamuusika on kõrvadele üpris meeldiv kuulata. Nägime ja kuulsime festivalil väga palju muusikuid ning nende kõrge tase oli aukartust tekitav. Eks muidugi kuulsin ka kurje kadetsevaid keeli, mis väitsid, et Nightwish olevat pärit hoopis Soomest ja Septicflesh Kreekast, Black Label Society Ameerika Ühendriikidest ja Within Temptation Hollandist, aga ma ei kiirustaks kohalikku Määrimaa kultuuri kohe nii karmilt alavääristama. Igatahes kui seal leidub veelgi nii häid lauljaid ja pillimängijaid, siis soovitan teistelgi huvilistel see ohtlik retk kõigest hoolimata ette võtta ning ise oma kõrv peale visata. Kui keskeuroopalikult mahe talv ära ei võta, siis võib neist isegi asja saada. Tänavuaastaste esinejate täieliku nimekirja võib huviline leida siit: http://www.mastersofrock.cz/www/index.php?view=83

Tagasisõit võttis aega kaks päeva, vaheööbimisega Poolas. Kõik teadusliku ekspeditsiooni liikmed naasid elusalt, füüsiline ja vaimne tervis jäid normi piiresse. Samuti naasid kõik Eestist alustanud palverändurid, kuid nende tervise kohta ma midagi kindlat väita ei söanda.