Kura Liivi rand

Kuramaa sarve tipus polnud ma oma üürikese elu jooksul veel varem käinud, aga tänavu suvel otsustasin selle vea otsustavalt parandada. Just seal on elanud kuni üsna viimase ajani meie lähimaid keelesugulasi liivlased ning omasid peaks ju ikka põhjalikumalt tundma. Sestap võtsin kevadtalvel ühendust toimekate liivlastega ning saime kaubale, et tuleme ansambel Sirgutiiga augusti alguses Liivi Pühadele mängima. Līvõd Pivād on igal aastal augusti esimesel laupäeval Irē (läti keeles Mazirbe) rannakülas toimuv tähtsündmus, kuhu kogunevad kõigi maade liivlased üheskoos iseolemist tähistama. Ja siis on ka igasugused taidluskollektiivid kohal, kes näitavad, milleks nad võimelised on. Meie siis Sirgutiiga läksime mängima Eesti pillilugusid ja laule ning ühtlasi tugevdama eestlaste ja liivlaste omavahelisi diplomaatilisi sidemeid.

Tänavu langes augusti esimene laupäev kohe 1. augusti peale. Kuna Tartut eraldab Kuramaa sarvest oma pea 500 kilomeetrit, hakkasime inimesi, pille ja elamiskola täis pakitud autoga sinnapoole sõitma juba reede õhtul, lootuses jõuda nii kaugele kui vähegi võimalik ning siis leida tee peal sobiv ööbimiskoht.

Tutvugem rännuseltskonnaga! Flötist ja sessioontamburinist Anneli, akordionist Merilin, klarnetist Andreas, fotograaf Tiina ning sohver-kitarrist Anti. Kokku oli saanud täiuslik matkakamp, kellega läheksin iga kell kontserttuurile kas või Tulemaale. Eestlaste esindus oli niisiis igati soliidne.

Väike õhtusöögipaus Valga Hesburgeris ning tee jätkus lõunanaabrite maadel Riia suunas. Kuskil kesköö paiku jõudsime Koiva juurde – Murjāni linna lähistele, vanale koivaliivlaste maile, kus omal ajal tembutasid kuulsad Kaupo, Anno, Asso, Dabrel, Ninnus, Wane, Vesike ja teised. Otsustasime loota telkimiskoha leidmisel heale õnnele ning keerasime ühele väikesele teele. Pimedas pole ideaalse ööbimiskoha leidmine just kuigi lihtne – autotuled valgustavad ainult teed otse ees ning sedagi teatud kaugusele; mis jääb aga paremale-vasakule, võib suuresti vaid oletada. Olles möödunud mingitest elamutest, jõudsime ristmikule. Esimene valitud teeharu viis alajaama juurde ning sinna me ei jäänud, teine haru aga osutus täiesti sobivaks. Metsatee ühel poolel oli palumets, teisel vabarnaid täis kasvanud raiesmik. Taamal oli kuulda Pihkva-Riia kivitee hääli, aga meie olime kui vanajumala enda selja taga. Autotulede valgusvihus panime telgid üles ning vajutasime silmaluugid kinni õndsas teadmises, et karuhirmu liivlaste maal tundma ei pea.

Hommikul jätkasime teekonda. Liivi Pühade ametlik algus oli välja kuulutatud keskpäevaks ning me ei soovinud hilineda, sestap tuli lasta kilomeetreil enda all lennata. Riiast hoidsime aupaklikusse kaugusesse, samuti Jurmalast, kus kuulu järgi olevat tasuline maantee. Tee viis meid läbi Zemgale – muistse balti rahva semgalide maa – , aga hoolimata sellest, et olime soomeugrilased, ei tekkinud meil seal mingeid probleeme. Kaartide ja Tomtomi juhatusel jõudsime Tukumsi juurde, sealt Talsile, Dundagasse ja siis olimegi Irēl.

Esimese hooga heitusime rahvahulgast päris ära. Terve tänav oli paksult inimesi täis, tee servad palistatud sõidukitega, alates jolleritest ja autodest kuni lõpetades suurte turismibussidega. Kuidagi läks meil õnneks nii, et saime oma küllaltki kereka masina ära pargitud pisikese kõrvalteekese äärde, nii et kuigi olime üsna sündmuste epitsentri läheduses, võisime samas nautida ka suhtelist omaette olemist.

Jõudsime kohale just täpselt selleks ajaks, et saada osa Irē rahvamaja ees Liivi ja Läti hümnidest. Liivi hümn, muide, on täpselt sama viisiga, mis Eesti ja Soome hümnidki ning algab sõnadega ”Min izāmō, min sindimō” (kaege hümni täisteksti näiteks siit: https://et.wikipedia.org/wiki/Min_iz%C4%81m%C5%8D ), mille kirjutas liivi haritlane Kōrli Stalte. Läti hümni viis ja osalt ka sõnad olid meile samuti tuttavad – aasta tagasi laulsime seda üliõpilaslaulu- ja tantsupeol Gaudeamus, mis toimus Läti teises otsas Daugavpilsis. Selle järel toimusid sõnavõtud ning otsisime üles ka Ieva, kellega olin eelnevalt meilitsi ja telefonis suhelnud. Tema küsis kohe, kus meie rahvariided on. Ega’s midagi, tuli vantsida auto juurde ja rõivad selga panna. See tehtud, kasvas meie eneseteadlikkus ja -kindlus oluliselt ning võisime peo peal ringi vaadata.

Kogu trall käis peaasjalikult funk-stiilis rahvamaja ümber, millel on liivlaste ajaloos päris tähtis koht. Liivi Liidu oma rahvamaja jaoks koguti kolmekümnendatel mitu aastat raha, korjandusi viidi läbi ka Soomes, Eestis ja Ungaris. 1939. aastal sai hoone viimaks valmis, aga järgmisel aastal läks senine maailmakord natuke p***e ning nõukogude nõmedus keelas impeeriumile ülimat ohtu – lausa timukakirvest – kujutanud Liivi Liidu ära. Maja pidi ootama pool sajandit, enne kui õiglus taas võimutsema pääses ning liivlased uuesti majas toimetama asuda said. Täna olid maja ümber tee äärde üles pandud arvukad müügiletid, kus kaubeldi kõigega alates toidukraamist kuni käsitöö ja helikandjateni.

(Irē rahvamaja ees. Pilte tegime Tiina ja mina)

(Tahvlilt võib ka maakeelne monoglott lugeda, mis värk on)

 

 (Kauplemine külatänaval)

(Rahvamaja kõrval tähistab võimas puusammas Liivi Liidu 75 aastat)

Teiste kannul konnates leidsime raja mere äärde. Rannas oli hästi palju rahvast. Puhkpilliorkester mängis, inimesed vaatasid üht meest, kes lainetel tuulelohe või muu säändsega purjetas. Kaldalt suundusid merre vana paadisilla puuvaiad. Oluline põhjus, miks Liivi rannas tänapäeval enam igapäevaselt liivi keelt ei kuule – paraku ei kuule seda naljalt ka kusagil mujal – , on seesama nõmetsev nõukogude võim, kes paranoiade küüsis vaeveldes keelas inimestel randa mineku ära, mistõttu vanad liivi kalurid jäid ühtäkki tegevuseta ning külad hakkasid laiali voolama. Vanad meresõidupaadid osutusid samuti kasutuks ning näiteks Irēl lohistati nad luidete taha metsa alla, kuhu tekkis lausa laevade surnuaed (ehk rannakeeli lōjad kālmadtāra). Seal nad surevad siiamaani – kunagised väärikad merealused, mis kandsid lauale kõik võrku läinud kalaparved, mille Mieŗjemā (maakeeli Mereema) sinna juhtinud oli. Täitsa päris surnuaia tunne tuleb peale. Või nagu oleksid mingid suured kummalised mereelukad kaldale uhutud ja koolema jäänud. Mida need paadid ka ju tegelikult on...

(Randa oli kokku kogunenud palju rahvast...)

(...ja kuis siis meiegi teisiti)

(Stiilinäide avalikus ruumis esinevast liivi keelest, kohe läti keele all, mis räägib laevade kalmistust. Keerulist pole siin ju suurt midagi) 

(Suurte merepaatide viimane tund on ära olnud. Nüüd pole muud, kui igaviku poole seilata)

(Mets ronib salamisi pardale)

Kohtasin rahva seas Lindat, vana tuttavat juba 2007. aasta Korneti linnamäe kaevamiste päevilt, kelle abil me Sirgutii siia mängima olimegi saanud. Ta oli just lõpetanud nädalase liivi laste keelelaagri, mis igal aastal siin Irē külas toimub. Vahest just siin saavad paljud liivi juurtega põngerjad oma esivanemate keelest esimese korralikuma maitse suhu ning võib juhtuda, et mõnest neist kasvab asja vastu tõsisemalt huvi tundev inimene, kes keelt ja üleüldse liivlust edasi kannab. Kõigilt oleks seda ilmselt veidi palju oodata – on ju inimestel erinevad huvid ja väärtused.

Oma lühikeses blogipostituses ei suuda ma sellest huvitavast keelest muidugi erilist ülevaadet anda. Selle jaoks on teised kohad sobilikumad. Näiteks youtubes tutvustavad liivlasi ja liivi keelt järgmised filmid:

https://www.youtube.com/watch?v=97oZ-6cPPfo (Eesti film 1991. aastast, selline koduselt-hubaselt ugridoomiliku hõnguga teos)

https://www.youtube.com/watch?v=At8UvBnIgqY (rohkem võib siin küll läti keelt kuulda, aga see-eest on aeg-ajalt kostuv taustamuusika väga õnnestunult valitud)

Liivi sõnu saab otsida liivi-eesti-läti netisõnaraamatust http://www.murre.ut.ee/liivi/ ning Liivi ranna kohta on üks päris tore lehekülg: http://virtuallivonia.info/

Tegime auto juures natuke proovi, et valmistuda oma kontserdiks. Rahvamaja kõrval oli väike, aga igati esinduslik välilava, kus meil oli määratud oma muusikaga üles astuda. Väike soundcheck ette ning siis lõimegi oma laulu lahti. Esinemisest on alati tagantjärele keeruline kirjutada. Paljud hetked jäävad küll väga eredalt meelde, sest tegemist on tavapärasest erineva meeleseisundiga, aga omavad tõeliselt tähtsust ainult muusikule. Kuulajad võivad saada kontserdist sootuks erineva emotsiooni. Ehkki õnnelikul juhul muidugi langevad muusiku ja kuulaja tunded kokku – õnnelikul eelkõige siis, kui need tunded on ilusad ja head. Võib ka ju teisiti minna – et keegi ei jää rahule.

 (Väike mõnus lava ootamas esinejaid)

 (Ma kohe ei saanud jätta kasutamata võimalust seda pilti siia lisamata)

Noh, ma igatahes loodan, et meie esitatud eesti muusika inimestele meeldis. Kuulati küll. Ja plaksutati. Lõpus hakkas küll terake vihma tibama, aga hullemaks ilm õnneks ei keeranud. Viimaseks looks olime valinud liivi rahvalaulu, millele ka eestikeelsed sõnad on kirjutatud: ”Puhu tuul ja tõuka paati”. Meie olime selle algupärase mažoori asemel minoori väänanud (sest teate mind küll, mul on mõnikord omad kompleksid seoses mažoorsete lugude mängimisega). Väike hirm ju oli, et äkki võtavad inimesed sellist omavolilist muudatust nende kultuuri osaga koletu pühaduseteotusena ning ihkavad meid ära lintšida – näiteks teibasse ajada – , aga ei, kuulajad võtsid asja täitsa rahulikult. Meil endal oli ka väga tore. Ning see oli ka üsna harukordne võimalus lisada lugudevahelisse juttu liivi sõnu, nagu ”Terintš!”, ”Sūr tienū!”, ”Lindõd rada” (Sirgutii liivi keeles). Pikemateks mõtisklusteks ja sõnavõttudeks puudusid mul paraku sügavamad keeleteadmised.

(Mäng)

Pärast esinemist andsid külalislahked korraldajad meile rahvamajas süüa ning saime näha seda ilusat hoonet ka seestpoolt. Ainult sellest on mul kahju, et me ei tutvunud põhjalikumalt nende muuseumitoaga, kus tundus olevat kõvasti etnograafilist kraami – nägime seda vaid vilksamisi ukselt, aga et meie muusikalised etteasted polnud veel täiesti seljataga ja me ei teadnud, millal me täpsemalt peame taas lavale lendama, siis ei söandanud väljapanekuga pikemalt sinatutvust teha. Tagantjärele targana oli aega iseenesest küll ja enamgi. Et meie teine ülesastumine pidi toimuma folkloorikava lõpupoole, siis istusime või lamasime murul, kuulasime-vaatasime teisi esinejaid ning pidasime tasahilju jooksvalt plaani, kuidas oma etteaste parimal võimalikul moel korraldada.  

(Üks tore ilusaan jäi siiski pilgu alla ja pildile)

Laval taidlejad andsid hea võimaluse tutvuda Kuramaa muusikaelu tahkudega. Eks seal tegutsevad koorid, laulu-, tantsu- ja pilliansamblid nagu meiegi maal ning ka laulud, tantsud ja pillilood on tegelikult sarnased, isegi kui keelest midagi aru ei saa. Natuke oli nende esituses vist liivi keeltki kuulda, aga arvan, et läti keelt kõlas rohkem. Eks see ole ka arusaadav, sest seda räägitaksegi siinkandis tänapäeval kordades ja kordades sagedamini kui liivi keelt, mille oskajate hulk võib jääda mõnekümne visa hinge piiresse. Aga ka lätlased pole kõik ühesugused – nendegi seas leidub suuremaid ja pisemaid omanäolisi rühmasid. Kuramaa võib kindlasti olla uhke suitide, väikse rahvakillu üle, kes elab Alsunga linna ümbruses. Erinevalt paljudest teistest kuramaalastest on suitid katoliiklased ning nende mitmehäälsed laulud on kaugele kuulsad. Suiti tädide ansambel oli Irēski esindatud ning nende vahetuva solistiga monotoonsed kordavad laulud kõlasid väga ritualistlikult ja maagiliselt. Kuulasin ja nautisin – ilmselgelt minu selle reisi kõige säravam muusikaelamus!

Keda nüüd hakkas huvitama, mis rahvaga tegemist on, võib vaadata lühikest tutvustavat ülevaatefilmi: https://www.youtube.com/watch?v=R1T6BxnOgls Ka laulu kuuleb selles.

(Suiti lauljad. Kahjuks ei talleta foto heli)

Rahvakultuurikava lõpus oli lava taas meie päralt. Sel korral aga ei lasknud me publikut pelgalt pinkidel omaenda mõteteis istuda, vaid tõmbasime nad sõna otseses mõttes kaasa. Nimelt Kägärät tantsima. Mina ja Merilin mängisime, Anneli ja Andreas aga tekitasid enda taha pika-pika inimketi, mis siia-tänna lookles. Kuna sammud on lihtsad (õigemini polegi seal muud, kui muusika rütmi järgi tammuda – samas võib vist ilmselt igat tantsu nõnda kirjeldada), siis tulid inimesed meeleldi kaasa. Järgmisena mängisime Nõianeitsit ning nüüd võttis tantsu koos paarilisega ette kohalik tantsuguru Jānis. Ning viimasena kõlanud Vana Valsi järgi mõistis (vähemalt teoreetiliselt) tantsu lüüa igaüks, kes eales kunagi on valssi proovinud.

(Läänemere idakalda rahvaste kummalised kombed)

(Nõianeitsi tantsimise võttis Jānis koos kaaslasega enda peale)

(Pärast mängu tegime temaga ka sõbrapildi)

Sellega olid meie esinemised õnnelikult seljataga. Olles üles leidnud toa koolimaja internaadis, mis oli meile ööbimiseks antud, ning jätnud kompsud sinna, mõtlesime minna mere äärde õdagut nautima. Teel hüppasime läbi Irē poest varusid täiendama. Küla vahel käis pidu edasi, lavale olid tulnud kaasaegsemat tantsulist muusikat viljelevad muusikud ning nooremapoolsete meesterahvaste kontsentratsioon oli küla vahel märgatavalt kasvanud. Enamasti viibisid nad mõneliikmelistes gruppides. Ilmselt on see pilt tuttav kõigile, kes kas või ühest Eesti külapeost on osa võtnud. Aga ei mingit agressiivsust, vähemalt mitte meie silme all.

Päike hakkas tasahilju looja vajuma, värvides ranna omamoodi säraga. Reisikirjad ütlevad, et Kuramaa liivarannad on ühed Euroopa pikimad ja kauneimad, ning mul jääb üle vaid nõustuda. Siin-seal jalutasid inimesed, kes olid tulnud meie kombel looduse ilu nautima. Mõned mehed püüdsid kala. Ujumismaniakk nagu ma olen, pidin kohustuslikus korras lainetes ära käima ning kuigi vesi polnud ehk suisa supp, oli ta meeldivalt värskendav. Tegin kaldast ka mõned fotod, püüdes tabada Liivi lipul kujutatud stseeni – rohelist metsaviirgu, valge liivaga rannariba ning siniseid voogusid. Tõsi, rannariba oli selle õhtupäikese valguses küll kollane. Liivi lipuvärve kohtasime oma sealviibimise ajal omajagu – liivi eneseteadlikkus on Kura rannas ilmselt viimastel aastatel oluliselt kasvanud, sest loetu põhjal kohtas veel 90-ndatel avalikus ruumis liivi keelele ja kultuurile viitavaid märke väga harva. 

(Kui paadid luidetel kõdunevad, tuleb kala püüda madalamast veest)

(Päikeseloojang Liivi rannas)

(Katse jäädvustada Liivi rahvusvärve eestlaste ekipaažiga)

Andreas otsis vana piirivalvetorni juurest geopeituse aaret, aga vihjed olid antud nii ebamäärased, et aare jäi meist leidmata. Kõndisime pisikest metsavahelist rada tagasi, peatusime põgusalt veel hoogsat tantsupidu vaatama ning läksime unne.

Pühapäeva hommikupooliku otsustasime pühendada Liivi ranna ja küladega tutvumisele. Olles asjad autosse pakkinud ning toa jätnud nii, nagu me ta eelmisel päeval eest leidsime, läksime kõigepealt veidi sisemaa poole Irē kirikut vaatama. Jumalateenistuseni oli natuke aega. Kirikus toimetav naine lubas meil lahkelt sellega seestpoolt tutvuda ning koguni torni ronida. Muidugi kasutasime kiirelt juhust, enne kui ta ümber jõudnuks mõelda. Tornis leidsime eest 1708. aasta kirikukella (mis tegi kõva häält ka väga õrnalt tilaga vastu külge puutudes) ning paotasime aknaluuke. Hurmav vaade merele ja Sõrve säärele jäi paraku kõrgete männilatvade tõttu ära.

(Irē luteri kirik väljast...)

 
(...ja seest. Pöörake tähelepanu otsaseinas paremal pool olevaid Läti ja Liivi lippe. Värvide kooskõla on ilus)

 (Aastaarv kirikukella peal)

Kiriku kõrval olevas vanas surnuaias oli samuti mõndagi avastada. Üksikute iidsete raudristide kõrval oli siin näiteks üks kalm, mille kohta kiriku juures olev infostend pajatas, et tegemist olla rahvajuttude järgi libahundi hauaga. Vanasti nähtud ja kuuldud selle juures ka õudsevõitu nägemusi ja kuuldusi. Rohukamara alt paistis parajaid raudkive, mistõttu mul tekkis karvane kahtlus, et äkki on siin hoopis mingi muinasaegne kalme, mis aja jooksul on endale kõhedat kuulsust kogunud. Lisaks oli surnuaial vana pedajas, mille tüvest keegi keenjus nõukogude ajal mootorsaega tükke küljest saagis, et õõnsusest metsmesilaste mett kätte saada. Mis ei tapa, armistab, aga puu elab visalt edasi ka koos aukudega. Kiriku lähedal vaatasime veel pastoraadi (kus 1923 õnnistati esimene Liivi lipp) ja nn Katkukive, mis mälestasid 1710. aastal taudi surnuid.

(Vana kirikaed asub pikal kitsal seljandikul)

(Libahundi haud. Kamara alt piiluvad raudkivid panevad arheoloogi mõtlema)

(Vaimuvaesuse ja mootorsae plahvatusohtlik kokteil on vanale pedajale siiski alla jäänud)

(Irē kirikumõis, kus 1923. aastal õnnistati sisse Liivi rahvuslipp)

Järgmisena võtsime suuna kirdesse, Kuolka suunas. Maantee läks läbi metsa ning kõik vanad külad jäid sellest vasakule kätt luidete taha, nii et teelt neid näha polnudki. Tutvusime Irē naaberküla Kuoštrõgiga (läti keeles Košrags). See on väga kena külake, mille hooned on kaitse all. Iga talu juures on läti ja liivi keeles nimetahvel koos lühikese ajalootutvustusega. Talude nimed olid suuresti liivikeelsed, näiteks Vāldamō (Valgemaa), Nuorpiedagi (Nooremänni), Virgõ (Ärkamine). Sadakond aastat tagasi olevat siia tulnud saarlasi raha teenima, sest teenistust külas jätkus. 

(Kuoštrõgi külatänav) 

(Maja piilub)

(Iga talu juures oli läti- ja liivikeelne lühitutvustus)

(Veel üks näide liivi värvide kasutamisest)

(Jüri ja Mari)

Jätnud Pitrõgi ja Sänagi külad vahele, jäi meie huviorbiiti Vaid (läti keeli Vaide). Selles külas on üks omamoodi muuseum. 1992. aastal tabas suurt Bažu raba (see laiutab otse Kuramaa sarve keskel) tulekahju. Kui leegid olid kustunud ja turbapind piisavalt jahtunud, käis kohalik metsnik põlendikul kolamas ning põdrasarvi korjamas. Põdrapull nimelt, nagu kõik hirvlased, ajab igal aastal vanad sarved maha ning kasvatab endale uued ja uhkemad asemele. Kõikidest kogutud sarvedest tegi mees aga uhke kollektsiooni, millele on aja jooksul lisandunud muudki põnevat – topiseid, pealuid, puupahkasid ja muud looduslikku, aga ka nurgake vanade metsa- ja talutööriistadega. Lisaks meile olid seal parajasti läti külastajad ning muuseumiomanik tegi neile oma valdustes tuuri, aga saades teada, et oleme Eestist, selgitas üht-teist ka vene keeles. Ma siis tõlkisin teistelegi, nii palju vähe kui ma ise mõistsin. Näiteks seda, et Lätimaal elab vast ainult paarkümmend karu (Eestis üle 500; nagu juba öeldud, karuhirmu liivlaste maal tundma ei pea). Lisaks istusime sarvetroonil ja imetlesime sarvedest kokku pandud lühtrit. Kes kunagi sinnakanti ekslema satub, soovitan kindlasti sellest omapärasest paigast läbi põigata.

 (Sarvemuuseum Vaides. Omanik tutvustab kollektsiooni)

(Sarvelühter)

(Puupahad. Kujutage nüüd ette, et sellised asjad kasvaksid teil kõhus... Head isu!)

(Valik meie lõunanaabrite fauna kuplialustest)

Oleks olnud mõeldamatu käia Liivi rannas ning mitte külastada Kuolka neeme. See ongi nimelt see Kuramaa sarvetipp, kus meri loksub nii läänes kui idas. Me polnud ainsad, kes selle ilmaime vastu huvi tundsid. Rahvast oli autodega kokku tulnud palju ning et parkla oli tasuline, siis oli ka teeserv sõidukeid täis. Ka meie valisime tasuta lahenduse. Mere äärde jalutades hakkas silma mitmeid liivikeelseid teateid, mis muidugi meie, vanade läänemeresoomlaste, meeltele äratundmisrõõmu pakkusid. 

(Kuolka neemel võtab külastajaid vastu ka rannakeelne tervitus)

(Tienū!)

Kura neemetipp ise on päriselus täpselt samasugune nagu kaardi pealgi – terav. Meri tungib vaikselt peale, varsti jäävad täielikult vee alla nii 16. sajandil ehitatud tuletorni müürijupid kui ka veidi eemal asuv nõukogude piirivalvebarakk. Eemale merre on ehitatud kunstsaar (Läti ainuke meresaar), mille peal on uus majakas. Ehitamise ajal (1864) oli ta rannast viie kilomeetri kaugusel, praeguseks on vahemaa kasvanud kuuele. Nagu sündsad turistid ikka, lasime endast neemetipus pildistada, külastasime suveniiripoodi, kus paraku äri jäi tegemata, ning läksime edasi Kuolka (läti moodi Kolka) külla endale ja autole süüa-juua otsima. 

(Vana majakas enam laevu ei päästa)

(Näete ise, kui terav see Kura sarv on!)

Kuolka on Irē kõrval teine liivlaste kohalik kultuurikants. Siin on näiteks rahvamaja ning kolm kirikut, luteri, katoliku ja õigeusu. Pühakodadest nägime tee ääres vaid viimast. Leidsime üles poe ja bensiinijaama, täiendasime varusid ning oligi aeg võtta ette kodutee. Teel enam peatusi ei teinud, kuigi need mereäärsed ilusad külad ja linnakesed on väärt avastamist. Vanasti olid need kõik siin liivlaste päralt, näiteks Mustānum (läti Melnsils, eesti keeles tähendavad mõlemad Mustanõmme), kus nad elasid veel möödunud aastasajal. Mõnede kohtade liivi juurtest räägivad aga ainult kohanimed – Mērsrags, mis näib olevat kokku pandud liivikeelsest sõnast ”meri” ja lätikeelsest sõnast ”sarv”; samuti Roja, mis liivi keeles (Ruoj) peaks tähendama mudast vett.

(Kuolka õigeusu kirik)

(Ilusa puust ehissulega maja Kuolkas)

Tagasisõidud on enamasti unised ja napisõnalised, sestap ei räägi ma sellest kuigi põhjalikult. Oluline on, et me kõik jõudsime plaanipäraselt koju ning võisime hakata tasa-tasa pidama juba uusi plaane. Üks unistus oli igatahes teoks tehtud ning olime taas veidi targemad selles osas, mida head leidub meie koduvärava taga. Kura liivi rand pole tegelikult üldsegi nii kaugel ning ka inimesed on meile lähemad, kui me vahest arvatagi teame. Isegi kui keelesugulasi on tänapäeval vähevõitu, on hingesugulasi siiski ka piiride taga üksjagu. Me ei pea üksindust kartma.

Sirgutiilased väga puhata ei saanud –  juba järgmisel nädalal oli tulemas uus põnev väljasõit, seekord Saare- ja Muhumaale. Sellest aga juba varsti lähemalt...

Alempois

Alempois pole kunagi olnud eriliselt suur maa. Taani Hindamisraamatus mainitud 400 adramaad viitavad pigem üsna tillukesele, nii umbes ühe hilisema kihelkonna suurusele piirkonnale. Sama suur oli teadaolevalt veel vaid Nurmekund. Alempoise täpsem asukohtki oli tükk aega üks ajaloo suurtest müsteeriumidest. Tsaariaegsed minevikupuurijad püüdsid teda paigutada näiteks Sakalamaa muinaskihelkonnana hilisema Suure-Jaani kirikukihelkonna alale, samuti üritati teda sokutada kuhugi keskaegse Tartu piiskopkonna kanti ning isegi Lätti Riia peapiiskopkonda või sealsetele ordumaadele. Ent nende oletused olid määratud liiva jooksma, sest 1933. aastal pani ajaloolane Rudolf Kenkmann (Kenkmaa) kõik juhtlõngad ja vihjed korraga lauale ning tegi neist järelduse, et küllap sai Alempois asuda vaid Kesk-Eestis, Türi-Paide mail. Mitte keegi pole talle sellest ajast saati vastu vaielnud. Metsad ja sood eraldasid Alempoise muinasmaad Läänemaast, Harjust, Järvast ja Sakalast.

Alempoise radadel ja rajadel kondasin ma 28. juulil, tulles siia otse Viljandist (sealnähtust võite lugeda 24. augustil ilmunud reisikirjast). Tõsi, muinasuurijad pole Türi ümbruskonda pidanud just päris El Doradoks, mistap on siin väljakaevamisi tehtud napivõitu. Aga see ei tähenda põrmugi, et Alempois oleks tutvumist väärivate kohtade poolest kuidagi kehv maanurk olnud. Mitte põrmugi! Kalmeid, asulakohti ja lohukive leidub siin viisakalt, vähemalt sama palju kui naabermaadeski. Mõnest neist järgnevalt räägingi. Lisaks juba klassikalisele muististel ukerdamisele kogesin Alempoise mail ka metsiku lääne stiilis seiklusi, millest üksikasjalikumalt aga juba allpool. 

(Kaart kohtadega, mis kirjas või pildis mainimist leiavad. Tekstis on need numbrid märgitud nurksulgudes. Kaardialus Maa-ametist)

Näib, et lätlaste preestrile Henrikule jäi Alempois sootuks kahe silma vahele, igatahes ei maini ta seda oma ajaraamatus kordagi. Ka ei nimeta ta ühtegi ristisõja-aegset sündmust, mis võis toimuda Türi-Paide ümbruses. Küll aga leidis see muinasmaa tee mitmesse keskaegsesse ürikusse ja Taani Hindamisraamatu Väikesesse Eestimaa nimistusse. Nagu toona kohanimedega ikka kombeks, võidi Alempoisegi nime kirjutada mitmel viisil – Alempois, Alempos, Alempoisio, Alumbus, Alenboys (õujee!). Nime on seostatud Türi-Allikuga, mille ajalooline saksakeelne nimi oli Allenküll (Alaküla). Ma pakun, et kui rekonstrueerin algseks nimeks „Alapõis“ või „Alepõis“ (mida iganes see ka tähendama ei peaks), siis ega ma üleliia mööda ei pane. Ehkki võib tekkida õigustatud küsimus, et kes see hull ühele maanurgale küll sellise jabura nime paneks... Igatahes ristisõdijate vallutusaktsiooni tulemusel läks Alempois pärast maadejagamist ja -jagelemist Taani krooniga Mõõgavendade ordu kätte ning kuulus keskajal Viljandi komtuuri käsu ja hoole alla. 13. sajandi esimesel poolel ehitati Türri kirik ja 1265. aastal Paidesse ordulinnus. Järvamaa osaks sai Alempoise kant alles hilisema aja jooksul.

Alempoise aort ja kägiveen on Pärnu jõgi, mis jookseb läbi nii Türi-Allikult kui ka Türilt endast ning mille kallastel tundis end mugavalt juba kiviaegne rahvas. Jõe ümbruses on aastatuhandete vältel maad haritud, kuid näiteks vanast Harjumaast – praegusest Rapla maakonnast – eraldavad Türi ümbrust endiselt ürgsed metsamassiivid, täis ohte ja metsaelajaid. 

(Pärnu jõgi Türi-Alliku kandis. Keskjooksul veel vaikne salalik metsajõgi)

Oma teekonda alustasin ma Paidest, mille kohta on arvatud, et seegi kuulus omal ajal Alempoisesse. Käegakatsutavat muistsust on Eestimaa südalinnas küll üsna nulliringis, aga Vallimägi ja sellel kükitavad helehallid ordulinnuse müürijupid on samuti silmale meeldivad vaadata. Jätnud seejärel Paide seljataha, sõitsin ma Väätsale, kus on muinasajast meie rahutute päevadeni tiksunud stoilises rahus mitmed väärikad lohukivid ja kivikalmed. Üht Väätsa kalmet [1] kaevas Tartu Ülikooli ajalooprofessor Richard Hausmann juba aastal 1890. See jääb Paide poolt tulles üsna Väätsa aleviku piirile paremat kätt, asudes teest veidi eemal talumajade juures põllumaal. Väätsakad olid matusepaiga suurtest kividest kokku kandnud juba vanemal rauaajal, mil mõned (tuhanded) kilomeetrid lõuna pool toretses Rooma impeerium. Sellised kivimürakad enamasti omal jõul enam kuhugi minema ei lähe, liiatigi kui ootamatut jääaega üllatamas pole, ning kuna inimestel samuti puudus soov põline pühapaik laiali kanda, siis jäigi kalme kohalikku miljööd ilmestama, tehes seda, kuigi tagasihoidlikult, siiamaani. Kaevamistel leitud ilusasti kaunistatud mõõgapideme kaitseraud ja mingi rauast relvateravik (odaots?) annavad peene vihje, et väätslased hindasid kivikalmet väärilise matmiskohana päris muinasaja lõpuski. Just tollal muutusid relvad populaarseks kalmukraamiks – mõni aeg varem (näiteks rooma rauaajal) oli militaarsema iseloomuga mammona matusepaikades sama harv kui valge särk Ritchie Blackmore’i seljas. 

(Kivikalme Väätsal - juhin tähelepanu puudetutile silmapiiri keskel. See, jah, ongi kalme)

Teise Väätsa kivikalme [2] leidsin aleviku südamikust põhja poole kruiisides päris tee kõrvalt vasakut kätt. Sedagi kaevati meie mõistes pea eelajaloolisel ajal, sadakond aastat tagasi Paide Saksa Seltsi poolt. Juba toona oli möldri maja taga asunud matusekoht osaliselt lõhutud. Kuigi mul pole paraku aimugi, mida täpsemalt leiti (asja valgustav kirjandus on meie ilma ajal kole haruldane), tundub, et enam-vähem sama, mida esimesestki kalmest – jõulist ilu rooma rauaajast ja kauba peale natuke hilisrauaaegset pudi. Ja tõesti, pole sugugi võimatu, et kohe kui keskaja päike Alempoist koos teiste Läänemere idakalda maadega pleegitama hakkas, keelasid uued usuvõimud maarahval kivikalmetesse matmise otsesõnu ära. Öeldi kohe keerutamata, et enam ei mata te midagi surnuid kivihunnikusse; kui tuleb surnute ülestõusmine, siis jäävad nad ju, vaesekesed, kivi alla kinni nagu padakonnad. Ilmselt see jutt ka mõjus, sest ajaloolise aja matuseid on vanadest kivikalmetest leitud ikka pagana vähe. Uus aeg eeldas uusi kombeid.

(Teinegi Väätsa kivikalme tee ja kortermajade vahel, vaade põhja poolt. Huviline leiab kiiresti üles, kui just öö või silmad kinni pole) 

(Vanadele kamardunud kalmekividele on hiljem keegi lahke inimene ilmselt kodunt lisa toonud)

Varem ka teest ida poole ulatunud kalme nukramad päevad jõudsid kätte kuldsetel kuuekümnendatel, mil tee süvendamisel tehti suurema osa matmispaigaga blasfeemiliselt üks-null. Kuid praegugi jätab säilinud künkasiil väärika mulje. Kaks eriti jõulist rahnu pole kalmele sattunud siiski mitte hämaral muinasajal, vaid olid lähikonnas mitte kellelegi halba tegevad muistsed lohukivid, kellele nõukogude toorutsev okupatsioonirežiim oma pisikeste rumalate käsilaste läbi otsustas ühtäkki koha kätte näidata. Nii nad kivikalme serva asja eest, teist taga sikutatigi. Jah, kui pead pole väga vaja kasutada, siis läheb ka selline mõttetu tegevus lepse reega. Ajaloo irooniana kestavad lohukivid ka uues kohas rahulikult aegade lõpuni edasi, mõistmatu terroreksperiment kaob aga koos kõigi oma tühiste käsilastega unustuse halli lämmatavasse uttu.

(Kaks lohukiviätti kalme servas ootamas, kuni okupatsiooniaja verihaavadele kasvab korp)

Kui Väätsa asus keset Alempoise nabamaid ning sellega pole vaidlemist, siis minu järgmisse sihtpunkti tuli jupp maad läbi metsade loode poole sõita. Vahastu linnamägi [3] jääb tegelikult juba päris Alempoise põhjaserva, aga vähemalt tinglikult võib ta siiski selle muinasmaa alla lugeda. Seda enam, et Alempoise piire ju keegi täpsemalt ei tea. Mingeid teadusele ja teadmistele lisa pakkuvaid kaevamisi Vahastu linnamäel tehtud pole, nii et küsimused „miks?“, „mis?“, „kes?“, „millal?“ jne jäävad siinkohal vastuseta.

Kodus väljaprinditud Maa-ameti kaardi põhjal leidsin ihaldatud künka hõlpsalt üles. Seal põllu ja koplite taga ta paistiski. Jätsin auto tee äärde ning sumasin läbi raugaeas rapsi (või noh, ma kahjuks tean agronoomiast vähem kui seisus eeldaks). Põllu taga oli elektrikarjusega mitmeks lapiks jaotatud karjakoppel, kus ristik ja muu rohi oli üsna madalaks näsitud. Ületasin karjusetraadid piisavalt mängleva kergusega, et mitte kordagi sirakat saada, kuni jõudsin viimasesse koplisse. Linnamägi paistis juba üsna lähedalt...

("Taamal paistab Vahastu linnamäe küngas!" rõõmustasin ma juba ette ära)

(Veel viimane koppel ületada ja olengi kohal...)

Taamal ajas tosinapealine kari mullikaid taimi näost sisse ning künka poole jalutades heitsin pilgu aeg-ajalt ka neile. Mullikad tegid sama. Ühtäkki märkasin, et neist mitte ükski ei söönud enam, nina maas, vaid kõik jälgisid ainiti mind. Ning seejärel hakkasid nad jooksma. Minu suunas.

„Fakk!“ kommenteerisin ma olukorda iseendale lühidalt, keerasin otsa ümber ning andsin tegevusohjad üle jalgadele. Linnamägi oli veel liiga kaugel selleks, et proovida sinnani jõuda, märksa turvalisem tundus olevat silgata elu eest tuldud teed tagasi. Veeretasin end kärmelt elektrikarjuse alt läbi ning tundsin end taas turvaliselt. Õnneks oli mul olnud mullikate ees piisavalt suur vahemaa, nii et nende kuuma hingeõhku oma kuklal ma tundma ei pidanud. Nagu arvata oligi, peatusid loomad karjusetraadi juures, seda puudutamata. Tegin neist mõned pildid. 

(Nii nad minu poole silkasid)

(Veis on uudishimulik loom. Tahab kõike teada ja mida rutem, seda parem) 


(Elektrikarjuse tööpõhimõtet nad igatahes juba teadsid. Mind saatvatest pilkudest võis isegi aimata kerget nukrust kohtumise põgususe pärast)

Tagantjärele muidugi näib usutav, et ega neil kogukatel ja nähtavasti üsna tugevatel mürsikutel
agressiivseid kavatsusi minu suhtes polnudki, vaid küllap nad soovisid lihtsalt tutvust teha ootamatu koplikülastajaga, kellesarnaseid nad ilmselt varem kohanud polnud (sest kes teine nii rumal oleks olnud, et seal kolanuks). Samas ei hakanud ma ka oma õnne liialt proovile panema ning uuesti lojustega ühte koplisse ei roninud. Et esialgu plaanitud marsruut Vahastu linnamäele osutus mõneti kahtlaseks, jalutasin ma auto poole tagasi. Tosin veist järgnesid mulle teisel pool peaaegu mõttelist, ent samas nii konkreetset piirjoont, kuni jätsin koplid seljataha. 

Oletasin, et linnamäele pääseb ehk hõlpsamalt ligi vastupidisest suunast ning nagu selgus, oligi nii. Väike tee läks just otse künka kõrvalt, nii et jõudsin linnusele ilma edasiste sekeldusteta. Teel sinna nägin koplites ka täiskasvanud lihapulle, selliseid, kellega silmast-silma kohtumine oleks olnud pehmelt öeldes terav ja traumaatiline ilma igasuguste agadeta.

Linnamägi – Vahastu rahva seas tuntud kui Linnasemägi või Linnaasememägi – on üsna väike ja madal pikliku kujuga seljak. Üks külg on järsem, teine aga laugevõitu. Kruusavõtmine on pinnavorme siin ka tublisti muutunud. Aga kolmekümnendatel mäele pandud pronkstahvel on kenasti alles. Kahjuks ei anna temagi ausaid vastuseid küsimustele, kas tegemist on ikka „päris“ muinasaegse linnusekohaga ning kui jah, siis mis ajal teda kasutati. On ju juba mõnda aega teada, et linnuseid ehitati mitte ainult päris muinasaja lõpus, vaid peaaegu kogu kolme tuhande aasta pikkuse metalliaja jooksul – ehkki, tõsi küll, pronksiaegseid kantse teame veel väga vähe. Kuhu seltskonda kuulub Vahastu, pole kuni arheoloogiliste kaevamisteni võimalik öelda. Kõige selgem vihje omaaegsele kantsile näib olevat rahvapärane Linnaaseme nimi, aga teadaolevalt kannavad samasugust tiitlit ka künkad, mille puhul „päris“ linnust ei usuta. Nii et mine võta kinni!

(Vahastu Linnasemäe põhjanõlv on üsna korralik...)

(...lõunanõlv see-eest lauge, rohkem nagu lasteaia kelgumägi)

(Pätsu aegadest on siin-seal Eestimaa linnamägedel endiselt pronksist linnuste kaart. Neist üks ka Vahastul)

Edasine päev möödus mul mainimisväärsete vahejuhtumisteta. Vahastult sõitsin Türile, kus värskendasin end kunstjärves, seejärel suundusin tagasi, kust tulin – Paidesse. Sealt viis tee juba õige varsti tagasi Tartusse.

Sakala – Viljandi

Muinasaja lõpul oli Lõuna-Eestis kaks suurriiki – Ugandi ja Sakala. Ugandi haldas laialdasi maid Võrtsjärvest idas, Sakalale kuulus võim Võrtsust lääne pool. Sakalamaa põhjaosast oli pärit meie varaajaloo tuntuim nimi Lembitu, kellele kuulus Lõhavere linnus, aga Sakala „pealinn“ oli siiski pigem enam-vähem maa keskel asuv Viljandi. Maalilise järve äärde oli väga ilus linnust ehitada ning maid valitseda, käia mõnikord latgalitele hirmu tegemas ning vahel kerget kõhedustki tunda, kui omakorda latgalid tulid siiakanti kollitama. Nii see elu käis, üles ja alla, nagu teed Sakala kõrgustiku (mis selle nime sai alles palju-palju hiljem) pinnavormidel.

(Selline võis vaade linnusest Viljandi järvele olla ka palju sajandeid tagasi)

28. juuli lõuna paiku leidsin võimaluse, et natuke Viljandi lossimägedes ringi luusida ja (peamiselt küll võsa) pildistada. Päev oli ilus ja päike paistis, kurje inimesi ei hakanud ka silma, nii et kõik oli väga lill. Järv meelitas ujujaid, mõlatajaid ja muidu suvilisi, seega käisin ka ise pärast muinaspärandiga tutvumist vees sulistamas. 

(Kaart kohtadega, mis kirjas või pildis mainimist leiavad. Tekstis on need numbrid märgitud nurksulgudes. Kaardialus Maa-ametist)

Viljandile ei suutnud Sakalas vastu panna nähtavasti ükski teine linnus, kuigi neid ikka leidus – näiteks Sinialliku, Naanu, Tõrva ja muidugi kuulus Lõhavere. Otseselt Viljandis elavaid inimesi ei maini ükski varajane kirjasõna, aga muidu teatakse nimepidi päris mitmeid sakalalasi – Henriku kroonikas lisaks Lembitule veel Unnepewe (Lembitu vend), Meme, Wottele, Maniwalde ja Vytamas. Vanem Riimkroonika mainib abielupaari Viliemes’i ja Emme’t (viimane on küll vist meie ainus muinasajast nimeliselt tuntud naine), kes eestlaste 1223. aasta ülestõusu ajal salaja toitsid vangilangenud sakslasi ning hiljem selle eest tänutäheks maskudest vabastati. Küllap mõni neist nimest pidas oma koduks ka Viljandit.

Viljandi (kroonikais ka Viliende või Vilien) muinaslinnusest pole küll enam isegi kamardunud vallikühmusid näha, sest Liivi Ordu ja folkarid on kogu platsi tundmatuseni ära muutnud. Isegi selles, kus see asuda võis, ei suudeta päris üksmeelt leida. Kõige tõenäolisemalt paiknes muinaslinn Kaevumäel [1], ürgoru äärsel platool, kus veel praegu kõrguvad Liivi Ordu konvendihoone (on selline keskaegse linnuse tüüp) maakividest ja tellistest varemed. Keskaegsed ehitustööd on olnud sedavõrd suure mastaabiga, et suur jagu muinastegemistest ja nende jäänustest on mäelt minema kupatatud. 

 (Viljandi Kaevumägi linna poolt lähenedes. Punane värav on lahti, võib sisse astuda)

Midagi natuke siiski veel on  Mingi saladuslik must kiht kõige muu sodi ning tellise- ja mördipuru all, mõned noorema rauaaja näoga potikillud... Asi on küll väga salapärane ja lausa kahtlane, aga uskuge mind, olen üht-teist oma silmaga näinud ning tean, mida räägin. Või vähemalt ma ise arvan nii. Vähesed leitud muinasesemed pärinevad peamiselt Kaevumäe lõuna- ja idaosast (ehk linna poolt vaadatuna mäe tagumisest ja järvepoolsest osast) ning kuuluvad viikingiaega. Päris muinasaja lõpust pole leide saadud, mistap mõni uurija on kahelnud, kas kroonikais nii tihti mainitud Viliende linnus ikka asus Kaevumäel või ehk kuskil mujal lähikonnas. On pakutud, et õige muinaslinnus asus Kaevumäe taga praeguste küngaste kohal, kus leidub viikingi- ja hilisrauaaja esemeid nagu saias rosinaid (ehk siis väga palju). Ordukantsi koha peal võis aga olla hoopis viikingiaegne linnusasula, mis jäeti 11. sajandiks maha. Mine võta kinni, kuidas sellega nüüd täpsemalt on. Loodetavasti jõuavad arvukad kaevamised omadega viimaks nii kaugele, et ühel ilusal päeval valmib kogu asjast piisavalt ülevaatlik kokkuvõte.

(Viikingiaegset kihti võib endiselt kohata Kaevumäe lõuna- ja idaosas, tükati mujalgi)

 (Ega ka keskaegsest linnusest just üleliia palju säilinud ole...)

Ristisõdijate sõjavanker kolises Viljandi alla juba 1211. aasta alguses. Tulid kokku sakslased, liivlased ja latgalid/lätlased, rüüstasid ja võtsid Sakalas palju rahvast vangi ning kogunesid Viljandi linnuse juurde ultimaatumiga, et seesolijad ütleksid oma valejumalatest lahti, muidu sündivat vangidega midagi ebameeldivat. Viljandlased, kes esimeses värava juures toimunud kokkupõrkes olid omastanud sakslaste turviseid, ainult vilistasid ettepaneku peale: „hooplevad linnuse tipul“ ja „pilkavad oma kisaga irvitades sõjaväge“, nagu Henrik, klomp kurgus, kirjeldas. Selle peale lasi latgalite ninamees Russin vangid hukata ja vallikraavi heita. Teised hakkasid agaralt linnust piirama ja vallutama. Ehitati torn, mis lükati vallikraavi aetud puuhunniku peale. Viljandlased loopisid piiramistorni poole põlevaid asju, aga nurjatud liivlased ja latgalid kustutasid leegid jää ja lumega. Taplus kestis viis päeva. Õhk oli paks nooltest, odadest ja kividest; viimasega sai pihta näiteks orduvend Arnold, kes siirdus kohemaid märtrite osasaamisse – ehk teisisõnu, läks ristisõdijate Toonelasse. Sakslased loopisid heitemasinaga kive linnusesse nii päeval kui öösel ning olukord muutus linnusesolijatele järjest ebamugavamaks. Viimaks õnnestus piirajatel üks linnusesein toore jõuga maha tõmmata, ent üllatus-üllatus – selle taga oli veel teinegi sein! Selle tagant loobiti sakslastele veel kive ja palke pähe, nii et need pidid tagasi tõmbuma, pannes lahkudes kantsile tule otsa, Linnuse tuletõrje töötas tõhusalt ning süttinud palgid kisti lahti, vältides niiviisi terve linnuse süttimist. Linnus oleks muidu veel vastu pidanud, aga kuuendal päeval oli surnuid juba veidi liiga palju ja joogivett liiga vähe, mistap viljandlased pidid viimaks tunnistama, et kristlaste jumal on nende omadest suurem. Andnud vallutajatele pantvange, kinnitati rahu. Preestrid pritsisid seepeale pühitsetud veega linnuse hooneid ja inimesi, kuid ristimise enda jätsid suure verevalamise tõttu tulevikku. Sõjavägi pöördus tagasi lõunasse, siis veel teadmata, et Sakala vallutamiseks tuleb sootuks rohkem higi, verd ja pisaraid valada.

Hiljem keskajal, kui vajalik kogus verd, higi ja pisaraid oli ära valatud ning Saksa Ordu Liivimaa haru ehitas Viljandisse oma kõige suurema ja tugevama linnuse, kujundati pinnamood päris korralikult ümber. Näiteks need vallikraavid, mis annavad ise juba paraja ürgoru mõõtmed välja, kaevati just ordu ajal. Selge see, et nii mõndagi muinasaegset läks selle käigus kõige kaduva teed. Üht-teist head on aga keskaegse ordulinnuse taguses võpsikus endiselt alles.

(Üle rippsilla jalutades saab eheda aimu vallikraavide sügavusest. Ei, need pole paraku muinasaegsed. Keskaegsed on)

Kaevumäelt viib rippsild parki, kust saab kas a) keerata paremale ning jalutada mööda rahulikku pargiteed tagasi linna või b) keerata vasakule ning avastada end ehmatusega keset sarapuid ja metsikult vohavat loodust. Inimese ja ilmselt ka metsloomade poolt tallatud rada jookseb kitsal maaribal, mida ümbritsevad mõlemalt poolt sügavad kõikvõimalikke ohte täis orud [2]. Muinasajal, kui maastik nägi tõenäoliselt välja natuke teistsugusem kui nüüd, olid ka orud veidi mõõdukamad ja vähem ohtlikumad ja osalt ka sootuks teistes kohtades. Küllap seegi kitsas maariba oli ennevanasti tunduvalt laiem, sest kuidas muidu oleksid siia ära mahtunud inimeste eluasemed. Täidlane mõrkja aroomi ja maitsebuketiga kultuurkiht igatahes kinnitab, et nii see oli. Äsjased, 2014. aasta kaevamised tõid päevavalgele kraami nii viikingiajast kui ka hilisrauaajast – ehtejuppe, savinõude tükke, loomaluid. Ühesõnaga, linnuse kõrval oli küla, nagu me juba paljudes varasemates kohtades oleme näinud. Lossimägede imed ei piirdu aga kaugeltki sellega.

(Rippsilla tagune kitsas maariba, täis tummist kultuurkihti)

Lossimäed ise on tegelikult mitu kõrgemat või madalamat äkiliste nõlvadega küngast, mida katab lopsakas salumets ja võsa, sellepärast pole seal jalutamine just päris igaühele. Arheoloogilisi kaevamisi on tehtud kolmel künkal. Need on Pähklimägi [3], Musumägi [4] ning Suusahüppemägi [5]. On isegi veidi üllatav, et neil mügarikel on kunagi ammu elatud. Ega ei usukski, kui poleks tervet posu leide, eakamad neist lausa vanemast rauaajast, suurem jagu aga viikingiajast ja hilisrauaajast. Suusahüppemäel on olnud muistse aja lõpul kaks palktare, siit on leitud ka maakirves ja adratera, rääkimata ehtejuppidest, noateradest ja muust kõnekast kraamist. See küngas on minu jaoks veel isiklikult oluline ka sellepärast, et siin toimusid 2006. aastal mu esimesed kaasjuhendatud kaevamised. Musumäelt on jälle leitud tublisti kopraluid – viikingiajal õnnestus Viljandilgi lõigata kasu Põhjalast Orienti ulatuvast karusnahakaubandusest. Künkalagi on olnud piiratud kivilademega, mille juures peitus vastsündinud põrsa luustik ja täku pealuu. On oletatud, et ehk polnudki Musumägi mõeldud elamiseks, vaid hoopis mingiteks muudeks tegevusteks, mida arheoloogid taolise ebaselguse korral enamasti rituaalseteks ja usundilisteks peavad, ilma põhjalikumalt asja üle arutamata. Kui Musumäel oli hobune või vähemalt osa temast, siis Pähklimäelt on leitud hobusevarustust – suitse- ja kannuse katke. Potikilde, nii käsitsi kui potikedral valmistatud nõudest, leidub suurel hulgal kõigil küngastel.

 

(Suusahüppemägi tammega. Mägi pidi pakkuma ruumi tervele majapidamisele; see pidi ruumi tegema kiviheitemasinale, millele aga samuti pikka iga ei jagunud)

(Kitsuke rada viib kõrgele-kõrgele üles Musumäele. Kas selle otsas elasid lumemöldrid või rituaalne sugutäkk, ei tea täpselt enam keegi)

Pärast 1211. aasta koledat tapelungi muutus Viljandi sakslastele järk-järgult aina kindlamaks tugipunktiks, eriti kui nad aastal 1215 alistasid kindlamalt Sakalamaa ning jätsid 1217. aasta Madisepäeva lahingus eestlaste väe teisele kohale. Nii hakkasid ristisõdijad end Sakalas piisavalt turvaliselt tundma, et panid mõned orduvennad Viljandi linnusesse elama ja ehitasid sinna kiriku. Tagantjärele tarkusena oli see mulje üsna ekslik. Sest 1223. aasta 29. jaanuaril võtsid sakalased kätte ning lõid linnuses ja kirikus missal viibivad sakslased maha, välja arvatud need, kes vangi võeti ning ahelaisse ja jalapakkudesse kinnitati. Sellega liitus Sakala Lääne- ja Põhja-Eestis alanud suurejoonelise ülestõusuga, mis – tõsi küll – jäi lühiajaliseks. Sama aasta augustiks oli ristisõdijate leer jõudnud paugust niivõrd toibuda ja end kokku võtta, et taas Viljandi peale minna. Lugu läks nüüd päris kurjaks.

Piirajad pommitasid linnust 15 päeva heitemasinatest ning ehitasid kõrge piiramistorni. Viljandlased (neil olid abiks ka venelased) ei jäänud vastust võlgu, vaid pommitasid vaenajaid omatehtud masinatega vastu. Lisaks kasutas kumbki pool ambusid, mis oli keskaegse sõjatehnika kõvemaid sõnu. Viieteistkümnendal päeval sai linnusesolijatel viimaks toidu- ja veepuudusest, tapetute lehast, taudist ja palavusest kõrini ning nad andsid alla. Linnuses olnud venelased poodi hirmutamiseks üles ning kogu kantsis leidunud vara jagati ristisõdijate vahel ära. Viljandi läks pea kolmeks ja pooleks sajandiks Mõõgavendade ordu kätte.

Kaevamiste käigus on kõigil kolmel mäel leitud mitmeid saatuslikku 1223. aastat meenutavaid jälgi. Näiteks on Suusahüppemägi ja eriti Pähklimägi täis rauast ammunooleotsi; pisikesel Pähklimäel on neid lausa üle neljakümne. Samuti on neil väikestel küngastel mingid salapärased augud, muidugi juba ammu mulda täis, mis võivad olla kaevatud näiteks nendesamade eelpool mainitud kiviheitemasinate aluspostide jaoks (vaid Musumäel ei pruukinud masinat olla). Sest vaadake, kui mõni teist ehk on jätnud meelde kirjanduses, sealjuures õpikutes, ringleva pildi, kus kiviheitemasin oli üks igavesti äge pill nelja puust rattaga, siis tegelikkus ja füüsikaseadused on sellised, et taoline ratastega riistapuu oleks kiviheitmise hetkel sõitu pannud kus kurat. Üks õige patarell pidi olema nelja jalaga kindlalt maas, et tagada vähegi mõistuspärane kiviloopimine soovitud suunas ja kauguses.

(Pähklimäe künkalagi on hästi väike, aga 1223. aasta piiramise ajal tähtis sihtmärk linnuse amburitele, kes siinset patarelli ja selle meeskonda usinalt häirisid)

Üks rauaaegne küla asus ka lossimägedest mõnisada meetrit lõuna pool, Valuoja suudme lähedal. Sinnakanti ma sel korral ei jõudnud. Nähtavasti olid seal mõned talud, mis keskaja alguses maha jäeti.

Sakalast ja Viljandist tasub muidugi pajatada palju-palju ning mu tagasihoidlik kirjatükk ei suuda kuidagi anda ammendavat ülevaadet kõigist huvitavatest üksikasjadest, samuti mõistatustest, mis uuringute käigus on tekkinud ja seni lahendamata. Aga mis seal salata, nõnda on ju igal pool ja alati. Jäägu ka Viljandi alati lõpuni lahtiseletamatuks veidi salapäraseks linnaks oru pervel.

Määrimaa avastusretk (ja mõnda, mida teel nägime)

Selle aasta 8.–14. juulini viibisin ma teaduslikul Kesk-Euroopa ekspeditsioonil, et avastada sealseid senitundmatuid maid ja rahvaid. Peamiseks sihtkohaks oli poolmüütiline Määrimaa, millest seni teadsid paljud inimesed kõigest ebamäärase kuulu põhjal. Vaid üksikud olid sinna sattunud, veel vähemad aga naasnud, et anda tsiviliseeritud maailmale teadmisi selle kauge kandi elust ja tavadest. Et seda puudujääki otsustavalt likvideerida, võtsingi pika, kuid ohtliku reisi ette, pannes teadmiste nimel kaalule oma elu ja tervise. Etteruttavalt lisan – näib, et mõlemad jäid mul alles.

Ma ei võtnud seda pikka retke ette üksipäini. Meie uurimisrühma moodustasid Martin, Elis, Freydis ja Arthur, igaüks oma ala väljaõppinud asjatundja. Vana aja suured maadeavastusretked tehti peamiselt purjelaevadega, kuid Määrimaa avastamist ja läbiuurimist raskendab omajagu asjaolu, et merekallas jääb siit väga-väga kaugele. Hüljanud purjelaeva võimaluse juba eos, otsustasime kahekordse reisibussi kasuks. Muidugi ei sõitnud me selles ainult viiekesi – vastasel korral oleksime valinud mõne kompaktsema ja säästlikuma sõiduvahendi, näiteks külgkorviga mootorratta – , vaid kasutasime taevast sülle langenud juhust, et rühm muusikaaustajaid plaanis palverännakut Määrimaal toimuvale Masters of Rock festivalile. Nõnda panime endki juba varakult palveränduritena kirja, seda enam, et selle omalaadse festivali üksikasjalikum etnograafiline uurimine kuulus meie plaanidesse.

Sõit algas 8. juuli hommikul Tallinnast ning läbi vanade Harju-, Lääne- ja Pärnumaa sõites jõudsime juba ennelõunal Põlis-Liivi aladele. Neist pole siin palju rääkida, sest tee läks peamiselt läbi metsa. Alles elektrijaama juures majesteetlikku Väina jõge ületades võis eemal vasemal, jõe lõunakaldal, näha muistset Daugmale linnuse kinku, mis aegamisi, kuid vääramatult jõe ülespaisutatud voogudesse pudiseb. Künkal elati juba pronksiajal, aga meie aja 10.–12. sajandil kõrgus seal vägev kants, tähtis nii väinaliivlastele kui ka semgalitele. Linnuse kõrval oli suur küla, lähedal olid veel kaks kalmistut. Jõe vastaskaldal asus suur liivi küla Laukskola. Neil aegadel kontrollisid Daugmale ja Laukskola kogu Väina alamjooksu elu, liikumist ja kaubandust. Eriti äge on fakt, et seal vermiti isegi kohalikke hõbemünte, võttes eeskuju Lääne-Euroopa rahadest. Daugmale hävis alles 12. sajandi keskpaiku ning uus keskus võrsus allavoolu Holmi kanti, veel hiljem aga kohta, kus tänagi asub Läti pealinn Riia. 

(Väina paisuvesi närib Daugmale linnust)

Edasine sõit viis meid läbi Semgale ning lõunaks jõudsime Aukštaitijasse, Põhja-Leedu kõrgmaadele. Sellal kui põhiseltskond teeäärses söögikohas keha kinnitas või aedikutes olevaid loomi vahtis (sealsamas on väike eraloomaaed; rohkem reisinud inimesed teavad küll, mis kohta ma mõtlen), käis meie ekspeditsioon uurimas lähedalasuvat Ąžuolpamūšė linnamäge. Õuepinnalt küll väike, aga see-eest kindlustuste poolest tubli linnus oli ehitatud väikese oja ning Tatula jõe ühinemiskoha juurde tekkinud maaneemikule. Madalas Tatulas käisin palava päeva jahutuseks ka ujumas. Linnust kaevati 2001. aastal ning saadi teada, et linnuse tegutsemisaastate (9.–13. sajandil) jooksul oli ladestunud mitmekümne sentimeetri paksune kultuurkiht, kus võis leida head ja paremat, näiteks tuleasemeid, odaotsi, ehtekraami, potikilde ja loomaluid – nagu linnustes ikka. Ma ei tea, et Ąžuolpamūšė linnamäge oleks kuskil varastes kirjalikes allikates mainitud, see-eest on ta äramärkimist leidnud leedukeelses vikipeedias (https://lt.wikipedia.org/wiki/%C4%84%C5%BEuolpam%C5%AB%C5%A1%C4%97s_piliakalnis) ning ka näiteks sellel Leedu linnuste lehel: http://www.piliakalniai.lt/piliakalnis.php?piliakalnis_id=355

(Selline esmapilt avaneb rändajale Ąžuolpamūšė linnamäest)

(Linnuse õu on tagasihoidlik, aga vähemalt pole seda muidu nii tavalist võsanuhtlust)

(Vallidega pole vanad aukštaidid muidugi koonerdanud)

Buss sõitis läbi Leedu ning lühikesi peatusi tehes läbi suure ja laia Poolamaa. Poola (või Pohlamaa, nagu meil Väike-Maarja kandis teda rahvalauludes vahel kutsuti) koosneb samuti mitmest ajaloolisest piirkonnast, millest meie läbisime Masuuria, Masoovia, Väike-Poola ja Sileesia. Kuna peatusi oli vähe ja needki tanklates, siis me ei hakanud vaeva nägema kohalike ajaloomälestiste ülesotsimisega. Liiatigi läbisime Poola peamiselt öösel ning isegi bussiistmele kokkuvolditult oli uneaeg kallis ja hea.

9. juuli hommikul ületasime Poola ja Tšehhi vahelise riigipiiri ning esmakordselt elus puutus mu jalg Tšehhi vabariigi pinda (kunagine Praha lennujaama vahepeatus ei lähe arvesse). Olime siiski veel ajaloolises Sileesias, Määrimaa terendas kuskil seal eemal. Pinnamood oli juba Lõuna-Poolas muutunud künklikumaks kui Eestile kombeks ning mida edasi lõuna poole, seda kõrgemaks mäed kasvasid. Suurte magistraalide asemel valis buss aina väiksemaid teid, mis looklesid mägedevahelistes orgudes läbi suurte külade. Olime enestele märkamatult jõudnud Määrimaale, kohalikus pruugis Moravasse. 

(Sileesia künkad ehk nagu meie kandis öeldakse - mäed. Foto: M. Malve)

Masters of Rock festival toimus väikeses Vizovice linnakeses. Meid tõsteti bussist koos uurimisvarustusega maha ning anti pilet näppu. Edasi läks kõik lihtsalt – tuli vaid vanadele palveränduritele sappa haakida ning jalutada platsile, kuhu tuhanded olid juba oma telgid järgnevaks neljaks päevaks üles löönud. Miljöö meenutas mõneti mongoli sõjaväe ajutist laagripaika, ainult hobused olid puudu. Ruumi jätkus piisavalt, nii et ka eestlaste telgigeto leidis linnaku servas oma koha. Linn oli palverändurite tulekuks hästi valmistunud, rändkaupmehed ja muud posijad palistasid tänavate servasid ning pakkusid toidu- ja joogipoolist, särke, ehteid jm kulinaid, plaate ning muud määri käsitööd. Olles ühes sellises putkas teinud piletitega head äri, saades vastu ilusa värvilise käepaela, asusime sedamaid loodus- ja rahvateaduslikke vaatlusi teostama.

Loodusega on Määrimaal hästi läinud. Mäed on päris kõrged ning kaetud metsade ja karjamaadega. Kaugemal ida pool kasvavad nad kuulsateks Karpaatideks. Mägedevahelistes orgudes elavad inimesed, haritakse põldu ja istandusi, voolavad jõed ja ojad. Vizovicest voolab läbi Lutoninka jõgi, mis läänes suubub Dřevnice jõkke, mis omakorda suubub Morava jõkke. Viimane ongi kogu maa ristivanemaks ning põhimõtteliselt kõik vedel, mis siinkandis voolama hakkab, jõuabki lõpuks Moravasse välja. Morava ise suubub aga Doonausse, mis viib Määrimaa veed Musta merre.

(Määrimaa pinnamood ja asustusmuster. Väga ilus muster on. Foto: F. Ehrlich)

Jõudsime lähemalt inspekteerida Lutoninka oja, mis on madal ja kivise põhjaga, Ojapõhjas elavad tillukesed trullingud, kes leiavad kivide alt ja vahelt hulgaliselt soodsaid peidupaiku. Mõnes kohas on risti üle oja ehitatud kivist müürid – nähtavasti vanad veskitammid – , mille all on vesi sügavam. Ühe sellise juures saime ka natuke ujuda, kuigi suured veealused kivid muutsid ettevõtmise natuke ohtlikuks. 

(Lutoninka oja. Põhjas on trullingud, keda pole siin küll hästi näha. Foto: F. Ehrlich)

Orgudes olev pinnas on üldiselt kuiv, kõva ning millekski sobimatu, eriti telgivaiade sissesurumiseks.

Kliima poole pealt märgin, et aastaaegadest esineb Määrimaal suvi. Päevad võivad olla küllaltki palavad, eriti pühapäeviti, ööd seevastu kipuvad olema jahedavõitu. Telgis ööbimiseks võib magamiskotti pugeda täisrõivastuses, kuid sel juhul on hommikul ärgates enesetunne nagu hautatud muumial. Sademeid on, aga üldjuhul vähe.

Metsloomadest nägin jänest (nähtavasti halljänes) ja metskitse, koduloomadest leidub kasse ja koeri, kanu, mesilasi ja igasugu muid lojuseid.

Tänapäeval kuulub Määrimaa Tšehhi riigi koosseisu, külgnedes läänes Böömimaaga ja idas Slovakkiaga. Pilku minevikku heites ei jää piirkonna kuulsus aga isegi pimedal märkamata. Just nimelt siin kujunes 7.–9. sajandi kandis üks esimesi slaavlaste riike, niinimetatud Suur-Määri. Eesliite „Suur-„ lisas pärisnimele Bütsantsi keiser-ajaloolane Konstantinos VII Porphyrogennetos (tema keeles kandis see nime megale Moravia), kuid pole päris kindel, kas Suur-Määri riik oli tõepoolest iseäralikult suur või peaks eesliidet „suur“ tõlkima tõemeeli hoopis kui „vana“ või on selle taga veel midagi muud. Igatahes läänepoolsemad kirjapanijad nimetasid riiki lihtsalt Määrimaaks/Moraaviaks.

(Määri riigi ajaloo osas refereerin üht vana kirjutist, mille leidsin siit https://et.wikipedia.org/wiki/Suur-M%C3%A4%C3%A4ri_riik)

Esialgu olid Määrimaa vürstid ja ninamehed üsna tihedalt seotud Frangi riigi ja keisriga, kellega nende valdused külgnesid. Kuna aga vasallisuhted polnud üleliia kindlad ning määrlastele meeldis mõnikord asju omal moel teha, siis polnud harvad juhud, kui Frangi väed käisid Määris relvadega vehkimas. Mingit püsivamat vallutust ei tekkinud. Esimene nimeliselt teadaolev Määri valitseja oli Mojmir 9. sajandi algupoolest. Tema vennapojast Rastislavist sai järgmine valitseja, kelle Frangi keiser Ludwig Sakslane nimetas hertsogiks. 9. sajandi keskpaik oli sealkandis üsna lõbus aeg – või vähemasti kindlasti mitte igav – , sest Rastislav tegi vahepeal ka salakavalaid liitusid Frangimaa vastu ja siis käis pidevalt üks trall ja möll. Ka Frangimaal endas käisid tülid võimuloleva suguvõsa sees (et kes ikka troonil peaks olema) ning Rastislavgi vaatas, keda selles kakluses toetada võiks. On oletatud, et just selle sisetüliga seotult rüüstasid 862. aastal Frangimaad uued tegijad Kesk-Euroopa seiklustes, kaugelt idast siia ratsutama tulnud ungarlased.

Rastislavi valitsusaeg on ka selle pärast kuulus, et just tema palus Bütsantsist saata Määrimaale kristlikud misjonärid, kes oskaksid seda tööd slaavi keeles teha. Bütsantsi keiser Michael III saatis kaks venda, Konstantinose ja Methodiose, kellest hiljem said Kyrillos ja Methodios. Nemad töötasid välja esimesed slaavi tähestikud ning tõlkisid Evangeeliumi vanakirikuslaavi keelde. Nii et kirillitsa juured pärinevad just nimelt siit, Määrimaa orgudest. Tänapäeval kasutatakse siin mõistagi vaid ladina tähti, kirillitsa ise on rännanud palju kaugemale itta. 

(Osa teaduslikust ekspeditsioonist Vizovice kiriku ees. Foto: M. Malve)

(Veel üks osa teaduslikust ekspeditsioonist täpselt sealsamas. Foto: E. Tiidu)

Rastislavile järgnes troonile tema vennapoeg Svatopluk, kes vallutas palju maid, nii et Määri riik ulatus lisaks tänapäeva Tšehhile ja Slovakkiale veel Lõuna-Poolasse, Saksamaa kaguossa, Ungarisse ja Ida-Rumeeniasse. Selge see, et taoline ahnitsemine kestlikke tagajärgi ei andnud, sestap hakkas pärast Svatopluki surma 894. aastal Määri riik alla käima ning edaspidi said Määrimaa osas järjest suuremat sõnaõigust meie lähedane sugulusrahvas ungarlased. Nii et meil siin kauge Läänemere kaldal on põhjust sugulaste hea käekäigu pärast rõõmu tunda.

Mõni sõna ka kohalikust muinasusundist. Küllap üks kuulsaimaid lääneslaavlaste jumalaid on Radegast. Ei, kallid lugejad, kes te arvate, et see on heatahtlik, kuid kergelt napakas võlur Keskmaalt. Tegelik Radegast oli küll heasüdamlik ja väga külalislahke, aga leidub andmeid, et ta oli muuhulgas ka sõja, öö, tule ja õhtutaeva jumal. Radegasti kultus pole Määrimaal tänaseni kadunud; kohalikud valmistavad tema nime kandvat õlut, mis ka Masters of Rock festivalialas oli peamine pakutav kesvajook. 

(Käsil on määrlaste muinasusundi uurimine. Foto: F. Ehrlich)

Teine oluline jook eelkõige Vizovice piirkonnas on Rudolf Jelíneki viinavabriku aetav kärakas, mida tehakse ploomidest, aga ka meest või muust kergelt riknevast ning seega pähehakkavast kraamist. Muusikafestival toimus viinavabriku õue peal, mistõttu ei jätnud me kasutamata juhust tootmise – ning mis seal salata, põgusalt ka toodetava – hingeeluga tutvumast. 

Määrimaa rahvamuusika on kõrvadele üpris meeldiv kuulata. Nägime ja kuulsime festivalil väga palju muusikuid ning nende kõrge tase oli aukartust tekitav. Eks muidugi kuulsin ka kurje kadetsevaid keeli, mis väitsid, et Nightwish olevat pärit hoopis Soomest ja Septicflesh Kreekast, Black Label Society Ameerika Ühendriikidest ja Within Temptation Hollandist, aga ma ei kiirustaks kohalikku Määrimaa kultuuri kohe nii karmilt alavääristama. Igatahes kui seal leidub veelgi nii häid lauljaid ja pillimängijaid, siis soovitan teistelgi huvilistel see ohtlik retk kõigest hoolimata ette võtta ning ise oma kõrv peale visata. Kui keskeuroopalikult mahe talv ära ei võta, siis võib neist isegi asja saada. Tänavuaastaste esinejate täieliku nimekirja võib huviline leida siit: http://www.mastersofrock.cz/www/index.php?view=83

Tagasisõit võttis aega kaks päeva, vaheööbimisega Poolas. Kõik teadusliku ekspeditsiooni liikmed naasid elusalt, füüsiline ja vaimne tervis jäid normi piiresse. Samuti naasid kõik Eestist alustanud palverändurid, kuid nende tervise kohta ma midagi kindlat väita ei söanda.