See oli...eee...mingi päev. (Mälu värskendamiseks vaatasin rada7.ee-st, et see sai olla vaid 3. september ehk siis vaid nädal tagasi). Laupäev. Hommikupoole tegin mitmesuguseid vajalikke asju, aga kuna umbes 60 kilomeetrit lõuna pool oli käimas kurjade bläkkarite pilgar, mis väidetavalt kell neli pidi saama veel terve kuhja bändide kaasabil hoogu juurde, siis ei võinud ma enam pikalt passida. Moosisin auto peale Kadri ja Peetri, kes just eelmisel päeval oli pärast kaht kuud non-stop sõjakoledusi lubatud tagalasse logelema, ning pistsime poole nelja paiku Põlva poole kimama, et kõike seda oma silma ja kõrvaga kuulda-näha. Sõidu algus jäi küll nati hilja peale ning oletasin, et ega ma esimeste muusikute algusnoote pruugi üldse kogeda, aga ei hakanud sellepärast ka veel mängima, et mu Golf 3 on reaktiivlennuk. Alul oli umbmäärane plaan ka haarata Karilatsi kandist peale Maddy (kellel oli sel päeval nimelt sünnipäev!!!!!!!! All hail to His Royal Madness!!!), aga sõidu peal selgus, et ta veel ei jõua ning et küll ta ise kuidagi kohale saab. Hüva. Vurasime ise sujuvalt edasi.
Pärast Põlvat tuli silmad lahti teha ja hakata vahtima, kuhu see paganama Saarjärve-nimeline kant õigupoolest jääb. Keerasime Partsi juures Värska teest paremale ja rallisime umbes poolteist kilomeetrit edasi, kuni tee läks kaheks ja vasakule suunduva metsaraja poole näitas silt „Saarjärve puhkemaja“ vms. Ehkki ma teadsin küll, et pidu ei toimu selles kohas, vaid ühes teises (:P), keerasin ometigi viidatud metsateele. Pärast agarat, ent üsna arutut rallimist keset maalilist männimetsa, mille käigus jõudsime läbida ühe RMK väiksemat sorti raielangi, jõudsime ühiselt otsusele, et see tee võib küll viia Kadunud Asjade Maale, aga Põlva bläkkarite peole igatahes mitte. Keerasime auto nina ümber ja tulime tuldud teed mööda tagasi; ikka selleks, et valida parempoolne teeharu. Ja ennäe imet! Juba loetud silmapilkude möödudes silmasin kõrget kiviaeda, millest teadsin, et nüüd peaks küll koht õige olema
Autosid oli kogunenud meie seltskonna saabumise hetkeks vähe, aga aja jooksul neid ikka korjus. Kohe kui olime autost välja ukerdanud, hüppas ligi Thon ja kasseeris meilt piletiraha välja. Vahtisime veidi niisama ringi, sest bändidest polnud veel midagi aimata, kui mitte arvestada mõningaid laibamaalingutega tegelasi, kes siin-seal end ilmutasid. Samuti oli tore jälgida teenelisi orienteerujaid võistlushoos. Aukartust äratav kogus spordijooki hinge all, läbisid nad kõiki maailma raskusi jäärapäiselt trotsides kontrollpunkte. Ilm oli pilvine – Tartust Põlvasse sõites olime saanud ka mõned tugevad vihmavalingud – aga isegi kui Saarjärvel midagi taevast tuligi, siis jäime tänu kaasavõetud galantsetele vihmavarjudele kuivaks (ehkki mu katkised ketsid ei suutnud märja rohu diktaadile vastu panna). Peeter leidis rohust äraeksinud omanikuta telefoni, kuhu helistas parajasti keegi Kyyvits Synge. „Võta vastu, see on Kyyvits“, soovitasin ma, aga selle asemel viis ta telefoni Thonile, et eks too vaatab, mis kaotatud leluga peale hakata.
Nõndaviisi ringi kakerdades ja aeg-ajalt tuttavaid mordasid ära tundes lõime aega surnuks kuni poole kuueni, mil tõepoolest ühes väikeses kaminaga ruumis esimene rühmitus pillid pihku haaras ja lugudel kõlada lasi. See oli Pimeda triumviraat, Vincenti mõtete võigas inkarnatsioon, mis Saarjärve selleaastase möllu kultuuriprogrammi avas. Olin neid viimati näinud aprillis Rockstar’sis (vaatasin netist järele; kas see oli tõesti siis??? Oh mu kulunud mälu...) ning tolle korraga võrreldes meeldis mulle praegune esitus rohkem. Oli nagu natuke dünaamilisem, sujuvam. Eriti avaldas muljet trummari hullumeelselt kiire lõhkumine. Samas corpsepainti tegemisel ei piirduks ma ise ainult näoga, vaid võõpaks kogu (riiete alt välja paistva) keha valgeks – muidu jätab liialt maski mulje. Aga igatahes said nad oma laiviga õnnelikult ühele poole, tehnilistest viperustest kohkumata.
Järgmise bändini jäi pisut aega ning täitsime selle sisukalt töllerdamisega. Püüdsin Peetrit ja Kadrit ärgitada kiigele, aga erilist entusiasmi nad üles ei näidanud. Mis seal’s ikka, läksin kiibitsesin niikaua kaminasaali juures, kuni järgmine esineja, Nuclear Monarch, järje üles võttis. Saalikene oli nii väike, et päris paljud vaatasid-kuulasid esinemist väljas uksest sisse kiigates. Kui Pimeda jaoks oli Saarjärvel kolmas esinemine üldse (kui mu täppisteaduslikud arvutused mind alt ei vea), siis Nuclear Monarch astus üles elus üldse teist korda. Stiiliks death/doom. Polnud üldse halb, hoogsamad käigud tungisid isegi minu jäätunud hinge, nii et oli lausa hea. Sündimees loopis oma häästi pikki juukseid, nii et isegi kui tal ka pilli ees poleks ja ta ainult mossimisega tegeleks, oleks tema eksistents bändis täielikult õigustatud. Ka vokalisti ja kitarristi (see, kes jäi sündi ja mikrofoni vahele) esinemismaneer oli vaba ja loomulik. Peamine lugudelooja bassist võiks see-eest end rohkem liigutada või siis püüda mängida totaalset kivikuju, sest praegune täpne, aga emotsioonitu mängimine pole minu meelest lavalaudadele mõeldud (isegi kui lavaks on ühe Põlvamaa kaminasaali põrand). Ma tahan kontsertitel näha elu, sest surnute seltskonna nautimiseks läheksin surnuaeda või laibakuuri (või siis tsilliks kuskil laibakuuri lähistel; mu kodu lähedal Maarjamõisas üks on, aga seni pole tungivat vajadust nagu tundnud). Enam-vähem sama võib öelda ka teise kitarristi kohta.
Nuclear Monarchi ja Urta vahelisel ajaperioodil saabus peopaika kuuldavasti otse kartulivõtult isand Maddy, endal kummikudki veel jalas. Aga siis sättis Urt omal pillid häälde ja ilmamürin võis alata. Minu kurdistuv, kuid muidu tubli kõrv suutis tabada lugusid kõigilt neljalt albumilt ning muusikat, mida veel plaatidelt ei leia. Aga noh, Urt pole veel kunagi tähendanud poolikut kvaliteeti ja ei tähendanud seda ka sel korral. Isegi Saarjärve lakoonilistes tingimustes sooritati suurejooneline etteaste. Mida muud mul veel öelda olekski...
Pärast Urta olime meie juba natuke väsinud ning seetõttu jäid nii Bestia kui Thou Shell of Death meie poolt paraku nägemata, aga nagu ma olen aru saanud, siis nende esinemine siiski toimus ja pealegi suure eduga. Sõitsime minema, tegime veel korraks põike Kurepallu, kus suurvürst Martin enda vananemist tähistas, ja siis juba koju tuttu.
Vot kakoje prikljutšenije!
Pärast Põlvat tuli silmad lahti teha ja hakata vahtima, kuhu see paganama Saarjärve-nimeline kant õigupoolest jääb. Keerasime Partsi juures Värska teest paremale ja rallisime umbes poolteist kilomeetrit edasi, kuni tee läks kaheks ja vasakule suunduva metsaraja poole näitas silt „Saarjärve puhkemaja“ vms. Ehkki ma teadsin küll, et pidu ei toimu selles kohas, vaid ühes teises (:P), keerasin ometigi viidatud metsateele. Pärast agarat, ent üsna arutut rallimist keset maalilist männimetsa, mille käigus jõudsime läbida ühe RMK väiksemat sorti raielangi, jõudsime ühiselt otsusele, et see tee võib küll viia Kadunud Asjade Maale, aga Põlva bläkkarite peole igatahes mitte. Keerasime auto nina ümber ja tulime tuldud teed mööda tagasi; ikka selleks, et valida parempoolne teeharu. Ja ennäe imet! Juba loetud silmapilkude möödudes silmasin kõrget kiviaeda, millest teadsin, et nüüd peaks küll koht õige olema
Autosid oli kogunenud meie seltskonna saabumise hetkeks vähe, aga aja jooksul neid ikka korjus. Kohe kui olime autost välja ukerdanud, hüppas ligi Thon ja kasseeris meilt piletiraha välja. Vahtisime veidi niisama ringi, sest bändidest polnud veel midagi aimata, kui mitte arvestada mõningaid laibamaalingutega tegelasi, kes siin-seal end ilmutasid. Samuti oli tore jälgida teenelisi orienteerujaid võistlushoos. Aukartust äratav kogus spordijooki hinge all, läbisid nad kõiki maailma raskusi jäärapäiselt trotsides kontrollpunkte. Ilm oli pilvine – Tartust Põlvasse sõites olime saanud ka mõned tugevad vihmavalingud – aga isegi kui Saarjärvel midagi taevast tuligi, siis jäime tänu kaasavõetud galantsetele vihmavarjudele kuivaks (ehkki mu katkised ketsid ei suutnud märja rohu diktaadile vastu panna). Peeter leidis rohust äraeksinud omanikuta telefoni, kuhu helistas parajasti keegi Kyyvits Synge. „Võta vastu, see on Kyyvits“, soovitasin ma, aga selle asemel viis ta telefoni Thonile, et eks too vaatab, mis kaotatud leluga peale hakata.
Nõndaviisi ringi kakerdades ja aeg-ajalt tuttavaid mordasid ära tundes lõime aega surnuks kuni poole kuueni, mil tõepoolest ühes väikeses kaminaga ruumis esimene rühmitus pillid pihku haaras ja lugudel kõlada lasi. See oli Pimeda triumviraat, Vincenti mõtete võigas inkarnatsioon, mis Saarjärve selleaastase möllu kultuuriprogrammi avas. Olin neid viimati näinud aprillis Rockstar’sis (vaatasin netist järele; kas see oli tõesti siis??? Oh mu kulunud mälu...) ning tolle korraga võrreldes meeldis mulle praegune esitus rohkem. Oli nagu natuke dünaamilisem, sujuvam. Eriti avaldas muljet trummari hullumeelselt kiire lõhkumine. Samas corpsepainti tegemisel ei piirduks ma ise ainult näoga, vaid võõpaks kogu (riiete alt välja paistva) keha valgeks – muidu jätab liialt maski mulje. Aga igatahes said nad oma laiviga õnnelikult ühele poole, tehnilistest viperustest kohkumata.
Järgmise bändini jäi pisut aega ning täitsime selle sisukalt töllerdamisega. Püüdsin Peetrit ja Kadrit ärgitada kiigele, aga erilist entusiasmi nad üles ei näidanud. Mis seal’s ikka, läksin kiibitsesin niikaua kaminasaali juures, kuni järgmine esineja, Nuclear Monarch, järje üles võttis. Saalikene oli nii väike, et päris paljud vaatasid-kuulasid esinemist väljas uksest sisse kiigates. Kui Pimeda jaoks oli Saarjärvel kolmas esinemine üldse (kui mu täppisteaduslikud arvutused mind alt ei vea), siis Nuclear Monarch astus üles elus üldse teist korda. Stiiliks death/doom. Polnud üldse halb, hoogsamad käigud tungisid isegi minu jäätunud hinge, nii et oli lausa hea. Sündimees loopis oma häästi pikki juukseid, nii et isegi kui tal ka pilli ees poleks ja ta ainult mossimisega tegeleks, oleks tema eksistents bändis täielikult õigustatud. Ka vokalisti ja kitarristi (see, kes jäi sündi ja mikrofoni vahele) esinemismaneer oli vaba ja loomulik. Peamine lugudelooja bassist võiks see-eest end rohkem liigutada või siis püüda mängida totaalset kivikuju, sest praegune täpne, aga emotsioonitu mängimine pole minu meelest lavalaudadele mõeldud (isegi kui lavaks on ühe Põlvamaa kaminasaali põrand). Ma tahan kontsertitel näha elu, sest surnute seltskonna nautimiseks läheksin surnuaeda või laibakuuri (või siis tsilliks kuskil laibakuuri lähistel; mu kodu lähedal Maarjamõisas üks on, aga seni pole tungivat vajadust nagu tundnud). Enam-vähem sama võib öelda ka teise kitarristi kohta.
Nuclear Monarchi ja Urta vahelisel ajaperioodil saabus peopaika kuuldavasti otse kartulivõtult isand Maddy, endal kummikudki veel jalas. Aga siis sättis Urt omal pillid häälde ja ilmamürin võis alata. Minu kurdistuv, kuid muidu tubli kõrv suutis tabada lugusid kõigilt neljalt albumilt ning muusikat, mida veel plaatidelt ei leia. Aga noh, Urt pole veel kunagi tähendanud poolikut kvaliteeti ja ei tähendanud seda ka sel korral. Isegi Saarjärve lakoonilistes tingimustes sooritati suurejooneline etteaste. Mida muud mul veel öelda olekski...
Pärast Urta olime meie juba natuke väsinud ning seetõttu jäid nii Bestia kui Thou Shell of Death meie poolt paraku nägemata, aga nagu ma olen aru saanud, siis nende esinemine siiski toimus ja pealegi suure eduga. Sõitsime minema, tegime veel korraks põike Kurepallu, kus suurvürst Martin enda vananemist tähistas, ja siis juba koju tuttu.
Vot kakoje prikljutšenije!
0 arvamist :
Post a Comment