Mihkli kirik

Kui ma ükspäev augusti lõpul Martinile helistasin ja küsisin, kas kuskil leidub mõni koht, kuhu võiks kaevama tulla, kostis ta vastuseks, et just kohe-kohe igatseb Mihkli kirik arheoloogi karedat kätt. Martin ise ja tema ustav sõjasalk väisas juba järgmisel päeval kirikut, et oma silmaga üle kaeda, mis ja kuidas täpsemalt. Ja nimelt. Kunagi ammu oli keegi tarkpea tulnud mõttele vedada Mihkli kiriku lae võlvikandadele kõvasti mulda. Võlvikannad. Need on kiriku pööningul need laevõlvi ja seina vahele jäävad süvendid. Ma ei tea, kas muld oli mõeldud selleks, et kirik paremini sooja hoiaks või miks. Igatahes suutis see vennike teised pehmeks rääkida, et need oma toorest ja arutut jõudu mängu pannes seda rumalat tööd vihtuma hakkaksid. Et lood veelgi kahtlasemad oleksid, siis võeti mulda otse ühelt vanalt kalmistult. Mis oli juba selleks ajaks ilmselt väga vana. Võib-olla olid nad selle olemasolugi juba unustanud. Või pärines muld kirikaiast või suisa kiriku enda alt? Ma ei tea. Noh, suuremad jäsemeluud ja koljud korjati tol korral küll välja, aga enamus veeti ikkagi suure hurraaga üles kiriku peale. Ning kogu see krempel oli seal rahulikult maganud oma igiund kuni tänase ajani. Millalgi nõukogude ajal vist vahetati veel katust ka. Vanad katusekivid ja muu ehituspraht jäeti – otse loomulikult – samuti lihtsalt samma lae peale vedelema. Kuni praeguseni, kah.

Kiriku katus oli ammusest remondist hoolimata hapras seisus. Siit-sealt paistis killukesi taevast. Tugitalad olid mädanenud või niisama viltu. Juba eelmise remondi ajal algusest peale ülejala paigaldatud. Ja sees olid kiriku seinad ja lagi kaetud tumerohelise vetikaga. Vist see muld ja rusu hoidis läbi katuse tilkuvat niiskust kinni, nõnda et vetikale oli antud roheline tee – tule ja ela!

Kirikust annaks veel palju rääkida – et millal on torn ehitatud ja kes altarimaali tegi ja kust orel ja kellad pärit on ja mida Villem Raam siin tegi jne jne. Selle kõige kohta võiks kirjutada mitu raamatut ja võib-olla keegi on juba seda teinud ka, aga meie tegevusse see kõik väga ei puutunud. Meie võtsime panged ja labidad ning hakkasime tööd murdma.

* * *

Aga peaaegu samal ajal ja samas kohas – linnulennult vaid umbes viis kilomeetrit ning kaheksasada üheksakümmend viis ja pool aastat eemal – seisis maalinna kaitsetarandiku peal Teho ja külmetas kõvasti. Pakane näpistas järelejätmatult varbaid, sest sukaotstesse olid kulunud augud. Lisaks pidi ninaga kõvasti luristama. Vastasel korral oleks terve nägu ja kasuka rinnaesise tükkis nohu täis.

Vastik päev! Ja veelgi vastikumaks kippus ta raibe minema, sest kaugemalt hakkasid paistma väikesed kogud. Head need igal juhul ei tähendanud. Teho kirtsutas nina ja õhkas suust hingeauru, mis kraekarvadesse härmatas. Pisikesed inimkogud hobustel, neid tuli nähtavale järjest rohkem, siblides ja sagides. Ikka lähemale. Noh jah, mõtles Teho. Ega muud üle ei jää. Niisama lihtsalt nad niikuinii ära ei lähe.

Mõnes mõttes oli ükskõik kah. Teho polnud enam ammu nii noor ega ka kaugeltki nii vana, et surm oleks käinud otseti tema kohta pärimas. Temavanused mehed läksid tavaliselt ise surma juurde. Või noh, vahest veidi nooremad, kellel jätkus tuhinat möllu teha kaugelt enam kui oskusi möllu teha. Selliseid ikka leidus, kes läksid ise, aga tagasi toodi. Oli alati leidub ja leidub ka siis, kui ilma peale on alles jäänud vaid põlvepikkune poisikene. Tehol endal oli vähemalt selles paremini läinud. Surm polnud teda kunagi päriselt tahtnud. Ei siis, kui ta kord lapsepõlves suure raginaga kõrgelt kuuse otsast alla sadas ega ka mitte siis, kui heinaajal vikatit luisates peaaegu pöidla oleks otsast lõiganud. Arvukatest väiksematest juhtumustest kõnelemata. Isegi siis, kui nad – mitte väga kaua aega tagasi, vist neli või viis aastat tagasi – olid käinud suurema väega koos Metsepoles liivlasi riisumas, polnud suurt midagi hullu juhtunud. Nojah, igasuguseid koledusi tuli ette küll. Näiteks see, kui samast külast pärit Manto, suur ja üdini lahke mees, kellel endal kodus suur pere ning kellest ükski ei võinud midagi halba öelda – seesama Manto oli Metsepoles ühte tallu ratsutanud ning eest leidnud eest kogu pererahva. Nad vist ei kuulnud sõda lähenemas. Igatahes raius Manto lihtlabaselt nad kõik oma kirvega surnuks. Sõda on julm, jah. Aga sülelaste pooleksraiumine, nagu nad oleksid niisked kasehalud, oli ikka jäle. Väga. Räige. Ning kui Teho, kes seda pealt juhtus nägema, oli ropsimise lõpetanud, läks pääris kaua aega, enne kui unenägudesse jälle veidi...tavalisemad asjad ilmuma hakkasid. Sa ei tea teist inimest kunagi.

Mõnel poisil muidugi polnud mingeid raskusi üleni veriseid poolsurnuid liivi tüdrukuid läbi tõmmata ja siis vere sisse lämbuma jätta. Ja otse loomulikult sellest veel mitu aega hiljem kõva häälega rääkida. Kas õlle kõrval või ilma. Tehol oli ammu kõrini neist kangelassaagadest. Pealegi eelistas ta võimalusel siiski elusaid tüdrukuid surnutele. Näiteks Hallit. Aga tema oli jälle liiga kangest hõimust Teho jaoks. Aga ikkagi. See, kuidas ta kõndis, nõtkelt, veidi nagu kurg või keegi. Ei teagi. Ilves? Ja siis see pilk. Mõnikord nii kaval, nagu nõidus. Selle pilgu taga võis olla terve ilm.

Hallit ei olnud enam, vähemalt mitte siin. Halli oli juba hulk aega mingi Viru kuninga emand ja sünnitas talle järjepanu pisikesi priskeid vägilasi. Ega Teho liiga täpselt teadnud, aga noh, seda nad ju tavaliselt teevad, kui nii läheb. Mõni teine tüdruk oli ka tubli ja tore, ent siiski ei olnud keegi neist päris selline, kellega oleks ette kujutanud ülejäänud elu. Võib-olla mõnega oleks veel, kui just päris paljud poleks minema viidud. Eks ikka sõjaga. Peale nende, kes jäeti vere sisse lämbuma. Või nende, kes juhu tõttu jäid haardeulatusest välja.

Tõde oli, et ega Teho ei kujutanud üldse erilist elu ette, ei üksi ega kaksi ega kuidagi. Viimasel ajal ta lihtsalt oli. Ei mõelnud, mis temast saab. Et kuidas elab. Niikuinii polnud temas seda kättevõtmist, et nüüd kohe hakkaks kuskil metsa maha võtma ja tare üles raiuma ja kõike muud, mis sinna juurde käib. Mõni ikka tegi ja oli tubli. Mõnel jälle ei vedanud. Ei soositud, järelikult. Teho polnud ka just eriline soosik. Kuigi, nagu juba öeldud, kaugeltki kõiges polnud ka viltu vedanud. Kui mitte arvestada seda, et mingil hetkel läks lihtsalt jõud ära. Jõud, mida oli olnud päris palju. Hoogu, tuhinat. Elusädet.

Võis ju täitsa olla, et Teho oli ära tehtud. Kes tegi, seda Teho ei teadnud. Ta ei rääkinud sellest ka kellelegi. Sest siis võis veel hullemini minna. Igaks juhuks ei usaldanud ta kedagi. Süüdi võis olla ükskõik, kes. Või nad kõik koos.

Aga asjade kokkulangevuse tahtel ei olnud praegusel hetkel erilist mõtetki juurelda oma saatuse üle. See siin oli saatuste verstapost, neile kõigile, kes siin olid. Ja ka kõigile neile, kes siia lähenesid, suure hooga.

Saatuse verstapost, siin, Soontaganas, nüüd ja praegu.

* * *

Nüüd ja praegu – kõigest viis kilomeetrit ning kaheksasada üheksakümmend viis ja pool aastat kõrvale astudes – vedasime Martini ja Mihkliga juba päris mitmendat päeva kiriku võlvidelt rusu välja. Töö oli korraldatud nõnda, et kaks kühveldasid labidatega rusu pangedesse ja üks tassis neid katusesse tehtud augu juurde, kus kupatas prahi suurt toru mööda alla Kamazi kasti. Ja nõnda pool tundi järjest, mille järel tuli vahetus. Alati samas järjekorras. Mõnikord oli väga pingutav, siis aga sai jälle kergemalt võtta. Vahel tõesti tilkus nina otsast higi ning oli tegu, et mitte koos selle neetud ehitusprahiga tükkis katuse alt alla autokoormasse sadada. Kuigi piire oli ka ikka ees. Üle kaheksa tunni päevas ei hakanud me pingutama. Ka järgmisel päeval tuli ju tööd rabada. Mitte äratõmmatud lihaste ja seljanärvidega ülejäänud elu haigesängis halada.

Meie puhastasime üht võlvikanda ja kohalikud mehed – neid oli sõltuvalt päevast kaks kuni neli, aga aja jooksul tuli koosseisus muutusi – puhastasid teist. Ja raadio mängis. Enamasti oli Vikerraadio. Ükskord oli mingine Power FM vms. Ja kui teine brigaad kuskil kolme paiku pärastlõunal lõpetas ja meid omapäi jättis, siis võisime kruttida veel millegi kolmanda jaama peale. Meie alustasime tööd enamasti kell üheksa ja lõpetasime pool kuus, nemad seevastu hakkasid juba kuskil seitsmest pihta.

Hullumeelsed olime me muidugi kõik. Keegi töömeestest oli rehkendanud, et kokku saab seda rusu olla kuskil 200 tonni. Nõnda kirjutaski Pärnu Postimehe ajakirjanik esilehe loos, et arheoloogid eemaldasid kirikuvõlvidelt 200 tonni ehitusprahti. Kui me seda siis ajalehest lugesime, tegime ise ka väikesed arvutused. Arheoloogideks võis nimetada vaid meid kolme. Ehkki Mihkel oli rangelt võttes medievist. Kolmekesi tegelesime puhtalt rusuvedamisega kuus tööpäeva. See tegi päevas järelikult 33 tonni rusu. 11 tonni per kärss päeva kohta. Ja tunni kohta...1,375 tonni. Näkku. Sellise tööjõudlusega võinuks ükskõik kes meist kolmest näiteks mägesid kuhjata, järvesid kaevata või ajaviiteks kas või rändrahnusid teise maakonda loopida. Tegelikult suutsime kolme peale tunnis ehk veidi üle kahe tonni teele saata. Või mine sa tea.

Kui võlvikand oli rusust puhtaks lakutud, algas arheoloogia. Rusu all algaski surnuaiamuld. Surnuluid paksult täis, peamiselt roided. Sekka ka mõni muu. Selgroolüli või isegi harvade hammastega lõug. Need läksid kõik musta kilekotti. Viimaks oli meil neid laibakotte juba päris palju ning nad nõudsid endale terve auto pakiruumi. Õnneks mahtus mu kitarr ka ikka ära. Harjutasin nimelt mõnikord õhtuti Langenu lugusid, mõnda keerulisemat kohta.

Muidu elasime sel ajal Mihkli sugulase Pauli pool. See oli selline väga omapärase huumorimeelega mees. Oldskool. Teatud isikupäraste nüanssidega. Ta tegi meile hommiku- ja õhtusööki ning küttis pärast tööpäeva sauna, nii et me võisime vähemalt suurema osa oma Mihkli-elust olla tolmuvabad. Õhtuti – kui ma just pilli ei harjutanud – vaatasime Martini arvutist filmi. Noh, igasuguseid, kõikvõimalikest žanritest. Whitesnake’i 1990. aasta Doningtoni kontsertit ja Dream Theater’i plaaditegemise filmi ja siis loomulikult Lemmy-filmi. Pärast tegime ise ka bändi. Selle nimeks sai Motörhead. Mida teie siis arvasite?! Kõikide nende filmide ühendavaks jooneks oli Steve Vai. Ta oli igal pool sees. Seven-String-Sorcerer.

Ikka päris hull, kuidas mõni igale poole jõuab...

* * *

Vastu ööd jäi Teho magama. Öösel eriti ei möllatud, pimedas võis endale tobedalt liiga teha. Eks vahid olid ka ärkvel. Paljud olid surnud. Veel rohkem vigastatud. Veel rohkem kartsid. Võib-olla kartsid kõik, aga mõni oskas seda mitte välja näidata. Kaotusehirmu lõhn heljus üle maalinna. Isegi siis, kui puudus hirm ise surma saada, oli ikkagi hirm lähedaste pärast. Isegi kõige kangematel ja murdmatutel. Ega tea, võib-olla vastasel juhul poleks keegi neist seda ööd näinud, kui poleks olnud mingit hirmu. Oleks olnud väljasööst ja viimseni langemine. Ja sellele oleks järgnenud ükskõik. Aga ükskõike ei olnud. Vähemalt mitte veel.

Teho polekski magama jäänud, sest ärevaid hetki oli päeva jooksul tekkinud oi kui palju, aga suur väsimus tegi oma töö. Isegi pakane, mis püüdis köetud tarre sisse murda, ei lugenud praegu. Niisiis suikus Teho sügavasse unne ja jõudis sogaste rännakute järel viimaks ühte kohta.

Üks koht oli tore; ta oli siin vist varemgi käinud. Mis ja kuidas, polnud oluline. Polnud ei külm ega palav. Sarlakpunaselt lõõmav taevas sobis hästi kokku selle rahustava vaikusega. Samblas punasid jõhvikad. Olid vist ikka jõhvikad; mis muud nad ikka olla võisid. Rabajärve ääres kasvas üksik puukene. Ja puu oksa peal istus David Coverdale. Kõlgutas jalga, vahtis järvepeeglit ja lihtsalt oleskles. Teho tegi jalad lahti ning torkas nad järvekaldale istudes turbapruuni rabavette.

„Paramparaa,“ ütles Coverdale.

„Mhmh,“ kostis Teho ega pööranud pilku kaugelt taevalaotuselt ära.

„Tead sa,“ jätkas Coverdale nüüd, „siin käis just üks põder. Suur uhke pull. Sarved sellised nagu katedraalilühtrid. Mind ei pannud tähelegi. Jõudis järve äärde, jõi ja läks siis jälle oma teed. Ja sina ei näinudki!“

Tehol oli natuke kahju küll. „Mis seal ikka,“ ühmas ta, „Küll jõuab veel. Paaril korral olen selliseid näinud ka. Ja ükskord metstarvast.“

„Tore! Mina olen ainult Steve Vaid näinud,“ vastas Coverdale tunnustavalt.

Hetkeks sai vaikus taas võimust.

„Kas me oleme unenäos?“ küsis Teho igaks juhuks.

„Jah, oleme,“ teatas Coverdale, „Aga mitte sinu omas. Ega ka minu omas. Tegelikult on see Lemmy unenägu.“

„Aa, ahah!“ tegi Teho arusaaja inimese näo.

„Tunned Lemmyt?“ Coverdale hüppas oksa pealt pehmesse samblasse.

„Mina? Ikka tean,“ vastas Teho imelikult muiates, „Ma päris nii eilane ka pole.“

„Võrratu!“

Mõneks ajaks jäid mõlemad vaikseks. Mõtlesid vaid endamisi. Kas eneste või Lemmy unenägudemõtteid. Kusagilt, otsekui teisest ilmast, kostus sookure karjatus. Üksik, kaeblev.

„Kuule...,“ ütlesid nad äkki mõlemad korraga teineteise poole pöördudes. Ning said ühel ajal aru ka teise mõtetest.

„....et kui sina läheksid hoopis sõtta ja mina kontserti andma....?“ pomises Teho. Sõnad tulid konarlikult, nagu üle kivide-kändude.

„...Hmmm....Oskad sa midagi mängida? Mingit pilli või? Või laulda?“

„Lehepilli oskan. Laulda...noh, jah. Peaaegu vist.“

Coverdale naeris. „Mul on just tuur käsil, Donington ootab nüüd järge. Mine ja tee ära! Ja ülejäänud keikkad ka. Ja ma lähen, peksan neid paganama sakslasi ja liivlasi. Või laulan neile midagi, et nende südamed sulaksid. „Is This Love“. Kes selle peale nutma ei hakkaks?

Coverdale ja Teho puhkesid kõva häälega naerma. Sõjajulmustes kalestunud sõdalased ei ole teismelised ebajumalanäljas rokitšikid. Nad ei püüaks saata „Is This Love“ lauljale armastuskirju ja kantud aluspesu. Nad saadaksid noole. Kulturträger my ass. Unenäos muidugi võiksid kõik asjad võimalikud olla. Aga see siin ei olnud üldse nende uni, vaid hoopis Lemmy oma. Nõnda et nii Tehol kui Coverdale’il oli üsna ükskõik. Nad võisid unenägude seadusi siin mitte arvesse võtta.

Nõnda sündiski, et Soontagana maalinna kaitsjate seas polnud David Coverdale’i, kuulsat rokiheerost, kes oleks võinud kõik piirajad ainuüksi oma seksapiiliga kurdistada, võita mõõgavendade ordu ja Riia piiskopi ühisväge, allutada kõik liivlased ja latgalid ning luua Soontagana vürstiriigi, maailmajõu, kus päike poleks kunagi loojunud. Ning Teho ei andnud Whitesnake’i Doningtoni kontserti ega kõiki ülejäänud tuuri livesid, kus ta oleks võinud mänginud lehepilli ja laulnud kahetunnise loo mehetapjast naisest, mis muidugi oleks kindlustanud talle hetkega maailmakuulsuse ning toonud kaasa universumi ülemvõimu ja maailma rahu ja Elu võidu Surma üle.

Kõik oli hoopis vastupidi. Ja läks ikka nii, nagu alati.

* * *

Lemmy tegi silmad lahti ja pilgutas neid pisut, et kindlaks teha, kas maailm on ikka samasugune, nagu ta magama minnes oli maha jätnud. Tundus, et on. Esmamulje põhjal otsustades. Lemmy ajas end voodis istuli, pani eelmisel õhtul põrandale vedelema jäänud saapad jalga ning jäi hetkeks vahtima.

„Kus mu kaabu on?“

Aga kaabu oli seal, kus ta alati olnud, ning Lemmy surus selle endale harjunud liigutusega pähe, et siis välja värske õhu kätte minna. Ja sealt edasi koduse baari umbse õhu kätte.

„Heh!“ mõtles ta juba tänaval, „Naljakas uni ikka. Et see Soontagana poiss võinuks Whitesnake’is laulda ja David Coverdale ristisõdijatega võidelda... Mida veel?“

Ta keeras ümber nurga teisele tänavale.

„Mihkli kirikus said nad vist juba eile arheoloogiaga ühele poole.“